Mis on mõistuse mõte – ajuteadlase vaade

KURMO KONSA

Põnevaid ja häid raamatuid pole kunagi liiga palju, eriti puudutab see kodumaiste autorite aimeraamatuid. Nüüd on neid ilmunud lausa mitu ning huvitaval kombel on nad kõik seotud aju, teadvuse ja inimese minaga. Ma pean silmas Aaro Toomela raamatut „Kultuur, kõne ja Minu Ise“ (2016), Andres Laane „Tehis­intellekt. Loomadest ja masinatest“ (2017) ja Jaan Aru „Ajust ja arust“ (2017). Pikemalt teen juttu just viimasest.

Milline peaks üks hea aimeraamat olema? Kindlasti on vajalik autori suhe teemaga, lugejad tahavad isiklikku lugu, mitte õpikut. Jaan Aru raamatus on päris palju isiklikke näiteid, siiski oleks võinud natuke avada ka seda, kuidas ta teaduse juurde jõudis ja mida see talle andnud on. Ühe parimatest teadust ja teadlase eluteed esitavatest raamatutest on kirjutanud samuti ajuteadlane Christof Koch, keda ka Jaan Aru oma raamatus mainib.¹ Tavaliselt kirjutavad teadlased selliseid raamatuid oma teadustee teises pooles. Jaan Aru on veel noor mees, küllap tuleb seda raamatut võtta omalaadse vahekokkuvõttena.

Teiseks oluliseks osaks iga aimeraamatu juures on põnevus. Põnevus seisneb selles, et ootame mingi saladuse selgitamist ja avanemist. Antud juhul siis teadvuse suure probleemi lahendamist. Lugeja tahab teada, mis see teadvus siis täpsemalt on, ja loodab kuni raamatu lõpuni, et kohe-kohe saab ta sellele küsimusele vastuse. Raamat peab olema kirjutatud nii, et võimaliku teadasaamise pinge hoiab lugejat tema küljes kuni lõpuni. Mäletan seda tunnet väga hästi juba lapsepõlvest. Lugesin kõiki kättesaadavaid aimeraamatuid ja igaüht lugedes tundus mulle, et kohe-kohe on maailma saladused avastatud ja kõik selge. Nii see ei läinud, aga kui raamat on hästi kirjutatud, kaalub teekonna huvitavus üles lõpplahenduse argisuse. Jaan Aru raamatus tõusis põnevus kuni teise peatüki lõpuni, seal teatab autor aga ootamatult, et on loobunud teadvuse suure probleemi kallal pusimast ja eelistab vahepeal millegi muuga tegelda. See iseenesest huvitav ülestunnistus oleks sobinud paremini raamatu lõppu, kuna praegusel kujul tükeldab see raamatu tarbetult kaheks eraldiseisvaks osaks ja rikub ära muidu sujuvalt kulgenud loo.

Kolmandaks oluliseks osaks aimeraamatute juures on kujunenud nn enese­abi osa, kus autor jagab õpetussõnu, kuidas paremini elada. Ka see osa on antud raamatus olemas, jäi aga kuidagi liiga lihtsaks ja väheütlevaks. Et uni on oluline, teab vist igaüks, tõsi on muidugi ka see, et häid nõuandeid järgida pole lihtne. Miks see nii on, seletab autor väga hästi rööprähklemise näitel, mis on tõeliselt kasulik lugemine igale tänapäeva infoühiskonnas hulpivale kodanikule.

Teadvuse seletamise kiusatus

Ajuteadlaste ja psühholoogide pühaks graaliks on kujunenud küsimus sellest, mis on teadvus. Selliste kohta öeldakse näiteks doktoritöö kaitsmisel, et tegemist on väga hea küsimusega. Tavaliselt tähendab see, et vastust ei tea ei küsija ega vastaja. Küsimus teadvuse olemuse kohta kuulub kahtlemata samasse seltskonda küsimustega, mis on aatom, mis on elu või mis on jumal. Sellisel üldisel kujul on need küsimused mõttetud, neid on vaja vaid inimeste innustamiseks. Jaan Aru tunnistab ka ise, et see küsimus on juhtinud tema senist teadlaseteed, aga nüüd on ennast ammendanud. Nii ongi, me peame leidma teistsugused, märksa konkreetsemad küsimused, kui tahame mõistlikke vastuseid. Teine asjaolu, mis inimesi suurtes küsimustes pettuma paneb, on küsimuse ja vastuse väga erinev iseloom. Küsimus on suur ja konkreetne või vähemalt tundub selline, vastused aga pudisevad laiali nagu liivaterad Emajõe ääres. Esialgne suur idee muutub kümneteks ja sadadeks uurimissuundadeks. Siinkohal võib tuua näiteks kasvõi eelmise suure teadusprobleemi: inimgenoomi kirjeldamise. 1990. aastal loodud inimese genoomi projekt pidi avama meile inim­olemise saladused, vähemalt kirjutasid ja rääkisid nii teaduspropagandistid. Loomulikult oli selle projekti lõpp vaid väga suure ja veelgi keerulisema uurimistöö algus. Tänapäeval on sarnased projektid käigus ka ajuteaduse vallas.

Jaan Aru kirjutab, et alustas teadvuse uuringuid dualistina, ehk siis selliselt seisukohalt, mis eristab aju ja vaimu. Edasi kirjeldab ta, kuidas muutis oma vaateid ja jõudis ideeni, et aju – see ongi teadvus. Ausalt öeldes on mul sellest küllaltki keeruline aru saada. Mina nimelt ei pea pingutama mitte selleks, et saada aru, kuidas võib aju tekitada mõtteid, vaid mul on veider mõelda, kuidas aju seda teha ei saaks. Mulle tundub üsna kummaline idee, et meie pea sees istub keegi, kes vaatab meie silmade kaudu välja. Ükskõik, kui keeruliselt seda ajust põhimõtteliselt erinevat vaimu ka kirjeldada – oma olemuselt viitab see alati sellisele ülilihtsale ettekujutusele. Sellega seostub ka mõte, et inimese mõtted, tunded ja tajud on midagi muud kui füüsikalised ja bioloogilised nähtused. Jaan Aru kirjutab selle kohta nii: „Kuid seestpoolt ei tundu ju, et te oleksite masin – on tunne olla teie ise, tunne armastada, tunne tunda kurbust, rõõmu, meeleheidet või valu. Teil on teadvus iseendast ja teid ümbritsevast maailmast. Kuid on raske mõista, kuidas aju masinavärgist saab sündida tunne olla keegi, kuidas tunne olla inimene tekib ajust, kuidas teadvus saab olla seotud ajuga.“ Jällegi on mulle arusaamatu, miks peaks olema nii iseenesestmõistetav, et mõte ei saa olla lõppkokkuvõttes aatomite liikumine. Miks peaks mõte olema kontseptuaalselt teistsugune kui aatomid? Me ei tea, mis on mõte, aga samamoodi ei tea me, mis on aatom. Mõte tundub meile keerukas ja muutuv, aga aatomi lainevõrrand n-mõõtmelises Hilberti ruumis mitte. See on väga veider seisukoht. Ma arvan, et küsimus peitub vaid keerukuse erinevuses, ja see ei ole sugugi lihtlabane asi.

Et me ei suuda määratleda, mis on teadvus, ei sega loomulikult selle uurimist. See lause ei ole öeldud irooniaga. Teaduses töötataksegi nii. Kui me teaksime kohe alguses täpselt, mis on teadvus, poleks ju mõtet seda nähtust uurima asudagi. Liiga täpne esialgne määratlus suruks meid jällegi kindlasse mõttesängi, piirates võimalikku arutlusvälja. Nii ongi käigus paljud teadvuse määratlused. Teisalt ei saa ma jätta mainimata lugu Juri Lotmani samateemalisest artiklist „Aju – tekst – kultuur – tehis­intellekt“.² Lugu on kirjanik Andrei Belõi isast, tuntud matemaatikust, kes pidi juhatama koosolekut loomade intellekti teemal. Kuna keegi kohalolnuist ei osanud öelda, mis täpselt on intellekt, jäeti koosolek ära.

Mis on teadvus ja inimese eneseteadvus ehk „mina“, on keerulised ja samas väga huvitavad küsimused. Vastuseid nendele püüavad leida mitmed teadused, küll käsikäes, küll üksteist kritiseerides. Kõige edukamateks on tänapäeval tõusnud mitmesugused neuroteadused ja filosoofia vaimufilosoofia näol ning vaeslapse rolli on minu arvates jäänud klassikaline psühholoogia.

Üks valdkond, mis inimteadvusega tihedalt kokku puutub, on tehisintellekt. Jaan Aru jääb tehismõistuse koha pealt kahtlevale seisukohale. Tema mõistab tõelise tehismõistusena masinat, mis suudab teha kõike seda, mida inimenegi. Ühte sellist masinat on tõepoolest raske ette kujutada, sest inimene on ääretult universaalne olend ja närvisüsteem osaleb igasuguses inimtegevuses, kas siis teadlikuna või enamikul juhtudel teadvustamatuna. Inimene teeb loomulikult väga palju sellist, mis ei ole sõna otseses mõttes mõtlemine. Osa sellest on mõtlemisega tihedalt seotud. Kas masin peaks ka kõiki neid asju tegema, ei ole üldsegi selge.

Mina arvan, et oma olemuselt on mõtlemisprotsessid keerukad arvutustehted, ja järelikult suudavad masinad neid põhimõtteliselt kopeerida. Kohe kindlasti ei vii see universaalsete inimmõistusega androidide loomisele, aga enamikku vaimsetest ülesannetest suudavad arvutid sooritada juba õige pea. Inimeses on lihtsalt väga palju keerulisi osiseid, mis, ime küll, töötavad päris hästi. Inimest tervikuna imiteerida pole mingit mõtet. Masin peaks ju mingis mõttes ületama inimese, olema sellest parem, efektiivsem, kiirem jms. Selleks ei pea me imiteerima inimese kõiki võimeid, piisab sellest, kui erinevad masinad imiteerivad erinevaid oskuseid. Idee üleüldisest intellektist on küllaltki mõttetu. Inimesel on palju mõistuseid, osa nendest on teadvuslikud, osa mitte, osa töötab hästi abstraktsete sümbolitega, osa jällegi näiteks emotsioonidega. Et me oleme tervik, on aju loodud osav illusioon. Kas sellistel arvutitel peaks kindlasti olema eneseteadvus ehk siis minatunnetus? Arvan, et mitte. Eneseteadvust on vaja ülikeerukate närviprotsesside edukamaks juhtimiseks ja ennekõike paremaks kommunikatsiooniks ühiskonnas. Tegemist on süsteemiga, mis omab mudelit iseendast. Arvan, et kõiki olulisi vaimseid funktsioone suudab arvuti täiesti vabalt täita „mina“ omamata. Selle „mina“ tekitamine on võimalik, kuid enamiku ülesannete jaoks ilmsesti täiesti ebavajalik.

Aju täiustamine

Ma ei saa minna mööda oma lemmikteemast, milleks on inimese täiustamine, antud raamatu kontekstis siis inimese vaimse võimekuse suurendamise ja reguleerimise võimalused. Jaan Aru on selle koha pealt kuidagi liiga konservatiivne, suhtudes aju tuunimisse pigem eitavalt. Tal on õigus, kui ta kirjutab, et „aju on keeruline masinavärk, mida ei saa kemikaali või elektrivoolu abil kruttida“, aga teisalt seda ju tehakse. Inimesed on kogu aeg kasutanud aju­stimulaatoreid, nagu näiteks kofeiin ja tubakas, tänapäeval on lisandunud neile ravimid ja füüsikalised meetodid. Aju on samas ka hästi plastiline ja kohanemisvõimeline, isegi kui me täpselt ei tea, mida me teeme, on võimalik saada soovitud tulemusi. Samamoodi ei tea me praegu täpselt, miks töötavad sellised antidepressandid nagu serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid nad töötavad. Konkreetsele patsiendile leitakse katse-eksituse meetodil õige ravim ja sobivaim doos. Ja midagi pole teha, vastaliste kisakoorist hoolimata aitavad need ravimid miljonitel inimestel ennast paremini ja inimväärsemana tunda.

Arvestades keskkonna drastilisi ja kiireid muutusi, ei jää inimesel ilmselt midagi muud üle kui hakata iseennast ümber kujundama, kohastuma enda muudetud keskkonnaga. Inimeste ellujäämine tehiskeskkonnas on väga tõenäoliselt võimalik ainult siis, kui me hakkame oma järeltulijaid geneetiliselt kohandama uute, kiiresti muutuvate tingimustega. Kindlasti on inimese muutmise üks olulisi tehnoloogiaid nn tunnetusvõimet parandavad meetodid. Terve hulk tänapäeval aju- ja psüühika­kahjustuste ravimiseks kasutatavaid medikamente mõjub ka täiesti tervetele inimestele. Näiteks parandavad hüper­aktiivsuse raviks kasutatavad ravimid (Adderall, Ritalin) või siis uneapnoe ja narkolepsia ravis kasutatav Modafilin tunnetusvõimet, tõstavad vaimset võimekust ja aitavad taluda stressi. Mitmed uued mälu ja kognitiivseid võimeid täiustavad ravimid (näiteks ampakiinid, fenseriin, MEM 1003, MEM 1414), mida kutsutakse ka aju Viagraks, on väljatöötamise ja katsetamise lõppjärgus. Arendatavad ravimid võivad parandada ka motoorseid võimeid, mida on näiteks vaja klaverimänguks, või keele omandamise võimet. Koljuväline magnetiline stimulatsioon (Transcranial Magnetic Stimulation, TMS) kasutab tugevaid magnetimpulsse, kutsudes sellega esile kindlate ajupiirkondade sisse- ja väljalülitamise. Sellise meetodi abil on ühelt poolt võimalik ravida neuroloogilisi haigusi, kuid teiselt poolt annab see võimaluse juhtida tervete inimeste ajutegevust. Küllaltki uue meetodina on tulnud kasutusele aju koljuväline stimulatsioon alalisvooluga. Täiesti arusaadavalt tekitab tervete inimeste vaimsete võimete täiustamine hulgaliselt õiguslikke ja eetilisi küsimusi. Paljuski sarnanevad need projektid ulmekirjandusega, kust nad sageli oma ideid ammutavadki. Kuid igal juhul on nad märk muutuvast ühiskondlikust ja poliitilisest kliimast. Võib-olla tähendab see, et me oleme nõus loobuma inim­olemuse ja inimlikkuse senistest käsitlustest tervema ja võimekama tuleviku nimel.

Aju maailmas, mitte vaadis

Jaan Aru on oma raamatus täiesti teadlikult keskendunud ajule, kuigi ta tunnistab keskkonna ja selle ühe osa – kultuuri – olulist rolli inimteadvuse kujunemisel. Keskkonna ja inimesele eripärase keskkonna, nimelt kultuuri olulisust rõhutab oma raamatus „Kultuur, kõne ja Minu Ise“ ka psühholoog Aaro Toomela. See, samuti väga lugemisväärne raamat annab veidi teistmoodi vaate ajule ja inimesele laiemalt. Teadvus on olemas ainult siis, kui aju suhestub keskkonnaga, ja sellest arusaamiseks tuleb meil käsitleda aju ja teadvust arengus. Evolutsioonibioloog Theodosius Dobzhanski on öelnud, et bioloogias ei ole millelgi tähendust väljaspool evolutsiooni. Tegelikult tähendab see, et oluline on nii organismi individuaalne areng kui ka organismide ja keskkonna koosareng pikemal ajaskaalal. Keskkond omakorda haarab endasse nii looduskeskkonna kui ka sotsiaalse, kultuurilise ja tehnoloogilise ajaloo. Viimased pole olulised mitte ainult inimeste puhul. Tänapäevaks on inimliik muutunud kõige olulisemaks evolutsiooniliseks teguriks enamiku maal elavate elusorganismide jaoks. Mõistuse ülesanne on aidata inimesel maailmas paremini toime tulla. Mida see täpsemalt tähendab, sõltub suurel määral keskkonnast. Inimese aju ja teadvus on keskkonnast lahutamatud. Jaan Aru kirjeldab seda väga hästi väikelaste õppimisvõime varal, tuues südantsoojendavaid näiteid omaenda lastest. Tõepoolest – inimeste jaoks on kõige olulisem keskkond teised inimesed ja teadvuse ülesanne on suuresti aidata inimesel toime tulla just selle keskkonnaga.

Lõpuks tuleb tunnistada, et maailm on kahtlaselt keeruline koht, aga ainult see teebki elu elamisväärseks ja head raamatud lugemisväärseks.

1 Christof Koch, Consciousness: confessions of romantic reductionist. MIT Press, 2012.

2 Juri Lotman, Aju – tekst – kultuur – tehisintellekt. – Kultuurisemiootika: Tekst – kirjandus – kultuur. Olion, Tallinn 1999. lk 394–410.