Maailmale kõige suuremaks ohuks peetakse ekslikult kliimasoojenemist

STEN HALJAK

Anto Raukas, Arvi Liiva ja Arno Arrak on oma ala kogenud teadlased, keda peale pika karjääri seob veel üks veendumus – nad eitavad globaalset kliimasoojenemist või vähemasti inimtekkelist kliimasoojenemist. Arrak on 2011. aastal isegi avaldanud raamatu pealkirjaga „Mis soojenemine?“.¹ Arusaamatul ja äärmuslikul kombel maailma teaduse peavoolust lahti ütelnud Eesti teadlastel on siiski pooleldi õigus – tegemist ei ole tõepoolest kliimasoojenemisega, vaid hoopiski kliimasoojendamisega. Valdav osa meist teab juba praegu, et kliima ei ole sellises ulatuses soojenenud iseenesest, vaid soojenemise põhjus on meie enda tekitatud kasvuhoonegaasid, eeskätt süsihappegaas. Seepärast tuleks meil üle minna terminile „kliimasoojendamine“, sest tegemist on inimtekkelise protsessiga ja inimestena lasub meil selle eest ka vastutus, samal ajal kui termin „kliimasoojenemine“ viitab justkui protsessi isetekkelisusele.

Kuigi me teame, et keskkond meie ümber on hävimas, ei kajastu see meie käitumises ja valikutes, sest me ei märka nende muutuste mõjusid rohkem kui hoiatavates dokumentaalfilmides ja uudistes. 2019. aasta teises pooles avaldatud Eurobaromeetri uuringu tulemustest selgus ka,² et Euroopas on eestlased kliimaküsimustes kõige ükskõiksemad, mis on huvitav, arvestades, et tegemist on globaalse probleemiga, mis vajab kiiret lahendust. „Kliimasoojendamine“ aitab lisaks inimtekkelise tegevuse tunnistamisele ka väljendada meie ükskõiksust kliimaküsimustes, sest ükskõiksust väljendab tegevusetus, kuid tegevusetus on samuti tegevus – seega lööb aktiivset tegevust väljendav termin „kliimasoojendamine“ kaks kärbest ühe hoobiga.

Mis soojenemine?

Viimased viis aastat on rekordiliselt olnud maailma ajaloo kuumemad, mil kliimamõõtmisi on tehtud. Euroopa Liidu kliimavaatlusteenistuse analüüsi järgi platseerus 2019. aasta kõige kuumemate seas teisele kohale.³ 2020. aasta jaanuar oli maakera kõige kuumem jaanuar, teatas veebruaris USA Riiklik Ookeani- ja Atmosfäärivalitsus (National Oceanic and Atmospheric Administration, NOAA),⁴ mis kinnitab Euroopa Liidu kliimavaatlusteenistuse samalaadset statistikat, mis oli avaldatud mõni aeg varem.⁵ Samuti teatasid teadlased selle aasta veebruari lõpus, et isegi kui Pariisi kliimaleppe eesmärgid täidetakse, võib sajandi lõpuks äärmuslikult kuumade päevade ja ööde tihenemine põhjapoolkeral neljakordistuda.⁶

Säärased 24tunnised perioodid, mil temperatuur on erakordselt kõrge, on tervisele äärmiselt suur oht, sest kehal puudub pärast päikese loojumist jahtumisvõimalus. See kõik meenutab Philip K. Dicki 1964. aastal ilmunud ulmeteost „Palmer Eldritchi kolm stigmat“ („The Three Stigmata of Palmer Eldritch“), kus planeet Maa on 2016. aastaks nii üle kuumenenud, et inimesed ei saa ilma spetsiaalse jahutusseadmeta kodunt väljuda, sest nad kõrbeksid õues surnuks. Sellest polegi nii kaugel Iisraeli merebioloogi Baruch Rinkevichi⁷ Iis­raeli tuleviku prognoos aastaks 2100: „Ma olen õnnelik, et mina selleks ajaks elus pole.“ „Inimesed ei saa aru, millest me räägime,“ selgitab professor Rinkevich, „nad mõtlevad sulavatest jäämägedest ja kodust ilma jäävatest jääkarudest, kuid nad ei saa aru sellest, et kõik muutub: õhk, mida me hingame, toit, mida me sööme, vesi, mida joome, maastikud, mida näeme, ookeanid, aastaajad, juurdunud harjumused, elukvaliteet. Meie lapsed peavad äärmuslike oludega kohanema või nad surevad välja. Nad peavad teistmoodi riietuma, käituma, elama. Mul on hea meel, et mind siis siin enam ei ole.“⁸

Mesipuu poole

2019. aastal hoiatasid teadlased ÜRO globaalses hindamisaruandes,⁹ et ligi miljon eluslooduse liiki on enneolematu kiirusega välja suremas, sealhulgas tuhanded mesilasliigid, kelle kadumine on loodusele ja inimkonnale katastroofiline. Albert Einstein olevat juba öelnud, et pärast seda, kui Maa pealt kaovad mesilased, võib inimkond vastu pidada vaid neli aastat. Tõsi küll, mesilased ei kao ainult kliimasoojendamise tõttu, kuid see on suuresti inimtegevuse tagajärg. Düstoopilise dimensiooni omandab ühe meie geniaalsema luuletaja Juhan Liivi 1905. aastal kirjutatud ja suuresti alahinnatud helilooja Peep Sarapiku viisistatud laulupeohümn „Ta lendab mesipuu poole“. Lubades eluslooduse liikidel, sealhulgas mesilastel, rahus hävida, muutub kujund, mis väljendab igatsust oma kodu järele, üpris kurvaks, sest oma kohaga kaasneb ka suur vastutus nii nüüdisaja kui ka tuleviku ees.

Planeedi praeguse olukorra puhul ongi tegemist eksistentsiaalse kriisiga, kus inimesed, kes siin maamunal elavad, määravad kogu inimkonna ja juba hääbuvate loomaliikide tuleviku. Hea käekäigu nimel tuleb vaadata kaugemale üksteise erimeelsustest ja töötada selle nimel, mis meid ühendab – ühise kodu nimel. Esimeseks sammuks võiks olla oma tegude eest vastutamine, vähemalt sõnades. Seega, kui kuulete kedagi kasutamas terminit „kliimasoojenemine“, siis tasub viisakalt teda parandada, et tegemist on kliimasoojendamisega, ja seda kahel põhjusel: kliima ei soojene sellises ulatuses iseenesest ning tegevusetus on samuti tegevus.

Artikkel on kirjutatud emakeelepäeva puhul.

1 Arno Arrak, What Warming?: Satellite View of Global Temperature Change. CreateSpace Independent Publishing Platform, 2011.

2 Special Eurobarometer 490, Climate Change.

3 2019 was the second warmest year and the last five years were the warmest on record. Copernicus 8. I 2020.

4 January 2020 was Earth’s hottest January on record. NOAA 13. II 2020.

5 Surface air temperature for January 2020. Copernicus 2020.

6 Jun Wang, Yang Chen, Simon F. B. Tett, Zhongwei Yan, Panmao Zhai, Jinming Feng & Jiangjiang Xia, Anthropogenically-driven increases in the risks of summertime compound hot extremes. Nat Commun 11, 528 2020. https://doi.org/10.1038/s41467-019-14233-8

7 Iisraeli okeonograafia ja limnoloogia uurimiskeskuse professor, kes aitas 2019. aastal ette valmistada ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli aruannet ookeanide ja krüosfääri kohta.

8 Oded Carmeli, ‘The Sea Will Get as Hot as a Jacuzzi’: What Life in Israel Will Be Like in 2100. – Haaretz 17. VIII 2109.

9 UN Report: Nature’s Dangerous Decline ‘Unprecedented’; Species Extinction Rates ‘Accelerating’. 6. V 2019.