Mis toimub kõrgharidussektoris?

Haridusleppe keskne sõnum – kvaliteetne, kättesaadav ja stabiilselt rahastatud haridus on rahva heaolule ja ühiskonna kestma jäämisele strateegiliselt määrava tähtsusega.

STEFAN GROOTE

Haridusleppe toetuseks korraldasid 9. detsembril 2021 Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Haridustöötajate Liit ja Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu Tallinnas ja Tartus avalikud koosolekud.

union.ee

Infotehnoloogia (IT) eriala kui Tartu ülikooli hinnatumaid oli alles hiljuti ajakirjanduses esil, kuna vähendati vastuvõetavate tudengite arvu. Selge on, et IT-erialade õpetamist takistab õppejõudude nappus, mille üks põhjus on nende madal ja ebastabiilne palk. Mis saab IT-haridusest, mida võib pidada üheks Eesti tähtsamaks majanduskasvu teguriks? Samuti nõuavad ülikoolide rektorid tegevustoetuse 15%-list tõusu, ähvardades vastasel juhul jätta haridus- ja teadusministeeriumiga halduslepingud sõlmimata. Mis toimub Eesti kõrgharidussektoris ja mis põhjustab nii tuliseid reaktsioone?

On iseenesestmõistetav, et (kõrg)hariduse alarahastus takistab majanduskasvu. Kui pole piisaval arvul kõrge tasemega õppejõude, kes õpetavad ülikoolides, siis pole mõtet majanduskasvust rääkidagi. Majanduskasv saab olla vaid innovatiivseid lahendusi kasutav, loodust ja inimest hoidev, kaitsev ja väärtustav ning paljudes majandusharudes tähendab see kvaliteetselt kõrgharitud töötajaid. See omakorda eeldab hästi rahastatud üldharidussüsteemi, kuna, nagu president Alar Karis hiljuti märkis, „haridust tuleks vaadata tervikuna – kõrghariduse olukord mõjutab ka üldharidust ja vastupidi, samuti ei tohi hariduse eri osad muutuda üksteisele rahastuse pärast konkurentideks“.[1]

Sellest lähtudes on Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu (TÜ, TLÜ, EMÜ, TKTK ametiühingud), Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude Ühendus Universitas, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia koostanud haridusleppe koos keskse sõnumiga, et „kvaliteetne, kättesaadav ja stabiilselt rahastatud haridus on Eesti inimeste heaolu ja ühiskonna kestlikkuse jaoks strateegiliselt määrava tähtsusega“. Erakondade allkirjastamist ootav lepe näeb ette nii kõrghariduse riigipoolset rahastamist kui ka üldharidusõpetajate palgafondi suurendamist vähemalt 1,5%-ni SKTst, tasuta eestikeelsele kõrgharidusele kui avalikule hüvele vaba ligipääsu tagamist, karjäärisüsteemi väljatöötamist ning muid meetmeid, mis parandaksid üld- ja kõrghariduse kvaliteeti ning tagaksid haridussüsteemi jätkusuutlikkuse.

Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees Reemo Voltri on rõhutanud, et „me vaataks ja väärtustaks kogu haridussektorit tervikuna, sest iga osa on oluline: nii alusharidus, põhi- ja keskharidus kui ka kutseharidus ning kõrgharidus. Me peame jõudma olukorrani, mis on sätestatud haridusleppes: 1,5 protsenti SKTst kõrgharidusse ja 1,5 protsenti SKTst õpetajate palgafondi – ainult nii saame tagada tasuta eestikeelse ning kvaliteetse hariduse jätkumise Eestis.“

Haridusleppe toetuseks korraldatud avalikel koosolekutel tõdeti, et oleme murdepunktis. Ees on otsused, mis määravad ära Eesti kõrghariduse tuleviku.

union.ee

Haridusleppe toetuseks korraldasid 9. detsembril 2021 Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Haridustöötajate Liit ja Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu Tallinnas ja Tartus avalikud koosolekud. „Kõrghariduse rahastamise tase on jõudnud seisu, kus uute investeeringuteta toimub vaid kvaliteedi langus. Tudengite toetuste ja stipendiumide kättesaadavus on aga riiklikult oluline küsimus, sest need võimaldavad kõrgharidust omandada kõigil neil, kes on selleks akadeemiliselt võimekad, ning keegi ei pea haridusteed pooleli jätma kehva majandusliku olukorra tõttu,“ põhjendas koosoleku vajalikkust Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht, üliõpilane Marcus Ehasoo.

Koosolekul osalesid (üli)õpilased, õppejõud, õpetajad ja teised kvaliteetse kõrghariduse toetajad. Koosolekud toimusid ajal, mil riigikogus aruti ülikoolihariduse tulevikku kui riikliku tähtsusega küsimust ning ülikoolide ja akadeemiliste ametiühingute esitatud nõudmisi rahastamise suurendamiseks. Eesti maaülikooli ametiühingu juhatuse esimees Heiki Lill tõi välja absurdse olukorra, et üks päev pärast 8. detsembril 2021 toimunud kõrgharidusele raha määramist hakati riigikogus arutama kõrghariduse rolli, kvaliteeti ja rahastamise aluseid. „Niikaua kui esmalt kinnitatakse kõrghariduse aastane rahastus ning seejärel hakatakse arutama alles selle valdkonna vajadusi, ei muutu midagi paremaks,“ oli Lill veendunud.

Selged ja teravad sõnad leidis Tartu ülikooli rektor Toomas Asser, kes koos teiste ülikoolide rektoritega 9. XII riigikogu koosolekul viibis. „Arutelu riigikogus ei olnud järjekordne kõrghariduse rahastamise arutelu. Selle kinnituseks olid riigikogus kohal kõikide ülikoolide rektorid. Selle kinnituseks seisid kõrghariduse ja õpetamise eest Tallinnas ja Tartus tänavatel õppejõud lektorist professorini. Me kõik teame, et see on enneolematu.“[2] Riigikogu kõrghariduse toetusrühma esimees Margit Sutrop ütles riigikogu ees kõrghariduse toetusrühma raportit „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“ tutvustades, et „arutelu kõrghariduse rahastamise aluste üle peaks pidama silmas, et lahendamist vajab korraga mitu probleemi: kõrghariduse piisava rahastuse tagamine, võrdsete võimaluste tagamine kõigile võimekatele (sõltumata õppija rahakotist, kodusest keelest või elukohast), tööturule vajalike spetsialistide andmine, kõrghariduse kvaliteedi tagamine ja eestikeelse hariduse jätkusuutlikkuse tagamine.“[3] Just see ongi haridusleppes kirjas. Akadeemilised ametiühingud hoiavad teemat päevakorral. Toetavalt suhtub president Alar Karis ja toetust on tulnud ka teistelt ametiühingutelt ning Eesti Ametiühingute Keskliidult.

Erakondade allkirjastamist ootav hariduslepe näeb ette kõrghariduse riigipoolset rahastamise ja  üldharidusõpetajate palgafondi suurendamise vähemalt 1,5%-ni SKTst.

Kõrghariduse alarahastusega kaasneb veel üks ulatuslik probleem – kõrgharidussektoris tegutsevad akadeemilised töötajad ei ole tihtipeale täiskohaga õppejõud, vaid palka makstakse neile teadusgrantide rahast, mille nad on suuremalt jaolt endale ise taotlenud. See osa töötasust on justkui loterii, sest teadusgrantide taotlemise edu määr jääb 10% ja 20% vahele, hooajaliselt võib olla veelgi madalamal tasemel. Seega on töö tasustamine kõrgharidussektoris väga ebastabiilne, mis omakorda vähendab akadeemiliste ametite atraktiivsust noorte hulgas. Ametiühingud on lahendusena välja töötanud akadeemilise töötaja põhipalga kontseptsiooni, mis tagaks kõigile akadeemilistele töötajatele kindlaks määratud põhipalga ja annaks neile palga stabiilsuse garantii. Pakutud lahenduses suhtutakse akadeemilisse töösse, nagu see on, mitte eraldi haridus- ja teadustööna, vaid nende lahutamatu kooslusena, nii nagu Wilhelm von Humboldt kakssada aastat tagasi on oma haridusideaalina kirjeldanud. Eesti praeguste akadeemiliste töötajate arvu kohta, mis on nii Euroopa Liidu kui ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) keskmisest väiksem, oleks selline mudel rahastatav teadusleppes kokku lepitud 1%-ga SKTst, kui seda suunataks õigel viisil vajalikesse kohtadesse.

Akadeemiliste ametiühingute esindajad võtsid osa ka töörühmadest, kus arutati teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu. Kuigi arutelus keskenduti organisatsioonidele ja neid ühendavale taristule, on olukorra lahendamiseks ülimalt tähtis see, millise kanali kaudu akadeemiline töötaja saab oma stabiilse sissetuleku, vähemalt sel määral, nagu on ülikool sätestanud antud ametikoha miinimummäära, kirja pandud töölepingus ja iga viie aasta tagant kontrollitud töötaja atesteerimise käigus. Sõna „miinimummäär“ osutab sellele, et kes soovib oma töö eest rohkem palka saada, peaks ikkagi osalema teadusgrantide taotlemisel. Taotlusvoorud osutuksid vähem loteriiks, kuna osalejaid on vähem, ja võiksid kujuneda konkureerivate ideede võidujooksuks suuremate võiduvõimalustega. See lihtsustaks ka nende tööd, kes hindavad granditaotlusi. Kasu ei saa ainult üksik akadeemiline töötaja, tema töörühm ning haridus- ja uurimisvaldkond (mis ei oleks enam nii suures sulgemisohus), vaid Eesti kõrgharidussüsteem tervikuna, mille stabiilsus toetab akadeemilist vabadust.

Lõpuks tõstaksin esile Tartu ülikooli Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute professori Viacheslav Morozovi sõnad 9. XII avalikul koosolekul peetud kõnest: „Oleme täna murdepunktis. Ees on otsused, mis määravad ära Eesti kõrghariduse tuleviku. Meie kõik oleme panustanud sellesse, et Eesti ülikoolid võiksid pakkuda maailmatasemel haridust – kõigepealt eesti keeles, aga ka inglise keeles, mis on tänapäevase teaduse, ettevõtluse ja poliitika lingua franca. Meie kõik armastame oma tööd ega kurda, et töömaht läheb regulaarselt üle töölepingus sätestatud piiri. Samal ajal ei saa ega tohi me leppida olukorraga, kus grantide hankimisest, taotluste kirjutamisest ning aruannete koostamisest saab meie põhiline tööülesanne, nii et õppe- ja teadustöö kvaliteet nihkub teisele või kolmandale kohale. Kus nooremate kolleegide madal sissetulek ei luba neil pühenduda teadusele ja oma uurimis- ja õpetamisoskuste arendamisele. Kus ainete valik muutub aina kitsamaks, sellal kui rühmade suurus aina kasvab.

Tasuta kõrgharidus teeb Eestit mitte ainult targemaks, vaid ka võrdsemaks ja sidusamaks. Olgem aga ausad: isegi praegu ei ole haridus meie tudengitele täiesti tasuta. Üle 80 protsendi nendest peavad õpingute kõrval töötama. [—] Oleme murdepunktis ka globaalselt. Kliima muutub, pandeemia lõppu pole näha, demokraatlikud ühiskonnad polariseeruvad ning sattuvad populistide mõju alla. Vana usk, et turu nähtamatu käsi paneb kõik paika, on äärmiselt naiivne, kui mitte pahatahtlik. Kasvuhoonegaaside emissioonid iseenesest ei vähene ega vaktsiinid vaestele riikidele iseend ei tarni. Avaliku hüve nimel tuleb teha valikuid, teha otsuseid. Haridus on ka avalik hüve ja selle eest peab ühiskond maksma solidaarselt.“[4]

Sellele ei ole enam midagi lisada.

Stefan Groote on Tartu ülikooli füüsika kaasprofessor ja ametiühingu juhatuse liige.

[1] President Alar Karis kohtumisel riigikogu kõrghariduse toetusrühma esinduse ja haridusleppe algatusrühmaga 17. I 2022.

[2] Toomas Asser, Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused. Ettekanne riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“ arutelul 9. XII 2021.

[3] https://union.ee/oppejoud-ja-tudengid-parlamendi-ja-ministeeriumi-ees-ning-rektorid-parlamendis

[4]  Viacheslav Morozovi kõne avalikul koosolekul Tartus haridus- ja teadusministeeriumi ees 9. XII 2021.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht