23.04.2021

Kommentaar: Millised on ootused uuele rektorile, vastu võetud strateegiadokumendile, ülikooli tulevikule, riigile?

Mart Saarma,

akadeemik, professor, pikaaegne Tallinna tehnikaülikooli juhtorganite liige

Kui andsin kunagi nõusoleku kandideerida Tallinna tehnikaülikooli juhtorganitesse, siis ainult ühel põhjusel – ma tunnetasin täielikult selle ülikooli strateegilist tähtsust Eesti riigi, ühiskonna ja tema tuleviku kujundamisel. Nüüd on mul küsimus, et kas Eesti riik on sellest strateegilisest olulisusest aru saanud, milline määratu mõju ja potentsiaal võib Tallinna tehnikaülikool olla Eesti majandusele ja ühiskonnale innovatsioonide rakendamisel, ühiskonna edasiviimisel ja kõrgtehnoloogilise tööstuse edendamisel. Minu meelest riik ja poliitilised otsustajad sellest aru saanud ei ole, sest seda arusaamist saab väljendada peamiselt rahastusotsustega. Väidan, et tehnikaülikool on olnud alarahastatud institutsioon viimased 30 aastat ja see peab kiiresti hakkama muutuma. Kui võrrelda Euroopa edukate riikidega, siis seal on riigi toetus tehnikaülikoolidele vähemalt sama suur või suuremgi kui muudele juhtivatele ülikoolidele. Ülikooli suhtes on eelkõige minu ootused seotud tuleviku arengutega – tippteadus ja sellele tuginev õpetus, panustamine doktorantuuri arengusse ning uutel akadeemilistel teadmistel baseeruv ettevõtlusinnovatsiooni edendamine. Eesti tööstuse ja majanduse edasises arengus on TTÜ roll keskne, proovikivid ülikooli ees on suured ja tööd on palju.

Jakob Kübarsepp,

akadeemik, professor, olnud pikka aega Tallinna tehnikaülikooli õppeprorektor

Minu arvates on igas organisatsioonis kõige tähtsamad tema inimesed – ülikoolis üliõpilased ja töötajad. Hindan praegust õpetamise taset tehnikaülikoolis väga heaks. Sellest annab tunnistust asjaolu, et TTÜ diplom on tööturul kõrgelt väärtustatud mitte ainul viimastel aastatel, vaid juba aastakümneid. Kasvanud on lepingute maht ettevõtetega, rohkem pakume täienduskoolitust. Arengut on toetanud suurepärane õppe-, teadus- ja arendustegevuse keskkond. Kui jätta kõrvale mõningane kukkumine mõnedes rahvusvahelistes edetabelites, siis tegelikult on ülikooli maine kasvanud nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Eriti noorte hulgas. Kui rääkida mõnest muust aspektist viimaste aastate arengus, siis on jäänud mulje, et akadeemiline karjäärisüsteem ei ole tehnikaülikoolis ootuspärase atraktiivsusega, paljudel noorematel akadeemilise personali liikmetel on vähenemas motivatsioon panustada teadus- ja arendustegevusse. Seepärast tuleb karjäärimudeli toimemehhanismid uuesti läbi vaadata. Muret valmistab samuti doktoriõppe pidevalt vähenev atraktiivsus eestimaalaste hulgas. Rahvusvahelistumine on doktoriõppes ootuspäraselt suurim, kuid halb on eestimaalaste osakaalu kiire vähenemine. Ülikoolile on väljakutse olla rahvusvaheline, säilitades samal ajal eestikeelne õpe kõikides õppesuundades ning suurendades eestimaalaste huvi doktoriõppe vastu. On hea meel, et ülikooli uue arengukava 2025 läbivaks teemaks on senisest veelgi tihedam lõimumine Eesti ühiskonnaga riigi ees seisvate arenguvajaduste lahendamisel, samuti jätkuv lõimumine Euroopa kõrgharidus- ja teadusruumiga.

Margus Lopp,

akadeemik, professor, Tallinna tehnikaülikooli kuratooriumi (praegu nõukogu) eelmise koosseisu liige

Iga ülikooli ülesanne on anda edasi teadmisi ja probleemide teadusliku lahendamise oskust järgnevale põlvkonnale. Ajalooline kogemus on näidanud, et selle realiseerimise üks edukamaid viise on õpetada üliõpilasi teadusliku töö ja uute teadmiste genereerimise protsessis, mis on teaduspõhise õppe olemus. Ilma teaduseta kaotab ülikool ruttu kõrgetasemeliseks õppeks vajaliku kompetentsi ja tipptaseme võimekuse, ja selline ülikool ei saa enam olla innovatsiooni edendaja ning majanduse arengumootor. Ülikooliteaduse kahetise rolli tõttu – uute, kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide koolitamine ja uute teadmiste ning tehnoloogiate loomine – toob iga teadusesse mahutatud euro ühiskonnale mitmekordselt tagasi. Selleks et Eesti saaks olla uute tehnoloogiate loojate seas ja oleks ise võimeline ka teiste loodud tipptehnoloogiaid rakendama ning innovatsiooni edendama, peab tehnikaülikool rohkem panustama teadusesse ja doktoriõppesse. Seejuures on väga oluline tippteaduse baasil uute professorite rahvusliku järelkasvu loomine. Tipptasemel professoritele peab ühiskond võimaldama meie globaalses külas konkurentsivõimelist tasu ja lugupidamist. Ülikool peab olema ja jääma selleks kantsiks, mis seisab ebakompetentsuse, ebateaduste ning lauslolluse kasvava vohamise vastu. On aeg aru saada, et kogu ühiskonna hea käekäik, eelkõige meie kõigi tulevik on seotud püsimisega teadlike ja haritud uute tehnoloogiate loojate hulgas. See on ülikooli missioon ja sellised on meie ülesanded edaspidiseks.

Andres Siirde,

professor, energiatehnoloogia instituudi direktor

Eks ülikool on teatud määral ühiskonna arengu peegeldus ja kui ühiskond nõuab interdistsiplinaarseid spetsialiste, siis ongi tulemuseks, et ühes tehnikaülikoolis on õppekavad laiahaardelised – igast asjast õpetatakse natuke. Varem teadsime, mis on ehitus, mis mehaanika, mis automaatika jne, kui ma hakkaks endale eriala valima, siis vaevalt et ma teda üles leiaks selles interdistsiplinaarsuse paletis. Teisalt tuleb peale nii palju informatsiooni, et meie vastuvõtlikkus on tõsiselt proovile pandud, ma nimetan seda tendentsi aju saastamiseks, ja selleks, et infotulvas nähtav olla, on muututud järjest apokalüptilisemaks, eriti kui jutt käib kliimamuutusest ja kasvuhoonegaaside emissioonist. Ja eks ülikool otsib praegu selles segaduses oma kohta. Tehnikaülikoolis on 20 instituuti ja teadusrühmade endi autonoomsus on pea olematu, see kõik peegeldub ka tegevuses ja kvaliteedis, ent iga professor ja teadlane tahab ju olla ka teatud määral teadusjuht, mitte ainult käsutäitja. Praegu on meil teaduskonnad, instituudid ja teadusrühmad ja kui me juba struktuurireformi ja karjäärimudeli kehtestamise peale oleme läinud, siis võiksime ära otsustada, millised on eri tasandite õigused ja pädevused ning sealjuures ka administratiivsete otsuste langetamise kompetentsid.

Vaatamisi: 795