Kuidas mõista looduskultuuri?

Globaalse keskkonnamuutuse tingimustes võiks elujõuline looduskultuur olla Eestis, kus keskkonna ja sotsiaalsete süsteemide toimimine on aina juhuslikum ja ettearvamatum, esmajoones väärtustatud.

TIMO MARAN

Loodust ja kultuuri käsitletakse tavaliselt vastandliku mõistepaarina, kuid on võimalik rääkida ka looduskultuurist. Mõiste viitab arusaamisele, et loodus ja kultuur on omavahel olemuslikult seotud. Eesti keeles on sõna „looduskultuur“ teadaolevalt esimest korda kasutatud 2005. aastal, mil ilmus kogumik „Eesti looduskultuur“. See raamat annab ülevaate looduse ja keskkonna avaldumisvormidest kirjanduses, kunstis, teatris, rahvakultuuris jm kultuurivaldkondades. Määratlesime toona kogumiku eessõnas looduskultuuri järgnevalt: „Kõneldes looduskultuurist ei pea me seega silmas mõnd kindlate piiride ja paiknemisega ala kultuuris, arhailisust vastandatuna nüüdisaegsusele või talupojakultuuri vastandatuna kõrgkultuurile, vaid pigem teatud tüüpi nägemisviisi. Sõltumata objektist, valdkonnast või erialast märkab säärane vaade lisaks kultuurile ka selle kõrval oleva teise – looduse – olemasolu ning hõlmab kirjeldusse nendevahelisi suhteid.“2 2017. aastast alates on Tallinna Loomaaias toimunud seminaride sari „Looduskultuuri seminar“, kus on arutletud looduse tõlgendamise ja kasutuse üle, hõlmates kaitsealasid, keskkonnakommunikatsiooni ja loodushoiu tulevikku. 2021. aastal valiti Eesti keskkonnaameti eestvedamisel korraldatava looduskaitsekuu juhtmõtteks „Looduskultuur ühendab“. 14. mai Sirbis on avaldatud Tiit Marani artikkel „Looduskultuur ja looduskultuuritus“, milles ta iseloomustab mõistet järgmiselt: „Looduskultuur on looduskeskkonna tõlgendaja, sellele tähenduse ja väärtuse andja, seda nii teadmiste, esteetika kui eetika osas.“3 Seega on looduskultuuri mõiste loodusest mõtlemisel eesti keeles hästi juurdunud.

Looduskultuuri mõiste

Looduskultuuri (natureculture) mõistel on rahvusvahelises teaduses kaks teineteisest sõltumatut lähtekohta, mis mõlemad lähtuvad kriitilisest kultuurikäsitlusest. Prantsuse filosoof ja toimijavõrgustiku teooria (actor-network theory) keskne autor Bruno Latour on kirjutanud looduskultuurist oma modernse ühiskonna kriitikas. Raamatus „Me pole kunagi olnud modernsed“ (1993) väidab ta, et kultuuri enesekorrastamisel luuakse eristamise ja vahetegemise käigus ühtaegu nii see, mida me peame kultuuriks, kui ka see, mida me nimetame looduseks. Selles mõttes on loodus niisama mitmetine kui kultuur ning järelikult peaksime Latouri arvates rääkima paljudest kõrvutistest looduskultuuridest.4 Mõiste teiseks lähtekohaks on Ameerika kultuurikriitiku ja posthumanisti Donna Haraway tööd. Haraway kasutab esimest korda looduskultuuri mõistet raamatus „Kaasliikide manifest“ („The Companion Species Manifesto“, 2003) väljendades seisukohta, et me ei pea vastandama inimest ja teisi loomaliike, vaid vaatlema nende suhteid koostekkeliste ja läbipõimunutena. „Ei saa olemas olla ainult üht kaasliiki (companion species); peab olema vähemalt kaks, et saaks moodustuda üks. See on samamoodi nii keeles kui ka elus. Koerad on näide vastastikku teineteist tingivate suhete lõputa ja vastuolulisest loost, milles ei inimest ega koera pole olemas enne suhet ja kus suhteloomine ei saa ka kunagi lõpetatud. Ajalooliste olude spetsiifika ja vastastikune sõltuvus ulatuvad looduse ja kultuuri põhjani, looduskultuurini.“5 Nii Latouril kui ka Harawayl on looduskultuur eeskätt kriitiline mõiste. Looduskultuur ei tähista siin loodust representeerivaid teoseid ja rahvapärimust, vaid vastandusi loovate kultuuriliste mehhanismide kohta esitatakse teravaid küsimusi.

Looduse ja kultuuri kui üldmõistete vahekorda seadmiseks on neli loogilist võimalust. Loodust ja kultuuri võib vaadelda kui eraldiseisvaid ja teineteisele vastanduvaid nähtusi. Selline vaade lähtub kartesiaanlikust dualismist ja on olnud uusajal valdav. Ent kultuuri võib näha ka bioloogiliste protsesside osa ehk epifenomenina. Vaatenurgal „kultuur on osa loodusest“ on oht suunata meid bioloogilisse determinismi, samal ajal annab see tõlgendusvõimaluse näha kultuuriliselt (mittegeneetiliselt) päranduvate omaduste suurt rolli ka teistel liikidel. Kolmanda võimalusena võib loodust kultuuris käsitleda vaid kirjelduse tasandil kui üht mõistet või mõistete kogumit. Selline vaade oli omane strukturalismile, mille näiteks on lingvist Ferdinand de Saussure’i ja antropoloog Claude Lévi-Straussi tööd. Ükski neist võimalustest ei näi sobivat tänapäeva, meie planeedi halveneva ökoloogilise olukorra tingimustesse, mis eeldavad kultuuri ja looduse probleemsete suhete analüüsi ja säästlikumate alternatiivide pakkumist. Tulemuslikuks lahenduseks oleks vaadelda loodust ja kultuuri kui teineteisega sõltuvussuhtes olevaid osi, samal ajal kumbagi teiseks taandamata. Sellelt positsioonilt on võimalik rääkida kultuuri mõjust loodusele, tuua välja inimliigi erinev semiootiline dünaamika võrreldes teiste liikidega ning eristada rohkem ja vähem kooskõlalisi looduskultuure.

Kuidas on kultuur ja ökosüsteem seotud?

Looduskultuuri mõiste tõstatab küsimuse suhte tüübist: kas mõiste osad on võrdse mahuga, kas tegemist on sama tasandi nähtustega, kas nende seos on selgepiiriline või hajus ja läbipõimunud? Ökoloogia vaatenurgast on inimkultuur kui ühe liigi tegevus aineliselt ja energeetiliselt suurema ökosüsteemi osa. On tähelepanuväärne, et energia ja ainehulgad, mida inimene planeedil ümber paigutab, on märkimisväärselt suuremad ühegi teise liigi mõjust ja osa elementide mahu puhul (väävel, lämmastik) võrreldavad loomulike aineringetega.6 Seega ei mahu inimene antropotseeni ajastul enam hästi ökosüsteemi sisse, vaid kultuuri ja looduse näol on tegemist eri keerukustasandi nähtustega, mis üksteist ositi läbivad ja lõikuvad. Ökosemiootika on kirjeldanud kultuuri kui looduses toimuvate aineliste ja märgiliste protsesside juures paiknevat metatasandit – kirjelduste kogumit nii looduse, looduse ja kultuuri suhte kui ka kultuuri enese kohta. Metatasandi võimalikkus tuleneb kultuuri võimest luua mudeleid ja kasutada selleks kokkuleppelisi sümbolipõhiseid märgisüsteeme.7 Kultuur kui modelleeriv süsteem loob looduse kirjeldusi, lähtudes kultuuris levinud koodidest, ideedest ja väärtustest. Modelleerimine võimaldab ette näha ja projitseerida looduslike protsesside toimumist ning kordistada juba olemasolevaid kultuurimudeleid ja see annab kultuurile väga mõjusa vahendi keskkonna kujundamiseks.8

Emajõe kallas Tartu kesklinnas on koduks paljudele liikidele.

Timo Maran

Peale kokkuleppeliste sümbolipõhiste seoste on inimese ja keskkonna vahel ka lihtsamaid märgiseoseid – äratundmisel põhinevad ikoonid ja assotsiatsioonidel põhinevaid indeksid. Need on märgid, mille abil me vahetult suhestume keskkonna omadustega, reageerime külmale või päikesepaistele, tunneme ära sääsehammustuse ja metsmaasikate maitse, ning mille abil loome keskkonnanähtuste vahel esmaseid seoseid. Äratundmisel ja assotsiatsioonidel põhinevad märgi­seosed on kesksed ka teiste loomaliikide keskkonna­suhetes ja seega annavad ka inimesele hea võimaluse olla dialoogis ümbritseva ökosüsteemiga. Looduskultuuri kui teoreetilise mõiste all peakski uurima meie loodussuhte tüüpi: milliste seostega oleme ühenduses ülejäänud ökosüsteemiga ning kuivõrd elujõuline või probleemne see suhe on.9 See on ka põhjus, miks oleks lihtsustav kasutada looduskultuuri vaid kommunikatsiooni mõistena soovitud sõnumi edastamiseks või ühiskonnas mõju saavutamiseks. Looduskultuuris sisaldub ka keskkonna enese semiootiline ja kommunikatiivne potentsiaal ning selle mõju kommunikatsioonis osalejatele keskkonna rütmide, mustrite ja dünaamika kaudu. Looduskultuur peaks hõlmama tähendusprotsesse, mille abil saab keskkonnaga vahetult suhestuda.

Rahvusvahelises teaduskirjanduses on looduskultuuri (natureculture) mõiste kõrval käibel terve pilv mõisteid, mille abil kirjeldatakse eri aspektidest kultuuri ja looduse seoseid.10 Nii räägitakse biokultuurist (bioculture), osutades enamasti kultuuriliste ja bioloogiliste tegurite koosmõjule haiguste või toitumistavade kujunemisel. Biokultuuri näiteks on piima ja piimasaaduste kasutamine inimtoiduks. Sellel on olnud mitmesuguseid mõjusid inimese bioloogiale (laktoositalumine täisealistel) ja kultuurikogemustele (loomakasvatuse mõju arhitektuurile, juustu jm fermenteeritud piimasaaduste valmistamine). Ökokultuuri (ecoculture) mõistet kasutatakse enamasti looduslähedaste põliskultuuride kirjeldamisel, rõhutades traditsiooniliste loodusteadmiste olulisust.11 Seda mõistet seostatakse sageli kohalike kultuuride jätkusuutlikkusega ja põliskultuuride tabudel põhinevate regulatsioonidega küttimisel ja loodusvarade kasutamisel. Ökoloogilis-sotsiaalsete süsteemide (ecological social systems, ka ecosocial systems12) mõistet on kasutatud kirjeldamaks kogukondadest ja looduskeskkonnast moodustunud kompleksseid süsteeme, mida hoiavad koos kausaalsed seosed ja tagasisidetsüklid. Näiteks Örjan Bodin kirjeldab selle mõiste abil Skandinaavia kalurikogukondi, nende horisontaalset sidusust, aga ka vertikaalseid seoseid mereökosüsteemide toitumisvõrgustike ja ruumilise struktuuriga.13 Ökoloogilis-sotsiaalsete süsteemide puhul on küsimuseks, mil määral administratiivsed struktuurid ja praktikad võtavad arvesse ja hõlmavad teiste liikide toimimist ja keskkonnaprotsesse. Biokultuurilise mitmekesisuse (biocultural diversity) mõiste all uuritakse eri paikkondade keelelise, kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse suhteid.14 Huvitavaks tulemuseks on siin korrelatsiooni tuvastamine mitmekesisuse komponentide vahel – suurema bioloogilise mitmekesisuse ja suurema kultuurilise mitmekesisusega paigad sageli kattuvad ning bioloogiline mitmekesisus ja kultuuriline mitmekesisus toetavad teineteist.15

Eelnimetatud mõisted kirjeldavad looduskultuuri kui nähtuse eri tahke. Looduskultuuril on arengulooline mõõde, struktuuri tasandid, mille vahel esinevad vertikaalsed ja tagasisidel põhinevad seosed, ning looduskultuuri iseloomustavad korrelatsioonid, tagasisidestus ja vastupanuvõime juhuslikele muutustele.

Looduskultuuri avaldumine ja toimimine

Eestis on rikkalik, eeskätt talurahvakultuuril põhinev rahvapärimus, millest on säilinud mahukad kirjalikud kogud. Sel põhjusel on looduskultuuri lihtne seostada minevikupärimusega, nt rahvapärane taimravi, linnulaulu memoriseeringud, tähelepanekud sesoonsete ilmamuutuste kohta jms. Ometigi et tohiks looduskultuuri mõistest saada nostalgilise, minevikku vaatava kultuuriidentiteedi osa, eriti arvestades, et looduse kujutamine on Eestis olnud tugevalt seotud romantismiga. Looduskultuur on samavõrd hetkepraktikaid hõlmav ja tulevikku vaatav, olles kõigi nende tähenduste kogum, mis inimest ja ökosüsteemi ühte seovad. See hõlmab sümbolväärtusega paiku ja loomaliike, looduse kujutamist kunstis, filmis ja kirjanduses, tugevat loodusmõtte ja keskkonnahariduse traditsiooni. Samuti käredaid keskkonnaliikumisi, mobiilirakendusi, mis võimaldavad määrata taime- ja loomaliike, hübriidseid kooslusi ja linnaloodust, ühismeedia pildipanku, kriitilist keskkonnakirjandust, siseturismist võrsunud looduskogemust, kogukonnaaedu, harrastusmesinike ja -kalurite ühendusi jpm.

Elujõuliseks looduskultuuriks on kirjeldava ja kriitilise vaatenurga kõrvale vaja arusaamist looduskultuuri toimemehhanismidest. Sellised teadmised võimaldavad looduskultuuri toetada ja edendada praktiliste lahendustega. Tuginedes ökosemiootikale, mis tegeleb märgisüsteemide ja tähendusprotsesside uurimisega ökosüsteemides ja hõlmab ka inimtegevust, võib esile tuua järgmist. Elujõuliseks looduskultuuriks on vaja 1) paiku ja pindu, kus inimesed ja muud olendid saavad suhestuda; 2) märke, mis seovad kultuuri ja looduse loomingut; 3) tegevuspraktikaid, mille kaudu looduskultuuri taasluuakse.

Looduskultuuri paigad ja pinnad

Looduskultuuri toimimiseks on esmalt vaja looduse ja kultuuri vahelisi puutekohti, kus inimese kultuuriline aktiivsus ja teiste liikide tegevus saaksid kokku puutuda. Need puutepunktid võivad paikneda füüsilises ruumis, kus inimesel on võimalik teiste liikidega kohtuda, nt igaüheõiguse alusel ligipääsetav looduskeskkond, matkarajad, linna rohealad, säästliku maamajanduse piirkonnad. Samuti võivad puutepunktideks olla looduse tõlgendused ja representatsioon kultuuris (fotos, filmis, kirjanduses, teatris, kujutavas kunstis, ajakirjanduses, digiruumis). Looduse kultuurilised representatsioonid suunavad inimese tähelepanu loodusele ja võimaldavad mõtestada looduse tähendust ja väärtust. Paikadest võib mõelda kui kõigist aladest, kus mõni elusolend või looduse osa saab inimesele tähenduslikuks, kus loodusest saab sündmus. Paigad loovad võimalused ja tingimused looduskultuuri toimimiseks.

Üks looduskultuuri toetamise võimalus ongi luua ruume, kus tähenduslikud kohtumised eri liikide vahel aset leiavad. Seejuures tuleb teada, et kommunikatsioon eri liikide vahel toimubki sageli füüsilise keskkonna pindade kaudu. Kõik hulkraksed loomad püüavad omistada ümbritsevale keskkonnale tähendusi ja kasutada keskkonna elemente ümbruses orienteerumiseks ja ressursside leidmiseks. Sääraseid tähenduslikke pindu, mida elusolend peab ära tundma, et seostada oma eluvajadusi ja keskkonnaressursse, on Itaalia ökosemiootik Almo Farina nimetanud ökoväljadeks (ecofield).16 Ka inimese loodud või muudetud pinnad, objektid ja artefaktid on sageli teistele liikidele tähenduslikud. Tähenduslike pindade loomine teistele liikidele võib jääda teadvustamata, aga see võib olla ka läbi mõeldud, eesmärgiga pakkuda neile eluvõimalusi ja kutsuda neid antud paikkonda elama. Siin tulevad abiks Jakob von Uexkülli omailmateooria praktilised rakendused.17 Aru saades, kuidas teised liigid ümbrust tajuvad ja tõlgendavad, õpime kohandama või taastama keskkonda viisil, et see oleks teistele liikidele atraktiivne.

Looduskultuuri märgid

Kuna inimene on semiootiline ja keeleline olend, siis on looduskultuuri toimimiseks tarvis märke ja tähistamisvõimalusi looduse, selle osaliste, protsesside ja nähtuste kohta. See on küsimus keelelistest ja mõistelistest erisustest ja teadmistest, kuidas neid loodusega siduda. Näiteks, millised on eesti omakeelsed taime-, looma-, maastiku-, pilve-ja kiviminimetused, milline on inimese oskus vastavaid loodusobjektide ära tunda. Ja siit edasi, kuivõrd tuntakse loodusressursside (marjad, seened, taimed) kasutusviise, osatakse looduses liikuda ja käituda, märgatakse oma tegevuse, s.t ressursitarbimise ja jäätmete tekitamise, mõju ökosüsteemile. Looduskultuuri alased oskused eeldavad nii tugevaid loodusteadusi (ehk teadmiste olemasolu fundamentaalses tähenduses) kui ka loodusharidust (ehk toimivaid praktikaid teadmiste omandamiseks).

Loodusalased teadmised ei ole ainult raamatuteadmised, vaid sisaldavad kogemuslikku, keele-eelset ja vahetul tajul põhinevat komponenti. Inimkultuuri ja ökosüsteemi piiril on hulgaliselt hübriidseid märke, mille tähendust ei ole kultuur määratlenud, vaid mis hõlmavad teiste liikide tõlgendusi ja käitumist. Näiteks tuginevad keskkonnamuutusi tähistavad sõnad – kevad, põud, kliima soojenemine, üleujutused, jääminek, metsastumine – suuresti liikide tõlgendustel ja keskkonna enese agentsusel. Kevadest rääkimine hõlmab rändlindude saabumist, konnade kudemist, kevadlillede õitsemist – mis kõik on teiste liikide tõlgendused keskkonnas toimuvale. Selliseid eri liikide märgikäitumise kogumeid võib põhjusega nimetada ökoloogilisteks koodideks.18 Looduskultuuri märgid ja sellealased oskused toetavad looduskultuuri arengut, seovad kultuuri ja looduskeskkonda tugevamalt ning kultuuri ja looduse kokku­puuted on nii vähem konfliktsed ja suuremas kooskõlas.

Looduskultuuri praktikad

Ökosüsteem saab hästi hakkama ka inimese sekkumiseta ja paljudel juhtudel ongi looduses inimese tegevuse piiramine mõistlik. Aga looduskultuuri kui looduse ja kultuuri vaheliste seose kestmiseks on vaja kultuurilist tegevust, mis tähendusseoseid taas loob. Sellise tegevuse mõju teistele liikidele ja keskkonnale peab olema mõõdukas ja tooma kaasa uusi koos elamise strateegiaid ja konfliktide lahendamise viise. Mõned näited looduskultuuri praktikatest: loodusharidus, looduse praktiline tundmine ja kodanikuteadus, inimese ja teiste liikide vahelised suhted aiandusest loomapidamiseni, teiste liikide eluõiguse arvestamine haldusregulatsioonides ja otsustes, näiteks linna käsitlemine paljuliigilise keskkonnana; rohemajandus, mis võtab arvesse looduse kultuurilist väärtust; looduses toimuv harrastustegevus, mis võimaldab teiste liikide kogemist; kirjanduse, kunsti ja muude kultuurivaldkondade looming, mis kajastab teisi liike ja looduskeskkonda.

Looduskultuuri praktikateks võib pidada kõiki tegevusi, mis aitavad kaasa looduskultuuri säilimisele ja edenemisele. Paremini täidavad seda funktsiooni need tegevused, mille käigus puututakse vahetult kokku loodusega, kus looduse tegurid ja protsessid saavad kultuurile sisendiks ning tekib vajadus looduses toimuva mõistmiseks. Tänapäeval tehakse looduse suhtes palju administratiivseid otsuseid suure üldistusastmega info põhjal keskkonnaga vahetult kokku puutumata. Kui keskkonna üle otsuseid langetava inimese ja looduses toimuvate protsesside vahel on palju vahendatust ja tõlkefiltreid, siis nende tõttu kujunevad otsused paratamatult ebatäpseks.19 Looduskultuuri praktikad aitavad siin luua suuremat tasandite vahelist sidusust. Vahetult looduses toimuvad tegevused võimaldavad ka seda, et inimene ja tema toimimine saavad teistele liikidele tähenduslikuks, sest neile luuakse uusi elupaiku ja ressursse. Ka sellised olukorrad on looduskultuuri osa, sest seeläbi muutub inimene liigina tähenduslikuks ülejäänud ökosüsteemi jaoks.20

Looduskultuur ühendab

Kas looduskultuur ühendab, nagu väidab looduskaitsekuu tunnuslause? Loodusele omistatud tähendused ja keskkonnakasutus võivad ühiskonnas olla nii ühisosa kui ka erimeelsuste allikas. Suhtumine maastikupõlengutesse või lageraietesse on siin vastassuunaliste näidetena kõnekad. Kindlasti loob looduskultuur huvirühmade ja eri liikide vahel puutepunkte ja dialoogiolukordi. Looduskultuuri mõistes on varjul ettekujutus paljuliigilisest ühiskonnast, kus inimese kõrval tunnustatakse teiste liikide eluõigust. Kokkupuude eri liikide vahel võib saada sisendiks ja inspiratsiooniks kultuuriloomele ning viia rikkalikuma ja huvitavama kultuuri arenguni. Mitmekesisus on alusväärtus.

Tiit Maran on hiljutises Sirbi artiklis sõnastanud looduskultuuri puuduse sündroomi.3 Seoses ökokultuuri mõistega on kirjutatud ökokultuuri tervisest ja püütud määratleda terve ökosüsteemi omadusi. 21 Hea tervisega looduskultuurid on struktuurilt selge ülesehitusega, loomisvõimelised, vastupidavad häiringutele ning suutelised iseennast taastama. Globaalse keskkonnamuutuse tingimustes võiks elujõuline looduskultuur olla Eestis, kus keskkonna ja sotsiaalsete süsteemide toimimine on aina juhuslikum ja ettearvamatum, esmajoones väärtustatud.

Looduskultuuril on lootust.

1 Artikli aluseks olevat teadustööd on toetanud Eesti Teadusagentuur (PRG314).

2 Kadri Tüür, Timo Maran, Saateks. Timo Maran, Kadri Tüür, (toim.), Eesti looduskultuur. Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2005, lk 7.

3 Tiit Maran, Looduskultuurist ja looduskultuuritusest. – Sirp 14. V 2021.

4 Bruno Latour, We Have Never Been Modern. Harvard University Press, Cambridge 1993, lk 105–109.

5 Donna Haraway, The Companion Species Manifesto: Dogs, People, and Significant Otherness. Prickly Paradigm Press, Chicago 2003, lk 12.

6 Andrew S. Goudie, Human Impact on the Natural Environment, 8th ed. Wiley-Blackwell, Oxford 2018.

7 Timo Maran, Kalevi Kull, Ecosemiotics: main principles and current developments. – Geografiska Annaler: Series B, Human Geography 2014, 96 (1), 41–50.

8 Kalevi Kull, Semiotic ecology: Different natures in the semiosphere. – Sign Systems Studies 1998, 26, 344–371.

9 Timo Maran, Ecosemiotics. The Study of Signs in Changing Ecologies. Cambridge University Press, Cambridge 2020.

10 Jules Pretty, Interdisciplinary progress in approaches to address social-ecological and ecocultural systems. – Environmental Conservation 2011, 38(2), 127–139.

11 Sarah Pilgrim, Jules Pretty, Nature and culture: An introduction. In: S. Pilgrim and J. Pretty (eds.), Nature and Culture. Rebuilding Lost Connections. Routledge, Oxon 2013, pp. 1–20.

12 Jay L. Lemke, Discursive technologies and the social organization of meaning. – Folia Linguistica 2001, 35(1-2), 79–97.

13 Örjan Bodin, Collaborative environmental governance: Achieving collective action in social-ecological systems. – Science 2017, 357(6352), eaan1114.

14 Luisa Maffi, Elen Woodley, Biocultural Diversity Conservation: A Global Sourcebook. Routledge, Oxon 2010.

15 David Rapport, Luisa Maffi, The dual erosion of biological and cultural diversity: Implications for the health of ecocultural systems. In: S. Pilgrim and J. Pretty (eds.), Nature and Culture. Rebuilding Lost Connections. Routledge, Oxon 2013, 103– 20.

16 Almo Farina, Ecosemiotic Landscape. A Novel Perspective for the Toolbox of Environmental. Humanities. Cambridge University Press, Cambridge 2021.

17 Jakob von Uexküll, Omailmad. Ilmamaa, Tartu 2012.

18 Timo Maran, Mimicry and Meaning: Structure and Semiotics of Biological Mimicry. (Biosemiotics 16). Springer 2017, 130–132.

19 Martin Krampen, An ecological approach to semiotics. In: Walter A. Koch (ed.), Evolution of Culture. Universitätsverlag Dr. Norbert Brockmeyer, Bochum 1989, 117–133.

20 Timo Maran, Deep ecosemiotics: forest as a semiotic model. – Recherches sémiotiques / Semiotic Inquiry 2019, 38(2018): 3/ 39(2019): 1–2, 287–303.

21 David Rapport, Luisa Maffi, The dual erosion of biological and cultural diversity: Implications for the health of ecocultural systems. In: S. Pilgrim and J. Pretty (eds.), Nature and Culture. Rebuilding Lost Connections. Routledge, Oxon 2013, lk 105.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht