Kohanemise ilu ja valu 

Vahur Luhtsalu, ülikooliõppejõud ja diplomaat 

Vahur Luhtsalu

Erakogu

Nii üksikisiku elu hällist hauani kui ka ühe rahvuse kulgemine põlvkondade kaupa on pidev kohanemise protsess. Ja see ei kulge alati valutult. Valul on oma roll, sest aitab informatsiooni, kogemust teadmiseks kinnistada. Teadmise kaudu kujuneb vilumus kohaneda üha uute olukordade ning neis sisalduvate võimaluste, väljakutsetega, mis aitavad inimlapsel saada täiskasvanuks ja saadud teadmise, vilumuse toel väärikalt vananeda, saada targaks, eluküpseks.i Sama on ka rahvaga. lääne ja vene tsivilisatsiooni kultuurikoodide äärealal paiknejana, ajalooliste kokkupõrgete tallermaana oleme tõenäoliselt ühed maailma parimad kohanejad ja siinkohal pole vahest tarvidust seda oma rahvuskaaslastele tõestada.  

Kohanemisest on saanud riigipoliitika osa. Kui varem oli kohanemine uues elupaigas inimese oma asi ja samsamoodi ka vanade olijate kohanemine uustulnukatega, siis nüüd ei jäeta kohanemist enam juhuse hooleks ning Euroopa Liidu maksumaksja annab selleks oma panuse. Kultuuriministeeriumi veebilehelt võib lugeda: „Kohanemisvaldkonna poliitika on Eestis võrdlemisi uus poliitika kujundamise suund, mis toetab sidusa ühiskonna teket, aitab kaasa ühtekuuluvustunde loomisele erinevate elanikkonnagruppide vahel ning Eesti elanike teadlikkuse kasvule erinevatest kultuuridest ja keeltest.“ii Mis siin ikka – väga peen. 

Kohanemine on hõlpsam, kui kohanemise vajadus ja lõppeesmärk on kohanejale üheselt mõistetav, sest kohanemisega kaasneb paratamatult valu. Valulävi on aga igaühel erinev. Kui kohanemisprotsess valgub üle valuläve, hakkab hargnema kohanematus, mida on nii mõneski käesoleva sarja artiklis kirjeldatud. Siis kohanemine põimub kohanematusega ja loob uued ellujäämisviisid ja -vormid. Selle jutu lõpetaksin lühikese toostiga, mida kuulsin poisikesepõlves tihti peo- või peielaua ääres, kui täiskasvanud viinapitsi tõstsid: elame veel!