Läti edusammudest läänemeresoome maana

Üha enam mõistetakse, et tänapäeva läti rahva kujunemisel on liivlastel olnud märkimisväärne osa, mille uurimist peab riik toetama ja väärtustama.

ARTI HILPUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänasel Läti iseseisvuspäeval on põhjust tunnustusega meelde tuletada, kuidas eestlaste lähima hõimurahva liivlaste keel ja kultuur teevad Lätis viimastel aastatel läbi uut tõusu. Liivi entusiastide tegevus pälvib riigilt varasemast rohkem toetust ning liivlaste osa läti rahvuse kujunemisel on rahva teadvusse jõudnud. Eesti ja Läti akadeemilise koostöö ja hõimu-uuringute edenemine on hea uudis ajal, mil suhtluse ette Venemaal asuvate soome-ugri rahvastega on langemas uus raudne eesriie.

On’s liivlased alles?

Eestis on levinud arusaam, et liivlased olid selle aastatuhande alguseks välja surnud või oli see kohe juhtumas. Mõneaastase vahega kordusid meedias sõnumid, kus anti teada viimase liivlase lahkumisest, mis lubas toimiku sulgeda lausa kuupäeva täpsusega. Hiljem osutusid need teated küll ebatäpseks, kui vahepeal selgus veel mõne „viimase“ liivi keele kõneleja olemasolu, kellele tuli omakorda järelehüüe kirjutada. Liivlaste eestkõnelejad on püüdnud seda arvamust järjekindlalt ümber lükata, mistõttu teadmine liivi rahva edasikestmisest on viimasel ajal hakanud juurduma. Ehkki liivi keele kõnelejate arv ei ole suur, on see stabiliseerunud ja päris otsa ei ole nad kunagi saanud. Järjepidevus on küll õhuke ja üks keeleoskajate põlvkond jäi peaaegu vahele, ent ometi leidub peresid, kus liivi keelt on elava traditsioonina vanemate või vanavanemate poolt edasi antud. Seega ei ole liivi keel veel päriselt surnud keel, mida on võimalik taaselustada vaid raamatutarkuse põhjal.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel nimetas end liivlaseks 250 Läti elanikku. Neist on liivi keeles võimeline suhtlema ehk umbes kümnendik. Enamasti on siin tegemist topeltidentiteediga, kus esmalt leitakse end olevat liivlane ja seejärel lätlane. Tegelikult võib end liivlaseks pidajaid ja liivi keele vähesel määral oskajaid rohkemgi olla. Keeleoskus on küll oluline, aga mitte ainus kriteerium liivi identiteedi määratlemisel. Selleks võib olla ka päritolu, kogukonna ja traditsioonide tunnetus, huvi liivi pärandi vastu ja osalus üritustel. Üsna paljud on hakanud uuemal ajal oma liivi juurte vastu lähemat huvi tundma, kuigi ei loe end tingimata liivlaseks. Küllap kõige tuntum avaliku elu tegelane, kes oma liivi päritolu vestlustes meelsasti märgib, on Läti peaminister Krišjānis Kariņš, kelle vanavanavanaisa oli salatsiliivi keelejuht.

Suurema osa XX sajandist arenes liivlus ja selle uurimine muust Läti ühiskonnast omaette, liivlaste ja akadeemiliste huviliste piiratud ringis. Tasub meeles pidada, et iseseisev Läti riik moodustati palju kirevama taustaga ajaloolis-kultuurilistest piirkondadest kui Eesti, mistõttu seal pandi rohkem rõhku ühtse rahva kujundamisele balti rühma kuuluva läti keele alusel. Liivlased kui läänemeresoomlased ja mõnede arvates möödanikku kuuluvad „pärismaalased“ ei sobitunud hästi balti hõimudel põhineva rahvustervikluse ideega. Nii enne kui ka pärast Teist maailmasõda said liivlased tunda ka halvustavat suhtumist ja kahtlustusi, mistõttu hakati oma keele kõnelemist häbenema. Eestist ja Soomest tulnud teadlaste 1920. aastatel hoogsalt käivitunud uurimis- ja hõimutegevus hakkas viimaks tekitama umbusku noore Läti riigi võimudes, mis 1930. aastate lõpul päädis näiteks liivlaste juures töötanud rahvaluuleteadlase Oskar Looritsa ja lõunaeesti keelesaarte uurija Paulopriit Voolaine Lätist väljasaatmisega.

Möödunud sajandi suured sõjad ja Nõukogude okupatsioon tõid liivlastele kaasa veel raskemaid ja pöördumatuid tagajärgi kui lätlaste ja eestlaste puhul. Liivi rand tühjendati elanikest kolm korda, kõigepealt Esimese ja Teise maailmasõja ajal seoses Kuramaa tsiviil­elanike evakueerimisega ja kolmandat korda siis, kui Nõukogude ajal sai alast suletud piiritsoon. Liivi randlased ja kalamehed pidid elatist otsima mujal. Hajutatuna lätlaste seas elades ei olnud liivikeelse suhtluse järele enam praktilist vajadust ega võimalust, eriti suurtes linnades nagu Riia ja Ventspils.

Vestlus pärast Liivi Instituudi pidulikku avamist Läti ülikooli aulas 21. IX 2018. Vasakult: Läti kultuuriminister Dace Melbārde, Eesti suursaadik Arti Hilpus, Soome suursaadik Riitta Korpivaara, Liivi instituudi direktor Valts Ernštreits.

LI Līvõd institūt

Uued tuuled pärast taasiseseisvumist

Alates 1990. aastate algusest on Läti ühiskonnas liivlaste olemasolu omaks võetud. Liivlaste teemat Läti asutustes tõstatades ei pea enam alustama pikkade sissejuhatuste ja põhitõdede kirjeldusega. Hoiakud on muutunud, liivluse edendamises ei nähta enam väikerahva kultuurilise separatismi ohtu. Üha enam mõistetakse, et tänapäeva läti rahva kujunemisel on liivlastel olnud märkimisväärne osa, mille uurimist peab riik toetama ja väärtustama. 1992. aastal mainiti Läti rahvusliku autonoomia seaduses liivlasi esimest korda põlisrahvana. 1999. aastal kirjutati liivi keel Läti keeleseadusse, mille järgi on läti keel riigikeel, liivi keel aga põliskeel, mille kõrval kõik teised keeled on võõrkeeled. 2014. aastal lisati põhiseaduse preambulisse lause, mille järgi on Läti identiteeti Euroopa kultuuriruumis iidsetest aegadest kujundanud läti ja liivi traditsioonid.

Liivi kultuuriruum Līvõd īlma kanti 2018. aastal Läti rahvusliku vaimse pärandi nimekirja, mis oli esimene samm teel UNESCO vastavasse nimestikku. Liivi kultuuriruumi eripäraks on, et see ei hõlma ainult liivlaste ajaloolist asuala ja pärandkultuuri ilminguid, vaid sisaldab ka mentaalse ruumina kõike seda, mis on seotud nüüdisaegse liivi kultuuriprotsessiga ja eristab liivi vaimset pärandit teistest omataolistest. Ehkki paljuski kannab liivlaste eripära keel, on samal ajal üks liivi pärandi kandjaid läti keel ja kultuur, nii et üht pole teisest võimalik eraldada.

Liivlastele oli tähtis ja teedrajav sündmus Läti ajalooliste maade seaduse vastuvõtmine 2021. aasta juunis. Selle ka muus mõttes tähelepanuväärse seaduse algatas president Egils Levits, kes soovis pakkuda pidepunkti Läti ajalooliste piirkondade identiteedile ja inimeste kuuluvustundele ka pärast Läti haldusreformi teist etappi ja omavalitsuste piiride veelkordset põhjalikku muutmist. Seaduses on esimest korda öeldud, ja selgemini kui põhiseaduses, et läti rahvas on tekkinud kõikide seal mainitud balti hõimude ja liivlaste ühinemise teel. Teisisõnu on liivlased ka läti rahva osa, mitte üksnes põlisrahvas, mis tähendab kohustust riigile ja omavalitsustele osaleda liivi pärandi toetamisel ja arendamisel.

Läti ülikooli liivi instituut

Olin vaevalt jõudnud Riias tööd alustada, kui mul avanes võimalus osaleda ajaloolisel sündmusel: 21. septembril 2018 avati Läti ülikooli aulas liivi instituut, mis on esimene akadeemiline liivi keele ja kultuuri uuringute keskus üldse ning tähistas uut ajajärku nii liivi uuringutes kui ka liivi pärandi säilitamises. Instituudi loomine kulges märkimisväärse kiirusega – vastav idee oli välja käidud sama aasta kevadel. See näitab selget huvi ja valmisolekut Läti ülikooli poolt, kus küllap arvestati Liivi Kultuuri Keskuse (Līvõ Kultūr sidām) varasemaid teaduslikke saavutusi ja publikatsioone. Instituudile anti avarad ruumid Riia kesklinnas ajaloolises loodusteaduste õppehoones, kust teised teaduskonnad olid uutesse ruumidesse välja kolinud.

Nelja aastaga on liivi instituut saanud arvestatavaks soome-ugri uuringute keskuseks ja arendanud rahvusvahelisi võrgustikke. Palgal on kaheksa töötajat. Tegevust on seni finantseeritud projektipõhiselt, kuid seoses ajalooliste maade seaduse rakendamisega on lootus saada ka baasrahastust. Algusest peale on osaletud mitmes Läti riiklikus uurimisprogrammis eesmärgiga luua elektroonilised vahendid liivi keele uurimiseks ja õppimiseks ning teostada liivi uuema ajaloo uuringuid. Loodavate andmekogude teemadeks on sõnaraamatud, tekstikorpus, grammatiliste andmete kogu, liivi kohanimed, rahvaluule, kaugemas perspektiivis ka liivi pärandi kandjate ja muuseumiesemete üldkataloog. Liivi keelt ja kultuuri on uuritud ja talletatud paljudes maades ja asutustes, mistõttu on materjalid laiali ja neist ülevaadet raske saada. Käivitatud on oma publikatsioonide sari ja asutud looma arhiivi. Instituudi veebisait hõlmab ka infoportaali livones.net, üheskoos pakuvad need hea ülevaate instituudi ja liivlaste tegemistest, sündmustest ja väljaannetest. Eesmärgiks on võetud ka ühiskonna harimine liivi teemadel esinemistel Läti koolides, keele- ja ajalooõpetajate kokkusaamistel. Terminoloogia arendamiseks on hakatud koostöös Läti entsüklopeedia tegijatega lisama selle artiklite juurde liivikeelseid märksõnu.

Lootused, et liivi keele arendus- ja edasiandmisprotsessi Läti haridus- ja teadusministeerium edaspidi toetab, on head, kuigi ministeerium peab tegelema paljude rahamuredega, näiteks õpetajate palkade tõstmisega. On võetud suund lähiaastatel koolides liivi keele fakultatiivõppe alustamisele, milleks on vaja õppekavu ja -vahendeid ning tegeleda keelekorraldusega. Õppeprogrammide katsetamine toimub populaarsetes liivi laste suvelaagrites, kus isegi pandeemia aegu oli osalejaid 50 ringis ja soovijaid rohkem kui kohti. Kavatsetakse jätkata ka liivi suveülikoolidega, mis on toimunud keskmiselt kord kolme aasta tagant ja mille sihtrühmaks on eeskätt edasijõudnud uurijad, nt liivlastest väitekirja kirjutavad doktorandid.

Liivi suveülikoolil osalejad Lāži tamme all, august 2021.

LI Līvõd institūt

Liivluse uuestisünnist rääkides ei saa kuidagi mööda liivi instituudi asutajast ja juhist, Tartu ülikoolis läänemeresoome keelte alal kõrghariduse ja doktorikraadi omandanud Valts Ernštreitsist, keda võib tema laia ampluaad arvestades nimetada renessanslikuks vaimuinimeseks: keeleteadlane, õppejõud, leksikograaf, luuletaja, üks otsitumaid läti-eesti sünkroontõlke. Ta on ka kauaaegne portaali livones.net toimetaja, möödunud aastast Läti kultuuriministri nõunik kultuuripoliitika alal ning liivlaste esindaja Läti ajalooliste maade seaduse nõukogus. Paljude silmis ongi Valts (liivipäraselt Valt) nüüdisaja esiliivlane, ehkki sellist tiitlit välja ei anta ja Lätist leiab teisigi silmapaistavaid liivi kultuuri uurijaid, näiteks Renāte Blumberga ja Baiba Šuvcāne. Igal juhul võime rääkida Ernštreitsi ümber kujunenud liivi uuringute koolkonnast, kuhu lisandub ka akadeemilist järelkasvu.

Eraldi töösuunana peab liivi instituudi juures ära märkima uue hoo andmise Lätis asunud lõunaeesti keelesaarte (lutsi maarahvas, leivud ehk Koiva maarahvas) uurimisele. Juhtivaks teaduriks on siin saanud Uldis Balodis, kes Arizonas üles kasvades oli seal pea ainus läti keele kõneleja ning hakkas seepärast huvi tundma hääbuvate väikekeelte vastu. Ta õppis aastaid liivi keelt, aga hiljem pühendus lutsi eestlastele, kelle hulgas on arvatavasti olnud tema esivanemaid. Viimased head lutsi keele rääkijad lahkusid elavate seast selle sajandi alguses, kuid osa lutside järeltulijaid ilmutab huvi oma päritolu vastu ja püüab ka kultuuri taaselustada, näiteks folklooriansambel Ilža. Ergutamaks lutside järeltulijate eneseteadvust avaldas Balodis 2020. aastal lutsi maarahva aabitsa. Selle aasta juunis toimus Ludza muuseumis arvult kolmas lutsi uuringute seminar, mille käigus avati esinduslik lutside keele- ja kultuuripärandile pühendatud näitus, mis valmis Balodise ja muuseumi koostöös.

Eesti, eriti Tartu ülikooli teadlastega on liivi instituudil arusaadavalt tihe koostöö algusest peale, sest eestlased on oma lähemate keele- ja kultuuriseoste tõttu liivlastega olnud kaua aega neis uuringutes lätlastest ees. Nagu on märkinud prof Karl Pajusalu ja liivi sõprade seltsi tegevjuht, teadur Tuuli Tuisk, on liivi uuringud olnud osa eesti rahvuslikust enesemääratlusest ning järjepidev liivi keele ja kultuuriga tegelemine viimase saja aasta jooksul on näide meie rahvusülikooli missioonist, kus põimuvad rahvuslik ja rahvusvaheline mõõde. Tartus püsib juba sajandipikkune traditsioon, kus läänemeresoome või ka eesti keele professorid võtavad süvitsi ette liivi keele uurimise ning kuuluvad selle parimate oskajate hulka. Keeleteadlastele on liivi keel ainulaadne ja tänuväärne uurimisobjekt, mille vastu pole huvi aja jooksul lahtunud. Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirjal on aastatel 2014–2022 ilmunud tervelt neli kogukat liivi uuringute erinumbrit ning lisaks mullu üks, mis on pühendatud lõunaeesti keelesaartele Läti ja Venemaa alal. Pilk sisukorda näitab Lätis tegutsevate teadlaste märkimisväärset osakaalu autorite seas.

Liivluse tõus Lätis näib seisnevat eeskätt uue tõuke andmises liivikeelsele kõrgkultuurile, mis tähendab omakeelset kirjasõna koos uudisloominguga ning teadustööd. Sest isegi kui õnnestub koolides käivitada liivi keele õpe, on raske vaimusilmas näha selle velmamist igapäevase suhtluskeelena. Valts Ernštreits on rõhutanud, et liivi kultuuri elujõu märgiks on mitte ainult selle elushoidmine, vaid ka edasiarendamine, et see ei muutuks möödunud aegade elutuks konserviks. Kirjakeele olemasolu ja arendamine on ise märk kultuuri tugevusest, seda enam et kunagi pole olnud korralikku liivikeelset haridust. Läti heliloojad kirjutavad laule liivi autorite sõnadele. Vähemalt kolm tänapäeva autorit luuletavad liivi keeles, mille eest nende kogumikule „Trillium“ määrati 2019. aastal Läti kirjanduse aastaauhind suurima tunnustusena, mida liivi kirjandus on kunagi pälvinud. Viimase paarikümne aastaga on liivlaste sulest ilmunud üle 30 heal tasemel teose, mis tähendab liivlase kohta väga suurt raamatute arvu.

Edusamme on teinud liivi keele ja sümboolika kasutus avalikus ruumis. 2021. aasta suvel olid Lätis kuumaks teemaks liivikeelsed kohanimesildid, kus maanteeameti vastuväited hakkasid meenutama hiljuti Eestis Saaremaa Ö-piiritähise üle käinud vaidlust. Loodetavasti saavad liivi teeviidad lähemal ajal ikkagi üles, mis oleks kultuuriloo ja ajaloolise geograafia tajumise seisukohalt sama mõjuga nagu kihelkonnapiiride tähiste paigaldamine Eestis. Mõned Kuramaa omavalitsused on ise paigaldanud liivikeelseid silte ja infotahvleid.

Liivi püha ja rahvamaja

Aasta suurimaks ja tähtsaimaks liivlaste ettevõtmiseks on saanud augusti esimene nädalavahetus, kui Irēl (Mazirbes) peetakse liivi püha. See on südamlik ja meeldejääv üritus, kus saavad kokku liivlaste kogukond ja nende sõbrad lähedalt ja kaugelt, sealhulgas Eesti, Soome ja Ungari diplomaadid. Osalejatele antakse mitmekülgne ülevaade tänapäeva liivi kultuurist. Kõikjal rannakülades lehvivad siis sini-valge-rohelised Liivi lipud, ilma et see pahandaks oma riigilippu kõrgelt hindavaid lätlasi. Liivi pühade traditsioon sai alguse 1989. aastal, kui hakati tähistama 1939. aastal avatud liivi rahvamaja aastapäeva. 2019. aasta augustis osales pidustustel ka äsja ametisse astunud Läti president Egils Levits, mis kinnitas riigipea huvi ja lugupidamist liivlaste kui Läti põlisrahva vastu.

Soome, Eesti ja Ungari toetusel ehitatud liivi rahvamaja on arhitektuurilt silmapaistev ja suure sümboliväärtusega ehitis, mida paraku jõuti enne sõda ja okupatsioone väga lühikest aega kasutada. 1989. aastal sai liivi kogukond hoone oma kasutusse tagasi ja alates 2000. aastast on selle omanikuks Liivi Liit (Līvõd Īt). Et Liivi rannas liivlaste kogukonda enam ei ole ja aktiivsem seltsielu käib hoopis pealinnas Riias, on rahvamaja suure osa aastast alakasutatud. Mõned aastad tagasi sai hoone uue katuse, kuid selle põhjalikum remont ja tänapäevaste vahenditega varustamine ei ole väikesele kultuuriseltsile jõukohane. On mõlgutatud mõtteid luua Irē rahvamajja liivlaste lugu muinasajast tänapäevani kajastav ekspositsioon, liivlaste infokeskus ja kooskäimise koht või siis soome-ugri kirjanike, kunstnike ja uurijate loomemaja, kuid see eeldaks partnerlust riigi ja omavalitsusega ning võib-olla teistsugust omandivormi. Need on otsused, mida saab teha ainult liivlaste kogukond ise kokkuleppel oma isamaa Latvija asutustega.

Kokku võttes: liivi ja läänemeresoome uuringud on üks kõige püsivamaid ja väljapaistvamaid Eesti ja Läti humanitaarteaduste alase koostöö ilminguid. On igati õigustatud pidada Lätit Eestile ajalooliselt ja kultuuriliselt kõige lähedasemaks naabermaaks, kuid samal ajal ei saa kiidelda, et eestlaste ja lätlaste teadmised teineteisest oleksid rahvusteaduste vallas ülemäära sügavad. Liivlaste ja lõunaeesti keelesaarte olemasolu lisab meie suhtlusele keelelise ja etnoloogilise mõõtme. Eespool mainitud akadeemik Oskar Loorits on tõdenud, et pärast seda kui lätlaste hulka on ära sulanud meie liivi hõim, oleme omavahel osalt verevendadekski saanud. See on tähtis nurgakivi, millele tuleb edaspidigi teineteise paremat tundmaõppimist ja kultuurikontakte ehitada, lisaks Eesti ja Läti geograafilise asukohaga paratamatult ette kirjutatud poliitilisele ja majanduslikule koostööle.

Autor oli Eesti suursaadik Lätis 2018–2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht