Kuidas teha koostööd, kui partner on palju suurem?

Teaduspõhise majanduse käekäik sõltub sellest, kas väikeettevõtted ja teadusasutused õpivad koostööd tegema.

MAAJA VADI, SIGRID RAJALO

Kui soovitakse teha ülikoolidega koostööd, peab sellise küsimuse endale esitama üle 90% Eesti ettevõtetest. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd) moodustavad 99,8% kõigist Eesti ettevõtetest ning sealjuures on 90,8% neist nn mikroettevõtted. VKEd annavad tööd 77,9% töötajatest ning loovad 75,7% väärtusest. Tunnustavalt saab välja tuua, et aastail 2013–2017 on VKEde väärtusloome kasvanud viiendiku võrra.

Suurusest või õigemini väiksusest tulenevalt võib püstitada küsimuse, kust tekivad neil ettevõtteil vahendid ja kuidas olla innovaatiline Eriti arvesse võttes, et konkurents on tihe ning tehnoloogia areng, millega tuleb sammu pidada, üha kiireneb. Kuigi ideid uuteks innovaatilisteks toodeteks, teenusteks või ettevõttesiseste protsesside parendamiseks võib saada paljudest kohtadest, näiteks koostööpartneritelt, klientidelt, konkurentidelt, siis endiselt peetakse innovatsiooni sisendiks ka koostööd ülikoolidega. Ülikoolid on ju kümneid kordi suuremad kui keskmine ettevõte ning nende oskus uudseid teemasid analüüsida ja katsetada ka palju suurem.

Maailma Majandusfoorumi andmete (World Economic Forum, 2017) alusel saab öelda, et Eesti on võrreldes teiste riikidega ettevõtete ja ülikoolide koostöö osas keskmiste hulgas ning viimasel viiel aastal sarnaneb Malta, Leedu ja Sloveeniaga (vt joonis 1). Erinevused on ilmselged, kui võrrelda Eestit innovatsiooniliidrite hulka kuuluvate riikide Šveitsi, Iisraeli ja Soomega. Seepärast on õigustatud küsimus: kas ja kuidas saaks paremini?

Sümmeetria ja ebasümmeetria

Võimaluste mõistmiseks tuleb minna ülikoolide ja ettevõtete koostöö uuringu² juurde, millest selgub, et protsessis on kaks tähelepanu väärivat aspekti. Koostöö kvaliteet sõltub mõlema, s.t ettevõtte ja ülikooli, motivatsioonist ja mõlema innovatsioonialasest võimekusest. Koostöö on sujuvam ja tulemuslikum siis, kui nii akadeemilisel partneril kui ka ettevõttel on ühtmoodi motivatsioon ja võimekus. Võib ka öelda, et sümmeetriliselt. Ja vastupidi, kui ühe osapoole motivatsioon ja/või võimekus erineb teisest, jäävad koostöö tulemused tagasihoidlikuks ja koostöö kulgeb konarlikult. Pealkirjas toodud küsimusega sihitakse väikeettevõtteid, kus teaduspõhise innovatsiooni võimekus on juba loomuldasa väiksem kui akadeemilisel partneril. Teisisõnu, võimekuse osas on suhe ebasümmeetriline ning fookusesse saab võtta vaid motivatsiooni rolli. Siin küsimegi: kas ja kuidas saab motiveerituse alusel öelda, milline on väikeettevõtete hinnang koostööle akadeemiliste asutustega?

Uuringu valimisse olid kaasatud ettevõtted, kes olid aastatel 2009–2015 kasutanud innovatsiooniosakut, mis on riigi toetatud meede, selleks et väike- ja keskmisega suurusega ettevõtted saaksid luua kontakte ja teha koostööd mõne innovatsiooniks vajaliku teenuse pakkujaga. Nõutav on, et innovatsiooniosaku saamise protsess oleks lihtne ega tooks kaasa lisanduvat aja- jm ressursside kulu. Ehkki meedet on ka kritiseeritud, näitavad uuringud, et see on olnud küllalt tulemuslik.

Näiteks Hollandis tehtud uuringuga tuvastati, et kaheksal juhul kümnest tekkis osaku kasutamisest täiendav positiivne mõju.

Eestis vastasid 229 ettevõtet küsimustele, mis puudutasid nende koosööd teadlasega mõnest ülikoolist. Valdavale osale ettevõtetest oli innovatsiooniosak tähtis arendustegevuse meede. 65% vastajatest ei olnud enne osaku kasutamist teinud ühtki arendusprojekti, 93% ei kuulunud teadustöötajaid kaasavasse võrgustikku, 66% poleks arendustööd ilma osakuta teinud ja 31% oleks seda teinud väiksemas mahus.

Artikli aluseks olevat uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadus­agentuur (PRG791)

Ettevõtetel paluti hinnata omaenda ja oletuslikult hinnata akadeemilise koostööpartneri motivatsiooni konkreetses projektis, kus nad olid teinud koostööd ja mida riik oli toetanud innovatsiooniosakuga. Selgub, et ettevõtjad hindasid oma koostöö motivatsiooni pisut kõrgemalt kui teadlaste motivatsiooni. Näiteks ettevõtte motivatsiooni hinnangutest olid 93,5% väga kõrged või kõrged, kuid akadeemilised partnerid said sellise hinnangu 83% juhtudest.

Ettevõtjate antud hinnangud osutavad, et motivatsiooni ei tajuta ühetaolisena või sümmeetrilisena ning see andis omakorda ainest, et motivatsiooni alusel eristada kolme tüüpi suhteid. Selleks tuli mõlema osapoole motivatsioon jagada mediaani alusel (arv, millest suuremaid ja madalamaid väärtusi on ühepalju) kõrgeks ja madalaks ning kolm tüüpi kujunesid järgnevalt. Esiteks, mõlema motivatsioon on kõrge ehk kõrge sümmeetriline (SK); teiseks, mõlema motivatsioon on madal või keskpärane (SM); kolmandaks, motivatsioon on asümmeetriline – ühel kõrge, teisel madal (ATK ja AEK). Uuring võimaldab vaadata, kas ja kuivõrd nende tüüpide korral erinevad või sarnanevad hinnangud koostööprotsessile, nt väited, et akadeemiline partner mõistis ettevõtte vajadusi, probleeme lahendati nende tekkimisel ja koostöö viis ettevõtjale vajalike tulemusteni.

Sümmeetrilise motivatsiooni korral on tulemused ootuspärased. Kui mõlema motivatsioon on kõrge, siis hinnatakse protsessi ja tulemit positiivselt. Protsessi iseloomustasid hinnangud järgmistele teemadele: akadeemiline töötaja mõistis ettevõtte vajadusi ja koostöö eripära, probleeme ennetati või lahendati kohe nende ilmnemisel. Koostöö tulemit peegeldasid aga järgmised väited: ettevõtte teadmised ja võimekus paranesid, projekt avaldas ettevõttele positiivset mõju, projektile kulutatud aeg oli tulemust väärt. Vastupidine oli tulemus siis, kui mõlema motivatsioon hinnati madalaks. See oli küll sümmeetriline, aga madal.

Pisut üllatava tulemuse andsid protsessi ja tulemi hinnangud ebasümmeetrilise motivatsiooni korral. Kui ettevõtte esindaja hindas akadeemilise partneri motivatsiooni enda omast kõrgemaks, arvas ta, et koostööprotsess ja tulem olid head. Selline paradoksaalne tulemus annab alust järeldada, et paremate tulemuste saavutamiseks peab ettevõte arvama/uskuma, et akadeemilisel partneril on temaga koostöö tegemiseks kõrge motivatsioon. Paistab, nagu oleks ettevõttel vaja kindlustunnet, et partner võtab teda tõsiselt ja teeb kõik endast oleneva, et projekt õnnestuks. Uuringutulemusi illustreerib joonis 2.

Suurus ei ole peamine

Mida eespool kirjeldatud uuring väikeettevõtete ja teadusasutuste koostöö kohta meile ütleb?

Esiteks, tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, siis suurus ei ole peamine. See tähendab, et väikeettevõtjal ei maksa ülikooliga koostööd planeerides muretseda suuruse pärast. Koostööd tehakse ennekõike grupi või indiviidi tasandil, kus organisatsiooni suurus tuntavat rolli ei mängi.

Teiseks, ülikooliga koostööd planeerival väikeettevõtjal tuleb koostööpartnerit hoolikalt valida. Partnerivaliku määrav tähtsus on välja tulnud ka varasematest uuringutest.

Kolmandaks, isegi kui väikeettevõtjad on oma suurusest tulenevalt arendusprojektide korraldamisel väiksemate kogemustega kui nende eeldatavad akadeemilised partnerid, siis seegi asjaolu ei pruugi koostööle hukatuslikuks kujuneda. Nimelt ühe järeldusena selgus, et ettevõtjad hindavad teadlase tuntavat motiveeritust. See tähendab, et motivatsiooni rolli ei tasu alahinnata. Kui mõlema osapoole motivatsioon on kõrge, hinnatakse protsessi ja tulemusi positiivselt ning madala motivatsiooni korral on hinnangud viletsad. Ettevõtja peab tunnetama, et akadeemiline partner soovib temaga koostööd teha. See võib vahel isegi rohkem määrata kui ettevõtte enda motivatsioon.

Neljandaks, eelnevast tulenevalt võib esile tõsta vajadust tekitada teadlastele teadussüsteemis senisest selgemaid stiimuleid, mis aitaksid teha väikeettevõtjatega mõtestatud innovatsioonialast koostööd. Uuringutulemusi arvesse võttes peaks teaduspoliitika kujundamisel koostöö motiveerimisele märksa suuremat tähelepanu pöörama ja välja mõtlema, kuidas suurendada teadlaste motivatsiooni ja selle peegeldust väikeettevõtjatele.

Viiendaks: tekivad uued küsimused, millele vastuste leidmine aitab lahendada praktilisi probleeme. Näiteks: millest sõltub see, kuidas väikesed ettevõtted tajuvad akadeemiliste töötajate koostöömotivatsiooni? Ehk on siin tegemist tajumis- ja suhtlusbarjääride kõrvaldamisega? Ilmselt on protsess keerulisem, kuid selle tundma õppimine on väga vajalik. Meie teaduspõhise majanduse käekäik sõltub palju sellest, kas väikeettevõtted ja teadusasutused õpivad koostööd tegema. Kindlasti on oma osa ka selles, milline on ühiskonnas teadustöötajate kuvand. Siin loodame parimat.

1 Gaygysyz Ashyrov, Reelika Alunurm, Kristian Pentus, Maaja Vadi, The future of university–industry collaboration: scenario analysis based on case of Estonia. Knowledge Management Research & Practice, 1−15. 2019.

2 Sigrid Rajalo, Maaja Vadi, University-industry innovation collaboration: Reconceptualization. Technovation, 2017. http://dx.doi.org/10.1016/j.technovation.2017.04.003