Kolme minuti pikkune igavik

Kõige targematel on kohustus astuda ette ja asjad ära seletada nii palju kui on võimalik.

TARMO SOOMERE

Teadlaste ööl 27. IX esitletakse Eesti Teaduste Akadeemias kogumikku „Teadus kolme minutiga 2017–2019“.

Enne kui midagi alustad, mõtle, millega see lõpeb, jättis meile vihjeks püha Augustinus. Kolmeminutiloengute väljakutse tõukus teatavas mõttes probleemist, mille ees seisis oma ametiaega alustades praegu ametist lahkuv Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni volinik Carlos Moedas. Elame ju ajal, mil teadmiste roll maailma arengus ja uute tehnoloogiate otsimisel ning tööstuslikus mastaabis kasutusele võtmisel – aga ennekõike strateegiliste otsuste tegemisel – on tõenäoliselt kõigi aegade tugevaim. Et kõigi elu veelgi paraneks, vajame parimat informatsiooni ja oskust seda kasutada väga erinevates valdkondades alates inimeste tervisest ja lõpetades kliimamuutuste leevendamisega.

Samal ajal kasvab plahvatuslikult teadlaste hangitud faktide kolossaalne kogum. Neil põhinevate teadmiste ja oskuste püramiid ulatub lausa taevalaotusse. Kogu see tõendusmaterjal (tehnoloogiatest rääkimata) läheb üha keerukamaks. Selles orienteerumine on hingemattev katsumus isegi väga kitsastes valdkondades. Lisandunud on võimalus mõne kliki ja mõne sekundiga saada märksõnade tasemel esmane ettekujutus isegi äärmiselt keerukatest nähtustest.

Kõrvaltvaataja ei tee enam üldse vahet, kes asja sisu tunneb ja kes tubli koolilapsena kordab loetud tarkust. Klassikalises tehisintellektinäites on üks hoolikas eesti üliõpilane pandud täpsete juhiste alusel koostama hiina hieroglüüfe. Talle antakse hiinakeelne küsimus koos eestikeelse instruktsiooniga, kuidas joonistada vastuseks sobivad sümbolid. Väline vaatleja ei saa iial teada, et meie tubli tudeng ei oska hiina keelt ega tea, mida sellised käsitööna valminud sümbolid tähendavad. Vähemalt mitte seni, kuni tudeng peab silmas Mark Twaini tarkust: parem hoida suu kinni ja näida lollina, kui suu avada ja igasugune kahtlus kõrvaldada.

Meie kaasteelised on targad inimesed. Nende tarkus avaldub lihtsalt mingis teises valdkonnas. Paljud neist tajuvad seljaaju või kõhutundega, et soovitused, mis neile eluks kaasa antakse, ei pruugi olla korralikult põhjendatud. Klassikaline näide on seotud erinevusega inimeste usalduses teaduse kui sellise vastu ja selle tulemuste rakendamise vastu. Arenenud maades, kaasa arvatud nt Prantsusmaa, usaldab teadust ja teadlasi vähemalt 80 protsenti, pigem isegi 90 protsenti elanikest. Londoni Imperial College’i mõne aasta vanuse uuringu alusel on aga 41 protsenti prantslastest arvamusel, et vaktsineerimine on ohtlik. Kui oletada, et kõik need 41 protsenti teadust ei usalda, tuleb prantslasi kokku üle 120 protsendi Prantsusmaa elanikest.

See on mõneti uskumatu. Sest vaktsiinid on juba olemuslik osa meie elust. Viimaste aastasadade arstiteaduslike läbimurrete puhul on need olnud üha tähtsamal kohal – on ümber kujundanud aluseid, põhjalikult parandanud väikelaste ellujäämist, kaotanud maailmas ohtlikke haigusi ja päästnud miljoneid elusid. Järjest tugevam vaktsineerimisvastane arvamus ühiskonna eri kihtides – hoolimata massiivsest arstiteaduslikust tõendusmaterjalist, mis näitab, et vaktsineerimine on peaaegu ohutu – tähendab, et midagi on sellel pildil valesti. Seda kõhutunnet kinnitab tendents, et faktipõhise elustiili valiidsust kultuuri aktsepteeritava osana ja teadlaste orgaanilist rolli selle kandjana rünnatakse üha tugevamalt. Mõned nimetavad seetõttu meie aega faktijärgse poliitika kuldajaks.

Miks on ühiskond nii armutu teaduslike argumentide ja tõendite osas? Ja kui ühiskond on nii skeptiline, mida see tähendab neile, kes peavad vastu võtma tulevikku vaatavaid otsuseid?

Selles kontekstis on teadlase kui teatava ühiskondliku kategooria esindaja osatähtsus dramaatiliselt kahanenud. Teadlane ei ole enam teadjamees (moodsa sõnaga ekspert), kes annab küsimustele lihtsaid, selgeid ja ajaüleseid vastuseid. Lihtsalt vastamine on minevikuäri. Tänapäeva probleem ei ole vastustes või nende kvaliteedis. Peter Ustinov on seda seletanud nõnda: „Kunagi oli meil küsimusi, millele puudusid vastused, nüüd on meil arvuti ja internet, mis annavad lõputult vastuseid küsimustele, mida me küsida ei oska.“ Pablo Picasso oli otsekohesem, öeldes: „Arvutid on kasutud. Nad saavad sulle anda vaid vastuseid.“

See ei ole rünnak arvutite vastu või soov, et infotehnoloogia maailmast kaoks. See on soov, et kui mingit nõu kuuleme, tahame teada, mida see väärt on. Kas hieroglüüfi joonistas hiina keele oskaja, kes ka vastuse andis, või on see tehniliselt täpselt kopeeritud kompositsioon. Nagu on öelnud Dan Brown: „Informatsioon on ainult nii väärtuslik, nagu on selle allikas.“

Järjest nõutavamaks saab protsess, kuidas tõendused on kogutud ja kui detailselt on järeldusi kontrollitud. Praeguseks on selge, et teadus ei paku lõplikku tõde, isegi mitte lihtsalt tõde, rääkimata kõikidest vajalikest vastustest. See ei tähenda mingil juhul, et teadlane peaks häbenema oma teadmisi jagamast või keelduma nõu andmast. See oleks lihtsalt ebaeetiline. Nagu on kirjutanud Francis Bacon: „Miski ei ole riigile ohtlikum olukorrast, kus kavalad saavad esineda tarkadena.“ Teadus pakub maailmas olemasolevat parimat informatsiooni, mis on parimal moel organiseeritud. Kaasteeliste ja ühiskonna tulevik on koht, kus tuleb kõrvale jätta rahva­tarkus, et targem annab järele. Vastupidi, kõige targematel on kohustus astuda ette ja asjad ära seletada nii palju, kui on võimalik, ja öelda, kust alates inimkond lihtsalt rohkem ei tea.

Üks kõikjal olemas oleva ja kergesti kättesaadava informatsioonitulva häid omadusi on, et enam ei usuta lihtsalt vastuseid. Usutakse neid, kes suudavad seostada fakte mõistlikul, laiapõhjalisel ja arusaadaval moel. On igati loomulik, et need, kes peavad oleviku või tuleviku üle otsustama, sh poliitikud, aktsepteerivad vastuseid vaid siis, kui nad saavad aru vastuste tekkimise protsessist. Nii on Euroopa Komisjoni teadusnõustamine nüüd ennekõike selgitamine, kuidas informatsiooni osistest formeerida mõistmist, aktsepteerides seejuures eri perspektiive alates sotsiaalteadustest, kunstist, humanitaarteadustest kuni suurandmete maailma ja kvantfüüsikani. Sest muidu puuduks sel mõistmisel kandepind ja ühiskonna usaldus.

Kolmeminutiloengute koolituste ja ürituste kavandamisel ligi viis aastat tagasi oli keskseks ülesandeks panna noorteadlaste sõnum keelde ja vormi, mis jõuaks takistusteta nende lauale, kes teevad suuri ühiskonda ja selle tulevikku mõjutavaid otsuseid. Teisisõnu, et iga osaleja oskaks nii enda kui ka oma kolleegide töö järeldused viia ka poliitikute mõttemaailma sügavale sisse.

Nüüd on selgeks saanud, et see eesmärk ei olnud piisavalt suur. Sellel oli sama puudus mis klassikalisel teadusnõustamise paradigmal, mis sedastab, et jätkub sellest, kui veenda tipp-poliitikuid ja tippadministraatoreid. Nende veenmine on tegelikult lihtne. Sageli murrab teaduse sõnum suure kolinaga sisse pärani lahti uksest seltskonnani, kes lausa igatseb suurepäraste ideede, hea nõu ja elegantsete põhjenduste järele.

Viis aastat tagasi tundus, et teaduse eestkõnelejate esmane ülesanne on konverteerida teaduse keel poliitika keelde ja et selle harjutamiseks on hea rääkida asjadest enne ühiskonnale. Iseendast on hea mõte võtta poliitikutelt ära võimalus teha otsuseid, mis ei võta arvesse teaduse parimaid soovitusi. Tasapisi on aga selgunud, et palju suuremat takistust kujutavad muud aspektid, nagu väärtused, tehnilised ja majanduslikud võimalused.

Järjest olulisema komponendina lisandub otsuste teostatavus sotsiaalses mõttes. Sest pea iga strateegilise otsuse puhul kellegi elukvaliteet kannatab, vähemalt mõneks ajaks. Kui tahame näiteks, et plast ei jõuaks enam üldse loodusesse või prügimäele, või soovime kasvuhoonegaaside emissiooni vähendada, tuleb selle eest välja anda raha, olgu siis otse oma taskust või maksude kaudu. Kui ühiskond seda ei aktsepteeri, ei ole võimalik vastavat otsust ellu viia.

See takistus on palju suurem kui klassikaline hirm valijatest ilma jääda. Seega, kui teadlased tahavad midagi riigiisadele ja -emadele soovitada, tuleb ühiskonda täpselt samade asjade vajalikkuses veenda. Sest muidu paneme omavalitud juhid kahvlisse, soovitades neile asju, mida on ühiskonna kui terviku seisukohalt ohtlikud (kui mitte võimatu) teha. Veel olulisem on selles kontekstis Albert Camus’ mõte: „Demokraatia pole mitte enamuse võim, vaid vähemuse kaitse.“

Nii on kolmeminutiloengute seeria suuremaks tähenduseks saamas selliste oskuste omandamine ja harjutamine, mille kaudu saaks veenda otsustajaid mõistlikke samme astuma ja samal ajal veenda ühiskonda, et tulevik, milles tahame elada, võib teoks saada ainult ühisele nõule jõudmise kaudu. Seda nõu ei saa üldiselt pakkuda üks inimene, leidis Euroopa Komisjon juba mitu aastat tagasi. Üks kõigist targem peateadur on üldjuhul sama utoopiline nähtus nagu pikka aega kestev valgustatud monarhia. Vaja on paljude kooskõlalist nõu. Seetõttu ei valita kolmeminutiloengute konkursil üht, ainust ja kõige sädelevamat ettekannet ja selle autorit. Pigem kristalliseerub teaduste akadeemia saalis lausa iseenesest eri valdkondade sädelust ja tugevust peegeldav ansambel, mis paljudele nähtavas tulevikus kujuneb meie teaduse veduriks.

Sissejuhatus raamatule „Teadus kolme minutiga 2017–2019“

25. IX valiti Tarmo Soomere teaduste akadeemia üldkogul teiseks järjestikuseks viieaastaseks ametiajaks Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht