Kuidas pandeemiad muudavad tulevikku

Lühemas perspektiivis tugevdab pandeemia riigi osatähtsust, kuid pikemas perspektiivis näitab sellise arengu kitsaskohti.

KURMO KONSA

Esmalt mõistetest. Epideemia ehk taud või ka rändtaud on ulatuslik nakkushaiguse puhang. Pandeemia ehk laustaud on riikide- ja kontinentidevaheline haiguspuhang. Pandeemiat võib käsitleda väga suure ulatusega epideemiana. Nii on pandeemia kindlasti praegune COVID-19 haiguspuhang ja samuti oli seda ka 1918. aasta gripipuhang. Pandeemia võib olla ühekordne sündmus, kuid osa nakkushaigustest jääbki püsivaks, muutub endeemiliseks, mis tähendab seda, et esineb mingi piirkonna elanike seas pidevalt. HIV/AIDS, tuberkuloos, malaaria on nakkushaigused, mis on levinud üle maailma ja mis põhjustavad igal aastal miljonite inimeste surma. Neid võib nimetada püsivateks pandeemiateks.[1]

Nakkushaiguste ja pandeemiate korral võib tõdeda kahte põhimõttelist asjaolu. Esiteks, me ei saa neist kunagi, ja teiseks, iga senine pandeemia on ühel või teisel viisil lõppenud. Ühelt poolt tulevad need alati ootamatult ning tunduvad ainukordse katastroofina, teiselt poolt pole pandeemiates midagi uut, need on inimkonda saatnud kogu teadaoleva ajaloo jooksul. Pandeemiad ei kao kuhugi, neid tuleb järjest enam. Mida suurem on inimeste arv ja mida rohkem nad omavahel kokku puutuvad, seda parema levikukeskkonnaga viirustele, bakteritele ja seentele on tegemist. Pole ühtegi põhjust, miks nad seda ära ei peaks kasutama. COVID-19 on suhteliselt kerge raputus võrreldes kõikvõimalike teiste haigustekitajatega. Ehk ongi hea, et me saime n-ö eelhoiatuse tõelise tsunami asemel.

Kuidas pandeemiad lõpevad?

Oleme juba tükk aega elanud koos SARS-CoV-2 viirusega ning püüdnud toime tulla selle põhjustatud COVID-19 pandeemiaga. Aga mis saab edasi? Lootus, et me saame koroonaviirusest jagu ja see lippab looduslikku reservuaari tagasi, nagu juhtus näiteks tema sugulase SARS-1-ga, ei täitunud. Olukord on kujunenud hoopis teistsuguseks. Praegu on kõik lootused vaktsineerimisel, mis on väga tõhus kaitse nakkushaiguste vastu. Ühel juhul on selle abil isegi õnnestunud viirusest täielikult vabaneda.

Rõuged on ainuke nakkushaigus, mille inimkond on lõplikult likvideerinud. 1967. aastal alustas Maailma Terviseorganisatsioon rõugete likvideerimise kampaaniaga ja 1980. aastal kuulutati maailm rõugevabaks. Viimased rõugepuhangud leidsid aset 1975. aastal Bangladeshis ja 1977. aastal Somaalias. Tegemist on tõelise edulooga nakkushaiguste tõrjel ning igati märkimisväärse logistilise, poliitilise ja sotsiaalse saavutusega. Looduses rõugeviirust enam ei ole, seda leidub vaid Venemaal Vektori instituudis Koltsovos ja USAs Atlantas Druid Hillsi laboris. Aga kunagi ei tohi unustada, et inimesed on ekslikud. Nii avastati 2014. aasta juunis täiesti juhuslikult kuus kinnist katseklaasi rõugeviirusega USA riikliku tervishoiuinstituudi külmlaost, kus nad olid seisnud 1954. aastast.

Peaosa rõugete likvideerimisel oli rõugeviiruse vastasel vaktsiinil. Seda et rõugete läbipõdemine annab immuunsuse edaspidise haigestumise eest, märgati juba ammu. Ilmselt Hiinas või Indias jõuti ka tõdemuseni, et inimese nakatamine nõrgestatud viirusega annab kaitse haiguse eest. Selleks kasutati rõugevillidest pärit vedelikku (rõugelima), mida nõrgestati kuivatamisega ning mis seejärel pandi inimese käsivarde tekitatud haava. Sellist meetodit kutsuti Euroopas, kuhu see jõudis XVIII sajandil, inokulatsiooniks ehk variolatsiooniks (ladinakeelsest sõnast variola, mis tähendab rõugeid). Variolatsiooni korral oli suremus siiski üsna kõrge (1–3%) ning kunstlikult tekitatud haiguse kulg võis olla ränk. Tänapäevase vaktsineerimise leiutas 1796. aastal inglise arst Edward Jenner, kes kasutas inimeste rõugelima asemel hoopiski veiste oma. Meetod ei tekitanud inimestele terviseprobleeme, kuna nakatumist rõugetesse ei toimunud, küll aga andis see immuunsuse rõugete vastu. Prantsuse mikrobioloog Louis Pasteur nimetas meetodi vaktsineerimiseks (ladinakeelsest sõnast vacca, mis tähendab lehma).[2] Vaktsiin pakkus väga head kaitset rõugeviiruse vastu. 1940. aastate lõpus võeti kasutusele lüofiliseeritud (külmkuivatatud) rõugevaktsiin, mida võis säilitada ka kõrgematel temperatuuridel, mis oli vajalik troopilistes maades vaktsineerimise korraldamiseks. Lisaks toimiva vaktsiini olemasolule aitas viirusest lahti saada seegi, et haigus oli väga kergesti iseloomuliku lööbe tõttu äratuntav ning viirus esines ainult ühe tüübina.

Otsustava tähtsusega oli asjaolu, et inimesel rõugeid põhjustav viirus esineb ainult inimestel ja sel ei ole reservuaari loomade seas. Seega, kui piisav hulk inimesi on vaktsineeritud, ei ole enam kedagi nakatada ja viirus kaob. Rõugeviirus kandub piisknakkusena inimeselt inimesele ning seda ei kanna edasi näiteks sääsed, nagu näiteks malaaria korral. Vastasel juhul tuleks tegeleda ka viirust levitava vektori piiramisega, mis on keerukas ettevõtmine. Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et rõugeviirusel oli rida omadusi, mis tulid kasuks tema täielikule hävitamisele. Teiste viirustega see vaevalt et võimalikuks osutub.

Paljude viiruste vastu on meil küll vaktsiinid olemas, aga see ei tähenda, et neid oleks võimalik täielikult hävitada. Siinkohal on näiteks gripiviirused. 1918. – 1919. aastal, kui puhkes nn Hispaania gripi pandeemia, polnud gripivaktsiine olemaski, inimesed isegi ei teadnud, et grippi põhjustab viirus (H1N1). Järgmise suurema gripipandeemia, mille põhjustas gripiviirus H2N2 ajal 1957. aastal oli vaktsiin küll olemas, aga seda jätkus peamiselt sõjaväe tarbeks. 1968. aasta gripipandeemia, mille põhjustas gripiviirus H3N2 ajal valmistas USA juba ligi 22 miljonit doosi vaktsiini, aga enne kui neid kasutada jõuti, lõppes pandeemia iseenesest. Samasugune olukord tekkis ka 2009. aasta gripipandeemia (põhjustaja jällegi H1N1) ajal, vaktsiinid valmisid liiga hilja ja enne sai pandeemia loomulikul teel läbi. Gripipandeemiate lõppedes ei kadunud viirus täielikult, nii H1N1, kui ka H3N2 ringlevad seniajani inimpopulatsioonis. Samuti ei ole tekkinud nende vastu kollektiivset immuunsust. Selle asemel kohanes inimese immuunsüsteem viirusega, immuunsüsteem õppis (enamikul juhtudest) ära hoidma viiruse kõige kahjulikumaid mõjusid. Ohtliku pandeemiatekitaja asemel saime hooajalise gripi. Enamik haigestunuid põeb selle läbi suhteliselt kergelt, väiksem osa haigestub raskemalt ja võib ka surra. Teadlased ütlevad, et viirus on muutunud endeemiliseks. Suure tõenäosusega läheb nii ka SARS-CoV-2 viirusega. Ilmselt hakkab see meid kollitama sügistalvisel perioodil sarnaselt teiste külmetushaigusi põhjustavate koroonaviirustega. Aga see kõik võtab aega ja enne tuleb kindlasti püüda vaktsineerimisega pandeemiaolukorrast väljuda. Niipea karjaimmuunsuse tekkele loota ei maksaks, selleks peaks ikkagi peaaegu kogu maa elanikkond olema vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud.

Kas pandeemia sõltub kultuurist?

COVID-19 levikul mängivad osa mitmed tegurid, nt elanikkonna vanuseline koosseis, tervishoiupoliitika, majanduslik tase jms. Omal kohal on kahtlemata ka kultuurilised tegurid. Nagu 69 riiki haarav uuring näitas, siis mida individualistlikum on kultuur, seda enam COVID-19 juhtumeid seal esines ning seda suurem oli suremus.[3] Nii oli suremus märksa kõrgem kõrge individualistlikkusega riikides, nt Belgia, Itaalia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Holland, võrreldes näiteks selliste kollektivistliku kultuuriga riikidega nagu Hiina, Korea, Colombia, Tšiili ja Sloveenia. Mida individualistlikumad on inimesed, seda suurem on tõenäosus, et nad vilistavad tõkestusmeetmetele. Sellistes kultuurides on väiksem koostöötahe ja soov ohverdada oma vabadusi üldise heaolu nimel. Seega on individualistlikus kultuuris kasutu rõhuda inimeste üksmeelele ja kasutada kollektiivset raskuste ületamise retoorikat, pigemini tasub rõhuda iga indiviidi kasule, mida ta saab kas tõkestusmeetmete järgmisest või vaktsineerimisest.

Samalaadsed tulemused saadi ka USA-le keskendatud uuringus, mille käigus läheneti huvitavalt individualistlikkuse hindamisele.[4] Kui harilikult kasutatakse Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede välja töötatud kultuuridevaheliste erinevuste mõõtmeid, siis antud uuringus hinnati kõrgemalt individualistlikuks neid USA osariikide maakondi, mis olid ajavahemikus 1790–1890 kauem piirialad. Mida pikema perioodi vältel mingi maakond oli Metsiku Lääne osa, seda iseseisvamad ja sõltumatumad pidid olema seal elavad inimesed ning need jooned said sealse kultuuri osaks. Isegi nüüd, paarsada aastat hiljem näitasid uuringu tulemused, et individualistlikumates maakondades täideti eneseisolatsiooninõudeid 41% vähem kui kollektivistlikumates maakondades. Uurijad tõdesid, et kultuurilised erinevused vähendasid poliitiliste otsuste täitmist peaaegu poole võrra. Vähem individualistlikult suunitletud inimesed arvestavad enam sellega, kuidas nende tegude tagajärjed mõjutavad ümbritsevaid. Kollektivistlikumates ühiskondades kantakse ka enam maske.[5]

Tuleb tõdeda, et kui tavaolukorras on individualism tugev jõud, mis aitab kaasa innovatsioonile ja majanduskasvule, siis sellises kriisiolukorras, nagu on COVID-19 pandeemia, kus oluline on kollektiivne reageerimine, mõjub see jällegi takistavalt. Kuna sellesarnased kriisid ilmselt korduvad ja sagenevad, siis võib see anda selged eelised kollektivistlikumatele kultuuridele.

Mida individualistlikum on kultuur, seda enam COVID-19 juhtumeid esines ning seda suurem oli suremus.

Kuidas pandeemiad mõjutavad ühiskondi?

Pandeemiate sotsiaalsete ja majanduslike mõjude analüüsimisel tuuakse tavaliselt näiteks XIV sajandi katk Euraasia mandril ja XV sajandil koos konkistadooridega Ameerikasse levinud rõuged. Tegemist oli esimeste tõeliselt globaalsete haiguspuhangutega, mis haarasid paljusid ühiskondi ning millel olid laialdased majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised mõjud.

Katkupandeemia tappis vähemalt 25 miljonit elanikku, vähendades Euroopa rahvaarvu kolmandiku võrra. See omakorda sundis paratamatult ümber korraldama kogu majanduse, kuna töökäsi enam ei jätkunud. Järjest tähtsamale kohale tõusis palgatöö ning tööjõuvähesus tingis omakorda palgatõusu. Ühelt poolt suurenes tööliste tarbimisvõime ja elatustase, teiselt poolt pidid tootjad jällegi suurendama töö produktiivsust. Kõik see viis majanduskasvu kiirenemisele. Suurenes naiste tööhõive ja vähenesid ühiskonnakihtide vahelised erinevused. Kokkuvõttes võib öelda, et musta katku tulemusena suurenes Euroopas ühiskondade sidusus.[6]

Ameerika mandrile koos eurooplastega sattunud gripp, leetrid, tüüfus ja rõuged tekitasid ühe suurema demograafilise kataklüsmi inimkonna ajaloos. Kui palju inimesi täpselt suri, on võimatu öelda, aga mõnes piirkonnas suri kuni 90% rahvastikust. Mehhikos kahanes kohalik elanikkond mõne aastakümnega 25 miljonilt 2,65 miljonile.[7] Uue maailmajao hõivamiseks vajaliku tööjõu hankimiseks loodi keerukas orjakaubanduse süsteem. Tekkis globaalne majandussüsteem, mille abil Euroopa impeeriumid omandasid mitmeks järgnevaks sajandiks hiiglasliku majandusliku ja poliitilise võimu.

Kas COVID-19 mõjutab maailmapoliitikat ja-majandust? Kohe kindlasti, sest see ongi juba juhtunud. Aga millised on selle kaugemad järelmid? Kindlasti suurendab COVID-19 pandeemia pinget globaliseerumise ja riiklust rõhutavate suundumuste vahel. Lühemas perspektiivis tugevdab pandeemia riigi rolli ja tähtsust, kuid pikemas perspektiivis näitab veelgi selgemalt sellise arengu kitsaskohti. Järgmine suur kriis, juba käesolev kliimakriis, toob need veelgi ilmsemalt välja.

Kas COVID tegi riigid tugevamaks?

Esmapilgul tundub, et vastus on selge jah. Riigid kehtestasid piirikontrolli ja liikumispiirangud, sulgesid majandusharusid ja andsid raha vaktsiinide loomiseks. Mõjud on ilmselged, kuid kui uurida kriisi allhoovusi, võib näha märksa nüansseeritumat pilti. Peamiste tegurite hulka, mis viimase poolsajandi vältel kõiki riike on mõjutanud, kuulub internet ja selle toel toimuv hargmaine (transnatsionaalne) digitaliseerimine, järjest suurenev globaalne kaubavahetus ning kõige – inimeste, taimede, loomade ja haigustekitajate – massiline liikumine kogu Maa ulatuses.

Kuidas COVID-19 on neid trende mõjutanud ja kas muutused on püsivad?

Just internetist tõukuv infoühiskonna areng töötabki klassikalise rahvusriigi idee lagundamise kallal. Kuigi internetis on keeruline kindlaks teha, kus täpselt infopakett on loodud ja kus seda kasutatakse, laiendab Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (global data protection regulation, GDPR) Euroopa liidu kodanike õigusi väljapoole liikmesriike. Iga ettevõte, kelle klientide seas on Euroopa Liidu kodanikke, peab GDPRiga arvestama, asugu ettevõte ükskõik millises riigis. Hargmaised ettevõtted on globaalne jõud, olles rikkamad enamikust riikidest. Niinimetatud viie suure – internetiettevõtted Facebook, Apple, Amazon, Netflix ja Google – väärtus oli 2019. aastal 3,2 triljonit dollarit. See on enam kui kogu maailma riikide (välja arvatud USA, Hiina, Saksmaa ja Jaapan) majanduse kogutoodang.

Kui ühelt poolt näitas pandeemia riikide võimu, siis teiselt poolt on haigusepuhang  globaliseerumise näide. Pandeemia puhkemisel tegi viiruse kiire leviku võimalikuks inimeste liikumine riikide vahel. Näiteks liikus enne viirusepuhangut aastas ainuüksi lennukitega 4,7 miljardit inimest, aasta jooksul lendas enam kui pool kogu Maa elanikest lennukiga!

Mitte ükski riik ei suutnud oma piire sulgeda, enne kui haigus oli juba üle maakera levinud. SARS-CoV-2 ründas meid kui liiki, mitte kui mingi riigi kodanikke või kindla rahvuse esindajaid, pandeemia tabas kõiki riike, sõltumata nende poliitilisest süsteemist või majanduse arengust. Tegemist on globaalse probleemiga, mis nõuab globaalset vastust. Probleemi globaalse iseloomu eitamine poliitilise iseloomuga otsustes ongi olnud peamine möödalask. Kui teadlaste ja ravimifirmade reaktsioon on globaalne, siis riigipiiride sulgemine ja kaubanduse piiramine sõltus kitsalt riikide poliitilisest ja ideoloogilistest otsustest. Rahvusvaheline kaubandus sai tugeva tagasilöögi, selgus globaalsete tarneahelate haavatavus. Teisalt on vaktsiinide tootmine näide hargmaiste ettevõtete edukast toimimisest.

Haigustest vaba olemine võib kujuneda kodakondsusest tähtsamaks.

Ennustatud suurt majanduskriisi ei saabunud. Osaliselt suudeti hiiglaslike (laenu)rahasüstidega olukorda pehmendada ja osaliselt kiirendas pandeemia juba niigi toimuvaid majandusmuudatusi. Ennekõike kiirenes üleminek automatiseeritud ja digitaliseeritud ühiskonda. Siit enam tagasiteed ei ole. Suur hulk nakkushaigeid inimesi ja tervete riikide karantiini panemine tekitas hulgaliselt probleeme, mida asuti kohe lahendama. Võib olla kindel, et pandeemia ajal kasutusele võetud tehnilised süsteemid ja lahendused on tulnud, et jääda. Osa neist paistavad toredad, näiteks videokonverentsid ja -kohtumised, selle asemel et tunniajaseks jutuajamiseks sõita teise linna või koguni teisele mandrile. Inimeste tervise ja sotsiaalsete kontaktide jälgimiseks mõeldud seadmed ja programmid tekitavad aga märksa suuremat kahtlust. Kas need on ikka vajalikud? Kas riik peab täpselt teadma, kus ma asun ja kellega kohtun? Sama puudutab ka reisimist. Vaba liikumine riikide vahel on asendunud biokontrollitud reisimisega. Seniste anonüümsete inimmasside asemel liiguvad personaliseeritud tervisetõenditega üksikisikud, kelle igat sammu saab kontrollida. Kodakondsusest tähtsamaks võib kujuneda haigustest vaba olemine.

Bioturvalisema ühiskonna poole

Elusorganismid, sealhulgas ka need, mis inimestel haigusi põhjustavad, moodustavad lahutamatu osa meid ümbritsevast keskkonnast. Inimene elab planeedil Maa kõrvuti kümnetesse miljonitesse liikidesse kuuluvate elusolenditega. Paljud neist on meile kasulikud, suur hulk ka ebameeldivad või lausa ohtlikud. Keskkonna tehislikustumine on muutnud ka haiguste iseloomu ja levikut. Inimeste tihedad kokkupuuted kodu- ja metsloomadega annavad võimaluse zoonootilistele haigustele, mida põhjustavad teistelt liikidelt inimesele üle kanduvad patogeenid. Linnugripi, SARSi, Ebola või COVID-19 puhang näitab ilmekalt meie jätkuvat seotust ökosüsteemidega. Tänapäeval teadaolevatest haigustest on umbes 60 just sellise päritoluga. Veislastelt oleme saanud leetrid, tuberkuloosi, siberi katku ja rõuged; sigadelt ja veelindudelt pärinevad gripp ja läkaköha, lindudelt malaaria, koerlastelt marutõbi, hirvlastelt Lyme’i tõbi (borrelioos); ahvidelt HIV. Haigustekitajaid võib saada ka lemmikloomadelt. Papagoidelt võib inimestele üle kanduda psitakoos ja maolistelt salmonelloos. Võimalikud uued haigustekitajad levivad reisimise tõttu kiiresti üle kogu maakera.

Mida oleks võimalik zoonootiliste haiguste leviku tõkestamiseks ette võtta? Põhimõtteliselt on võimalikud kaks teed. Esiteks, vähendada inimeste ja haigustekitajate kokkupuutevõimalusi ja teiseks, luua parem seiresüsteem. Kõige enam elusorganisme, sealhulgas viiruseid ja baktereid elab troopilistes piirkondades. Kahjuks on ka inimeste hulk neis piirkondades väga suur ning kõik nad vajavad toitu. Selleks raadatakse metsi ja kütitakse loomi. Need on tegevused, millede käigus võivad patogeenid sattuda loomadelt inimestele. Ilmseks lahendusteks toidutootmisel oleks geenmuundatud organismide kasutamine, mis võimaldab suurendada hektarilt saadavaid saake ja toiduainetehaste rajamine. Vähemalt seni, kuni inimeste hulk maal jätkab kasvamist, on see ainus lahendus. Metsaraiumise piiramine ja metsloomadega kaubitsevate turgude sulgemine ei tule kahjuks, kuid sel on lokaalsne mõju.

See, et loomadelt pärinevad viirused on ohtlikud, oli teadlastele juba ammu enne SARS-CoV-2 selge. 2009. aastal käivitas USA rahvusvahelise arenguabi agentuur (U.S. Agency for International Development, USAID) ilmuvate pandeemiate ohu programmi, mille raames uuriti võimalikke haigustekitajaid 31 riigis. Peale projekti lõppu kasutati kogutud andmeid zoonootiliste viiruste riskihindamissüsteemi SpillOver[8] loomisel, hinnates 887 loomadel esineva viiruse ohtlikkust inimestele. Viie kõige kõrgema ohuskooriga viiruste hulka kuuluvad lassa viirus, SARS-CoV-2, Ebola, Seouli ja Nipah’ viirus.

Veelgi põhjapanevama projekti on esitanud GeoTech Center, kes nimetab seda planetaarseks immuunsüsteemiks. Idee on luua kogu Maad haarav süsteem, mis varakult identifitseeriks uue patogeeni ja sekveneeriks selle pärilikkuseaine, DNA või RNA. Globaalne süsteem tagaks selle, et uute haigustekitajate varane kindlakstegemine ei sõltuks üksikute riikide tehnilistest võimalustest ja poliitilisest tahtest. Süsteemi esimene osa tegeleks võimalike patogeenide kindlakstegemisega. Selleks kasutatakse  organismidesse paigaldatavaid biosensoreid, mis analüüsivad väliskeskkonnast organisme ründavaid patogeene. Leitud patogeenide geneetilisi markereid võrreldakse andmebaasiga. Kindlaks tehtud patogeenide vastu töötatakse automatiseeritult välja tõrjeviisid – bakterite vastu sobivad bakteriofaagid ja viiruste vastu vajalikke antikehasid valmistavad bakterid. Bakteriofaage ja viirusevastaseid antikehasid valmistavaid bakterid plaanitakse levitada globaalselt, näiteks vihmasadude või joogiveesüsteemide kaudu.

Palju on korratud väidet, et meil tuleb õppida viirusega koos elama. Aga mida see iseenesest õige lause tähendab? Ennekõike seda, et COVID-19 pandeemia on meiega veel kaua. Loomulikult tahaksid kõik teada, kui kaua. Kahjuks pole sellele võimalik vastata.

[1] Christian W. McMillen, Pandemics: a very short introduction. Oxford University Press, New York 2016, lk 1.

[2] Rõugete vastase vaktsineerimise ajaloost vt: Ülar Allas, Rõugemäda haava peale – kuidas vana idamaade rahvatarkus kujunes vaktsiinide eelkäijaks. – Postimees 11. VII 2021.

Alar Karis, Variatsioonid variolatsiooni teemal ehk „ilusad tüdrukud saavad paremini mehele kui rõugearmilised“. – Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb 29. IV. 2020. https://blog.erm.ee/?p=13629

[3] Yossi Maaravi, Aharon Levy, Tamar Gur, Dan Confino, Sandra Segal, “The Tragedy of the Commons”: How Individualism and Collectivism Affected the Spread of the COVID-19 Pandemic. – Front. Public Health 11. II 2021.

[4] Bian, Bo, Li, Jingjing, Xu, Ting, Foutz, Natasha Zhang, Individualism During Crises. – Social Science Research Network 9. VI 2021.

[5] Jackson G. Lu, Peter Jin, Alexander S. English, Collectivism predicts mask use during COVID-19. – Proceedings of the National Academy of the Sciences of the United States of America 2021, 118, 23. https://www.pnas.org/content/118/23/e2021793118

[6] Peter Frankopan, The Silk Roads. Bloomsbury Publishing Ltd., London 2016, lk 190–192.

[7] Jane Burbank, Frederick Cooper, Empires in world history: power and the politics of difference. Princeton University Press, Princeton, N.J 2010, lk 163-164.

[8] https://spillover.global