Metsaneenetsi animism üksikisiku näitel

Peamine viis, kuidas metsaneenetsid pöörduvad oma jumalate poole, on palved ja ohverdused.

EVA TOULOUZE, LIIVO NIGLAS

Lääne-Siberi taigas elanud metsaneenetsi põhjapõdrakasvataja ja intellektuaali Juri Vella juures tegime välitöid alates 1998. aastast kuni tema surmani aastal 2013. Meie koostöö Juri Vellaga rajanes vastastikku kasulikel suhetel: meie toetasime oma artiklite ja filmidega tema võitlust metsaelu jätkusuutlikkust ja põhjapõtrade heaolu ohustava naftatööstusega, tema aga andis meile juurdepääsu oma maailmale, võimaldades meil kuude kaupa osaleda oma suguvõsa – põdrakarjuste, küttide, kalameeste ja korilaste – elus. Nii saime aimu sellest, kui sügavalt väljenduvad metsaneenetsi maailmavaade ja uskumused inimeste igapäevakäitumises, hägustades piiri sakraalse ja ilmaliku vahel. Oluline on teada, et selles piirkonnas, Agani jõe basseinis, pole šamaanid enam tükk aega tegutsenud, sest nad ei suutnud nõukogudeaegse religioonivastase poliitika tingimustes oma ametioskusi uuele põlvkonnale edasi anda. Samuti ei olnud seal ristiusul kuigi suurt mõju: tsaariajal misjonärid nii sügavale metsa ei jõudnud ja Nõukogude ajal, mil naftatöölised selle piirkonna „avastasid“, ei olnud kirikul enam piisavat mõju. Alles 1990. aastatel jõudsid sinna protestandi misjonärid, ja kuigi nende kohalolek on kohati päris sügavalt muutnud põliselanike usukombeid, jäi Juri maailm sellest enam-vähem mõjutamata.

Piir sakraalse ja profaanse vahel

Juri Vella maailmas on asjatu otsida selget eristust argise ja pühaliku vahel, kuigi see on intuitiivselt tajutav. Näiteks on metsas urineerimine loomu poolest selgelt ilmalik tegevus, kuid selleks et otsustada, kus kohas seda täpselt teha, peab teadma, kus säärane tegevus võib jumalusi vihastada. Näiteks metsalaagris on urineerimine keelatud palktaretagusel alal, sest seal jookseb mõtteline telg, mis ühendab tare sammasaidaga, kus hoitakse jumalate kujusid ja muid pühasid esemeid.

Juri uskus ka, et iga tegevus saab tasutud – halb tegu viib halbade tagajärgedeni ning vastupidi. Ükskord sõitsime autoga lähedal asuvasse Radužnõi linnakesse. Kuna auto mootor hakkas jupsima, siis küsis Juri kohe: mis pattu on ta teinud, et teda sel viisil karistatakse? Kui ta paar aastat hiljem sattus raskelt tõbisena haiglasse, püüdis ta kramplikult saada ühendust Evaga, sest kartis, et tema hiljutine Evaga hoolimatu käitumine oli vallandanud jumalate meelepaha. Saanud Evalt rahustava vastuse, hakkas ta põhjust otsima mujalt.

Juri ja tema pere religioossed arusaamad võisid ilmneda ka argises tegutsemises, mille semantika oli selge ja loogiline. Üks põhilisi käitumisreegleid oli teha kõike päripäeva – olgu selleks siis laual toidu serveerimine, liikumine laagripaigas või metsas või see, kuidas nartsud enne kummisaabaste jalga panemist ümber jala keerata: vastupidine liikumissuund tähendanuks liikumist surma poole ja võinuks osutuda eluohtlikuks neile, kes on selle tegevusega seotud.

Palved ja ohverdused

Peamine viis, kuidas metsaneenetsid pöörduvad oma jumalate poole, on palved ja ohverdused. Kuid piir rituaalse vereohverduse ja argipäevase põhjapõdra lihaks tapmise vahel on hägune: igasugune looma hukkamine ongi loomu poolest ohverdusriitus ning jumalakujusid toidetakse ka lihalooma verega. Sageli on põhjapõtrade lihaks tapmisel rituaalne mõõde: toimingu teostaja, üldjuhul pereisa, sõnastab palve ja teeb žeste, mis on tähendusrikkad just selles tegevuses – lüües surevat põtra ohjadega suunab ta teda jõudma kiiremini teispoolsusse. See, et looma tapmise sakraalne külg on mõnikord rohkem, mõnikord vähem rõhutatud, tuleneb mitmesugustest asjaoludest – ajafaktorist, ilmast, inimeste meeleolust jne.

Vajadus palve järele võib üles kerkida ühiskondliku või isikliku probleemi tõttu. Toome siinkohal kaks näidet. Kord 1999. aastal nägi Juri unes, et surm läheneb laagrile. Pärast seda oli ohvririitus juba elu ja surma küsimus. Juri valis oma karjast kolm ilusat isast põtra ja ohverdas need perekonna pühapaigas jumalatele. Paar päeva hiljem kuulsime uudist, et külas oli üks naine surnud. Juri tõlgenduse järgi oli meil küll õnnestunud surm oma laagrist eemale peletada, aga too oli võtnud ikkagi kellegi endaga kaasa. Teine näide on otseselt seotud meie endiga. Tõime Jurile kingituseks kolm meetrit valget riiet, et ta saaks seda kasutada põhjapõdra ohverdamisel. Juri tahtis seda teha meie juuresolekul, et ka meie saaksime osa jumalate heatahtlikkusest. Ideaalis oleksime pidanud riide siduma ohvriloomale kaela ja pärast rituaali viima selle pühapaika. Selleks ei olnud meil aga aega ja valisime vereta ohvri. Läksime Juri ja tema lapselapsega künkal asuvale pühakohta, kus ohverdavad nii handid kui ka metsaneenetsid. Juri riputas riidetüki puuoksale, seisis näoga keskpäeva poole ja pöördus üksteise järele kohalike jumaluste poole, paludes neil vastu võtta meie kingitus ning kaitsta loodust, loomi ja inimesi. Palve oli valjuhäälne, seda katkestasid kolmekordsed kummardused ja päripäeva pöörlemised. Kui palve oli loetud, rebis Juri riidest kaks tükki ja andis need meile, kolmanda jagas ta enda ja väikse poisi vahel, teatades, et kunagi õmbleb ema õnne ja heaolu tagamiseks selle poisi umbkuue kapuutsile. Siis palus ta Liivol ronida männipuu otsa ja siduda ülejäänud riie tüve lõunaküljele. Ohvririituse lõpetamiseks võtsid kolm meest vanuse järjekorras rivvi ja tegid kolm tiiru ümber puu, andes hõigetega jumalatele märku ohvritoomisest.

Isiklik ja iseloomulik

Kirjeldasime mõningaid aspekte ühe konkreetse isiku religioossest praktikast. Kas tegemist on isikupärase animismikäsitusega või on see ühine kõigile Lääne-Siberis elavatele metsaneenetsitele? Üldistades võib öelda, et olukorras, kus piirkonnas puuduvad šamaanid, peavad metsaneenetsid ise oma religioossete vajadustega hakkama saama: ohverdusi ja palveid korraldavad pereisad (kui mehi pole, siis ka perenaised) – igaüks teeb seda detailides isemoodi, kuid lähtub sealjuures üldprintsiipidest. Kuigi Juri Vella animistlikku praktikat iseloomustab tavalisest suurem spontaansus, loomingulisus ja isikupära, toetub see selgelt metsaneenetsite traditsioonilisele maailmavaatele ja esivanematelt õpitud käitumisreeglitele.

Eva Toulouze ja Liivo Niglas on Tartu ülikooli etnoloogia teadurid.

Eva Toulouze on ka Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudi (INALCO ehk Institut National des Langues et Civilisations Orientales) professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht