Kliimakriis filosoofi pilgu läbi

Graham Parkes: „Arenenud maailm peab drastiliselt vähendama energia ja kaupade tarbimist. Seejuures tuleb piirata üüratut priiskamist energia, toiduainete, joogivee ja tarbekaupadega.“

MARGUS OTT

Graham Parkes on võrdlev filosoof, kes on tuntud oma töödega keskkonnafilosoofiast, Nietzschest, Heideggerist ja Aasia filosoofiast.

Glasgowʼs sündinud ja üles kasvanud Graham Parkes omandas hariduse Oxfordi ja Berkeley ülikoolis, kus sai 1978. aastal doktorikraadi filosoofias. Ta on pikalt töötanud Ameerikas, Santa Cruzist Harvardi ülikoolini, õpetades Hawai’i ülikoolis Mānoas Aasia ja võrdlevat filosoofiat peaaegu kolmkümmend aastat. 2008. aastal kolis Parkes Iirimaale ja asutas Corki ülikoolis Iiri Jaapani-uuringute instituudi. Ta on teinud teadustööd Prantsusmaal, Itaalias ja Jaapanis ning olnud külalisprofessor Austrias, Hiinas, Jaapanis ja Singapuris. Praegu on Parkes Viini ülikoolis teadur.

Keskkonnafilosoofiat ja kliimaküsimusi peab Parkes äärmiselt tähtsaks ja leiab, et õpetlastel – eriti filosoofidel – on selle kohta öelda palju olulist, mis võiks olukorda muuta. Tema arvates on selge, et keskkonnakriis tuleneb düsfunktsionaalsest suhtest nii tehislike kui ka loodusasjadega, seega tuleks eluta loodust kohelda sarnaselt elusloodusega, jõudes ökotsentrismini.

Ökoloogia on tänapäeval üks pakilisemaid mõtteteemasid. Andsid panuse teosega „Kuidas mõelda kliimakriisist. Mõistlikuma eluviisi filosoofiline juht“ (2020, ee 2024).¹ Selles sa kirjeldad ökoloogilisi probleeme ja seda, mis takistab neid lahendamast. Mida sa tahaksid siinkohal sellest eraldi välja tuua?

Lisaks ökoloogilisele kriisile tuleb veel mainida ka tuumarelvi ja tehisaru. Oma raamatus keskendusin kliimale, sest laiemaks ökokriisi käsitlemiseks polnud tookord ruumi.

Toona kirjutatu kehtib endiselt. Rikaste riikide süsinikuintensiivne eluviis tõukab endiselt tagant kliimasoojenemist. Äärmuslikud ilmaolud jätavad inimesed elatusallikata, eriti vaesemates riikides, mis ise on kliimamuutustes ometi väga vähe süüdi.

Ning varakad ja mõjukad erihuvid – fossiilkütuste tööstus, neile laenu andvad pangad ning sellesse ärisse suurelt investeerinud tehnoloogia­miljardärid – takistavad endiselt kliimasoojenemise vastu midagi ette võtmast.

Kui öelda kellelegi, et me peame vähendama energia ja kaupade tarbimist, siis sageli ta vastab: „Aga siis me hakkame kehvasti elama!“ Ma mõistan, kuidas ohtral tarbimisel võib olla eksistentsiaalne ülesanne: kui mul on hulk kraami, mille ma saan asetada enda ja oma surma vahele, siis on mul lihtsam jätkata pimedalt oma elutegevust (business of living). Kuid lisaks sellele, et nii intensiivne tarbimine ja reostamine õõnestab Maa taluvusvõimet, hävitab see ka esmajoones vaeste elatusallikaid, eriti globaalses lõunas, kus probleemi süvendab ainult (sageli kleptomaaniasse kaldunud) eliit.

Või: „Aga meil on praegu nii hea elada; ma parema meelega ei tahaks seda muuta.“ Paraku ei kesta see kaua, sest sellise elustiili aluseks olevad ressursid on lõplikud. Uues kliimarežiimis meie planeet lihtsalt ei kannata sellist eluviisi välja. Nii et meil on valida, kas sättida praegu eluviis mõõdukamaks või jätkata vanaviisi ning siis ikkagi loobuda oma konsumerismist, kui tormid, üleujutused, põuad, kuumalained, meretaseme tõus ja muu säärane meid selleks sunnivad.

Igatahes eeldus, et tarbimise kahandamine toob kaasa kehva elu, ei kehti. Enamiku kultuuride tarkuskirjandus ütleb, et pigem teeb see meie elu rõõmsamaks.

Mida me peaksime kliimamuutuste leevendamiseks üksikisikute ja ühiskonnana ette võtma?

Peamine on see, et kui me taotleme majanduslikku kasvu (mõõdetuna SKT, sisemajanduse kogutoodanguna), ammutame jätkusuutmatult loodusressursse ja kahjustame ökosüsteeme, siis me seame ohtu omaenda eksistentsi aluse.

Seda ilmestab Maa süsteemi teaduse sünge prognoos, milles juhitakse tähelepanu „planeedi piiridele“. Hiljutises artiklis „Planeet Maa on ületanud üheksast piirist kuus“ annab grupp tipptasemel Maa-süsteemide teadlasi hea ülevaate meie kõhedust tekitavast olukorrast.²

2009. aastal tõi rühm kliimateadlasi välja üheksa Maa süsteemi, mida peab tasakaalus hoidma, kui me tahame, et nad oleksid „inimkonna jaoks turvalises vahemikus“. Need on: kliimamuutus, biosfääri tervis (ja eriti looduslik mitmekesisus), maakasutuse muutus (sh metsade häving), värske vee muutus, biogeokeemilised voolud (eriti lämmastiku ja fosfori ringlus), uudsed ained (sellised sünteetilised materjalid nagu plast), ookeanide hapestumine, atmosfääri täitumine aerosooliga ning osooni kadumine stratosfääris.

Seni oleme veel turvalises vahemikus ainult viimases kolmes; ülejäänud kuues oleme läinud järjest kaugemale ohutsooni.

Sellel probleemil on kaks osist. Kui me läheme mõnes mõõtmes liiga kaugele, võime jõuda murdepunktini, kus positiivsed tagasiside ahelad tõukavad süsteemi hoopis teistsugusesse tasakaalu (ja me taipame, et oleme piiri ületanud, alles siis, kui on juba liiga hilja). Kaks peamist mõõdet on siin kliimamuutus ja biosfääri tervis, kusjuures need on omavahel seotud. Juba praegu näeme äärmuslikke ilmaolusid üle kogu maailma, kuid see on köömes selle kõrval, mis meid veel ees ootab, kui oleme jõudnud murdepunkti. Loodusliku mitmekesisuse hävitamine selliste praktikatega nagu tööstuslik põllumajandus ja ülekalastamine ähvardab kallutada biosfääri olekusse, mis toetab kordades väiksemat inimpopulatsiooni kui praegune kaheksa miljardit.

Teine osis on seotud keerukate vastastikmõjudega Maa süsteemide vahel. Kui me ületame ühe planeedi piiri, siis muutuvad teisedki hapramaks, nii et võivad käivituda uued tagasiside ahelad ning veelgi kiirendada murdepunktide kättejõudmist.

Me peame vähendama oma destruktiivseid tegevusi nii kiiresti kui võimalik. Me ei pea piirama üksnes süsiniku ja metaani emissioone, vaid ka pestitsiidide ja väetiste kasutamist, mis kahjustavad muldasid. Samuti tuleb kahandada keskkonna reostamist ohtlike kemikaalide ja sünteetiliste ainetega, nt plastiga. Peame lõpetama metsahävitamise ja ülekalastamise ning looduslike elupaikade hävitamise.

Biosfääri tervise säilimiseks peab u 40% sellest olema looduslikud kooslused. Sellest on paljudel raske aru saada, kuna nad ei mõista, mil määral on ökosüsteemide protsessid üksteisega läbi põimunud. Kui Brasiilia endine president Jair Bolsonaro lubas ulatuslikult raiuda Amazonase vihmametsa, siis polnud see mitte üksnes ökotsiid ning põlisrahvaste genotsiid, vaid ka rünnak kogu inimkonna vastu.

Paljusid probleeme leevendaks juba see, kui saaks poliitikast kõrvaldada eraraha. Fossiilkütuste tööstused on aastakümneid varjanud enda tekitatud kahju. Ja kui nüüd viimasel ajal on kliimaprotestid sagenenud, siis on tööstusettevõtted teinud lobitööd riigivalitsuste juures piiramaks õigust rahumeelsele protestile. Näiteks Ühendkuningriigis on protestide kohta käivad seadused muutunud eriti karmiks.

Me peame nimetama ja häbistama panku, kes teenivad kasumit fossiilkütuste ja teiste looduskahjulike tööstuste finantseerimiselt. Alates Pariisi kliimakokkuleppest on maailma suurimad pangad laenanud fossiilkütuste tööstusele 7 triljonit dollarit.

Arenenud maailm peab drastiliselt vähendama energia ja kaupade tarbimist. Seejuures tuleb piirata üüratut raiskamist – priiskamist energia, toiduainete, joogivee ja tarbekaupadega.

Isiklikus plaanis on hea nõuanne hoiduda krüptorahast. Selle „kaevandamisele“ kulub tohutult elektrienergiat, millest enamik tuleb fossiil­kütustest. Pane vastu tehisaru pakutavale mugavusele: ChatGPT kasutab pöörast arvutusvõimsust ehk elektrit. Ning ärge laske end eksitada „pilvest“! Paljud arvavad, et kõik nende armsad kassi­videod, voogedastatud muusika ja filmid justkui sajavad alla kuskil hõljuvast pilvest. See on äärmiselt eksitav metafoor üüratutele serveriparkidele, mis mitte ei hõlju, vaid istuvad vägagi raskelt maas kinni. Enamik nende ülalpidamiseks vajalikust energiast tuleb samuti fossiilkütustest.

Sa oled Kaug-Ida pärimuste asjatundja, mida me võiksime neist õppida nii enesemõistmisel kui ka oma käitumise sättimisel?

See on väga hea küsimus, sest enamiku nende probleemide juur peitub laialt levinud enesemõistmises, mis on kahjulik nii meile kui ka Maale. Lääne pärimustes ulatub see tagasi orfikute ja pütagoorlasteni, kelle järgi surematu hing asustab ajutiselt füüsilist keha. Mõned kristlikud koolkonnad jagasid sellesarnast arusaama ning XVII sajandi lõpus edendasid kartesiaanlikud mõtlejad mõtleva vaimu ja elutu aine dihhotoomiat. Enda käsitamine esmajoones vaimuna, kes manipuleerib füüsilise maailmaga oma eesmärkide saavutamiseks, sobitub nende piibli alguse tekstikohtadega, mis näivad õigustavat inimese valitsemist Maal kogu ülejäänud Loodu üle. Selline hoiak omakorda julgustab puhta südamega tehnilist manipuleerimist mitteinimolenditega, kuna need koosnevad lihtsalt „surnud molekulidest, mis kohta vahetavad“.

See on ka neoliberaalse ja paremlibertaarse ideoloogia alus, mida ma oma raamatus kritiseerin. Selle järgi me oleme sõltumatud, autonoomsed indiviidid, kes võistlevad teiste indiviididega kõigi nende imeliste kaupade ja teenuste pärast, mida hiliskapitalism meile pakub. Selline „võistlus“ pärineb sotsiaaldarvinismist ning jätab täiesti kõrvale meie evolutsiooni koostöö- ja sümbioosi aspektid. Sellisel hoiakul tugineva majanduse jaoks on loodus lihtsalt koht, kust saab toorainet ja kuhu suunatakse tootmisjäägid. Ainus kulu on tooraine kättesaamise kulu.

Kaug-Ida pärimustes nähakse – nagu enamikus põlisfilosoofiatest, mida ma tunnen – seda asja teistmoodi. Vana-Hiina mõtlejatele on maailm qi energiate väli ning inimene võrsub Taeva ja Maa vägede dünaamilise läbikäimise tulemusel ning alati jätkuvalt sõltub neist. Inimestena ei ole me suhtes mitte ainult teiste inimestega, vaid ka teiste loomade, taimede ja nn elutute olenditega. Sellises maailmas on esikohal pigem koostöö kui võistlus.

Ökoloogiast kõneldes peame enamasti silmas elusolendeid, kuid sul on ka huvitavaid mõtteid elutute asjade kohta. Oma varasemas uurimistöös oled kirjutanud ka kividest ning sa oled ka tegelenud kivide abil ruumi disainimisega. Mis on elutute asjade ökoloogiline tähtsus – või olen ma juba sisse toonud mingi halva metafüüsika, kui kutsun neid „elututeks“?

Oled toonud, jah! Sest elusa ja elutu vahe pole nii tähtis maailmas, mille loovad dünaamilised läbikäimised qi, prāṇa või mana energiate vahel, või kuidas iganes ka kutsuda seda meediumi, kust kõik asjad võrsuvad. Platonil ja neoplatonistidel püsis veel maailmahinge idee (milles osalevad ka elutud asjad), kuid radikaalne vahetegu elusal ja elutul – mis vormib praeguseni tava-arusaama nii läänes kui ka lääne poolt mõjutatud kohtades – on tegelikult kaunis hiljutine (mitte vanem kui XVII sajand) ja kolklik (see on Põhja-Euroopa asi). Enamiku inimeste jaoks enamiku ajaloo vältel oleks mõte, et me oleme ülejäänud maailmast eraldi, sellest kõrgemad ja loomu poolest erinevad, tundunud naeru­väärne.

Nii et kui keskkonnaeetika laiendas moraali kandepinda inimestelt teistele loomadele ja isegi puudele – antropo­tsentrismilt n-ö biotsentrismile –, siis oli see väga hea. Kuid miks jääda seal pidama? Hõlmakem sisse ka kivid ja jõed (ökotsentrism) kuni pan- või polü­tsentrismini (või detsentrismini?) välja. Sest Maa süsteemi teadus kinnitab, et nad on kõik üksteisega seotud.

Pidades silmas seda, kui palju jäätmeid maailmas tekib, eriti plastjäätmeid, ja kui suurt kahju need tekitavad loodusele ja meile endile, siis on selge, et keskkonnakriis tuleneb düsfunktsionaalsest suhtest nii tehislike kui ka loodusasjadega. Avaldasin sel teemal hiljuti pikema essee „Sõlmida sõprust asjadega energiaväljadel koos Dōgeni ja Nietzschega“.³

Ühel konverentsil paar aastat tagasi Horvaatias Cresi saarel näitasid neil teemadel enda tehtud ägedat videot.⁴ Kas õpetlased võiksid rohkem sedasorti väljendusvahendeid kasutada ja kas nad võiksid niimoodi avalikku arvamust paremini mõjutada?

Õpetlased võiksid tõepoolest üritada jõuda rahvani ja kasutada ka teisi väljendusvahendeid peale ajakirjaartikli ja raamatumahus traktaadi. Sellised mõtlejad nagu Nietzsche ja Benjamin on mind ikka innustanud mõtlema pigem piltide kui mõistete abil ning see tekitab loomuldasa huvi, kuidas teha filosoofiat sellises meediumis nagu video või film.

See pole kerge. See nõuab palju tööd ja sa kohtad samu raskusi nagu siis, kui püüad tekstiga jõuda avalikkuseni. Kirjastaja ei teinud mu kliimakriisi-raamatule reklaami ja sisuliselt mattis selle maha (seda enam teeb mulle rõõmu eestikeelse tõlke ilmumine!). Nii et mul on oma veebileht ja Youtube’i kanal, millega ma püüan viia neid ideid laiema avalikkuseni; aga kuna veebilehti on miljoneid ja kogu internet on videoid paksult täis, siis kuidas keegi väljaspool mu sõprade ja kolleegide ringi üldse teada saab, et nad olemas on?

Igatahes arvan, et need teemad on äärmiselt tähtsad ning et õpetlastel – eriti filosoofidel – on selle kohta palju olulist öelda, mis võiks olukorda muuta. Sellisel juhul me lausa peame jagama oma arusaamu avalikkusega.

1 Graham Parkes, Kuidas mõelda kliimakriisist. Mõistlikuma eluviisi filosoofiline juht. Tlk Krista Kallis. Tallinn, Tallinna Ülikooli kirjastus 2024.

2 Katherine Richardson, Will Steffen, et al., Earth beyond six of nine planetary boundaries. – Science Advances 2023, 9.

3 Grahami esseesid vt aadressilt grahamparkes.net/essays

4 Graham võtab tõsiselt Nietzsche juttu tantsivast filosofeerimisest: https://www.youtube.com/playlist?list=PL9uic7ivWy4zlaAwkeGMISVQHfuZ9He_h Vt ka teisi Grahami videosid tema Youtube’i kanalilt „Dancing philosophy“: https://www.youtube.com/@grahamparkes/about