Järeldoktorid: talendid koju!

Kolm tegurit, mis kõige enam kujundavad võimalust või otsust Eestisse naasta: pere, sotsiaalne kapital ning kodumaise karjäärivõimaluse olemasolu.

ENELI KINDSIKO, MAAJA VADI

Hiljuti avaldas statistikaamet rõõmustava teate, et 2017. aasta rändesaldo oli juba kolmandat aastat positiivne. Eestisse tuli tagasi 5258 inimest rohkem, kui siit lahkus, pool saabujatest on 20–40aastased eestlased. See annab kahaneva rahvastikuga riigi tulevikuks kahtlemata lootust, ent ei tähenda, et võime rahuliku südamega eeldada protsessi iseeneslikku jätkumist. Tahame siinses artiklis lahata rändesaldo nišiprobleemi: kuidas tagasi tuua meie teadlased ehk talendid koju? Kui teadlaste Eestisse tagasipöördumine oleks sujuv ning järjepidav, teeksime tõhusa sammu teadusmahuka ühiskonna poole.

Just teadlase elukutset on peetud loomult üheks kõige rahvusvahelisemaks, kuna siia on juba sisse kirjutatud mobiilsuse väidetav kasulikkus või isegi eeltingimus. Nii ülikoolid kui ka Eesti teaduse tugistruktuur on teinud tugevat tööd selle nimel, et pakkuda meie inimestele väga häid võimalusi end välismaal tipptasemel teadlaseks treenida – toetuste spekter on rikkalik alates doktorantuurist kuni järeldoktorantuuri ja muude arengumeetmeteni. Viimatine Eesti doktorite karjääritee uuring1 tõi välja valusa reaalsuse – akadeemilises karjääris on lihtne ja isegi tugevalt soovitatav ära minna. Õhku jääb küsimus: kui kerge on Eestisse naasta?

Järeldoktorantuurist on kujunenud hüppelaud rahvusvahelisse karjääri. Kui vaatlesime Eesti doktorite rahvusvahelisi liikumismustreid,2 siis 2000. aasta lõpetajatest suundusid väga vähesed järeldoktorantuuri (ilmselt mõjutatud ka ressursinappusest), kuid 2010. aastal kraadi kaitsnutest on iga kolmas äsja läbinud või läbimas järeldoktorantuuri või töötanud välismaal teadlasena. Huvitava asjaoluna ilmneb, kuidas pikemalt, vähemalt viis aastat järeldoktorantuuris olijatel võtab karjäär rahvusvahelise suuna, s.t jäädaksegi välisülikoolidesse või teadusasutustesse tööle.

Järeldoktorantuuris võib täheldada valdkondlikke erinevusi, mis osaliselt tulenevad sellest, et loodusteadustes toimub töö pigem kollektiivselt, sealhulgas laboritöö, kuid sotsiaal- ja humanitaarteadlaste tegevus on märksa individualistlikum. See vaatepunkt selgitab Eesti doktorite uuringutulemust – kõige enam läbitakse järeldoktori karjäärietappi just loodus- ja tehnikateadustes, hoopis vähem humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Põhjusena eelmainitud kollektiivse ja individuaalse töö osakaal töörühmades, ent ilmselt on põhjuseks ka asjaolu, et sotsiaal- ja humanitaarteadustes kaitstakse doktorikraadi hilisemas eas, vahemikus 35–40. Seega tekib kandidaatidel küsimus, kas selles eas soovitakse või saadakse veeta aastaid pere kõrvalt või arvelt välismaal töötades.

Meid innustas sõna võtma ambivalentne uurimistulemus. Ehkki akadeemilises karjääris peetakse oluliseks rahvusvahelist kogemust, siis intervjueeritud teadlaste kogemus näitab vastandlikke arvamusi – seda isegi loodus- ja tehnikateadustes. Nimelt võib mõneaastane eemalolek kodumaal karjääri jätkamise lõpetada või oluliselt raskendada. Selleks et mitte lüüa järjekordset häirekella doktorikraadiga inimeste raske elule või alaväärtustamisele, soovime välja tuua mitu perspektiivi. Ühelt poolt, mis muudab välismaalt naasmise teadlasele endale raskeks, ning teiselt poolt, milliste probleemide ees seisab vastuvõttev koduüksus, Eesti ettevõte. Vaatame, mida arvasid välismaal viibivad teadlased, kui vastasid küsimusele: millistel tingimustel oleksite valmis Eestisse naasma?

Esmalt sellest, milline on välismaal viibivate teadlaste meelestatus kodumaale naasmise osas. Laias laastus jaguneb see kaheks – need, kes on oma elu juba välisriigis nii töökoha kui ka elukorralduse, sh pere, poolest paikseks seadnud ja ega kaalu naasmist; ning need, kes on mõned aastad välismaal olnud, aga siiski loodavad ühel päeval tagasi tulla. Just viimane grupp on meie arvates see, keda on sobivate toetusmeetmetega kõige kergem kodumaale tuua. Seda kinnitab ka nende tugev missioonitunne ja koduigatsus:

„Eestist olen ma tulnud. Mingis mõttes sinna tagasi minemine oleks loomulik, et ma võtan maailmast kogutud pagasi kaasa ja hakkan seda Eestis rakendama. [—] Ja muidugi koduigatsus on meeletu.“

Toome järgnevalt välja kolm tegurit, mis kõige enam kujundavad võimalust või otsust Eestisse naasta: pere, sotsiaalne kapital ning karjäärivõimaluse, töökoha olemasolu.

Pereprobleemid ehk Mida teha siis, kui ühe asemel tuleb kolm inimest tagasi tuua?

Sõltuvalt erialast kaitstakse Eestis doktorikraad 30ndate keskpaigas – reaalteadustes varem, sotsiaal- ja humanitaarteadustes pigem hilisemas eas. Mitmed uuringud on osutanud, et rahvusvahelise tasandi teadlase tööalane perspektiiv selgub 40. eluaastaks.3,4 Teadlase tööalaselt kõige viljakam dekaad langeb kokku ka perele olulise perioodiga. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et pere on kõige määravam tegur, mis suunab teadlasi oma kodumaale naasma või mitte, tähtsuselt järgmised on karjäärivõimalused.5 Tuleb välja, et talendipoliitika võiks sihtida aega, mil välismaal oleva teadlase lapsed hakkavad kooliikka jõudma. Nagu kirjeldab üks intervjueeritud meesteadlane, see on hetk, mil peab otsustama, millise riigi kodanikuks laps kasvab:

„Natukene peaks mõtlema mitte ainult töö mastaabis, vaid perekonna mastaabis ka. Kuna mul on nüüd lisaks labori rollile ka isa roll täita, siis ühel hetkel on see väike inimene selles vanuses, kus temast saab kas kanadalane või eestlane.“

„Mu vanal juhendajal oli oma arvamus, et osad inimesed lähevad ja jäävad, osad tulevad tagasi. Tema ütles, et see on nagu vanusest sõltuv, et kui sa lähed näiteks järeldoktorantuuri, siis on suurem tõenäosus, et tuled tagasi, kui sa lähed juba doktorit tegema, siis on suurem tõenäolisus, et sa jääd sinna. Meie puhul oli see, et meil olid lapsed juba, kui me läksime. Sugulased, vanavanemad – kõik on siin. Sõbrad olid Eestis. Meil on näiteks maakodu, mida on põlvest põlve edasi antud. Oleme kuidagi ikkagi sellised põlised eestlased, ei kujutanud ette, et jääks kuskile mujale elama, minule oleks see kuidagi tähendanud, et ma oleks kaotanud oma juured ära. Et meie lastest oleks saanud ameeriklased, kui oleks sinna jäänud.“

Ent pereküsimusi on rohkem. Kui mindi koos eestlasest elukaaslasega, siis ilmselt on naasmine mõnevõrra lihtsam. Ent sageli leitakse välismaal oldud aja jooksul kaaslane, seega nüüd tuleb leida kahele inimesele sobiv töökoht. Olenevalt lapse vanusest võib tekkida vajadus hoopis ingliskeelse lasteaia või kooli järele. Eeskätt keeruline olukord on siis, kui laps on algkoolieast väljas ja vajab ingliskeelset põhikooliharidust. Kokku võttes: saatnud teadlase välismaale, peame talendipoliitikas arvestama suure tõenäosusega, et tagasi tuleb tuua kaks või enam inimest nii, et nende elukvaliteet sellest ei kannata. Sageli kipume naiivselt eeldama, et Eestist maailma läinud teadlane tuleb samasugusena ka tagasi. Pigem kujuneb olukord selliseks, kus järeldoktorantuuri suunavaid meetmeid on oluliselt kergem ellu viia kui talentide koju toomise meetmeid.

Sotsiaalse kapitali (mitte)säilimine ehk Miks koduülikool peab hoidma järeldoktorandiga sidet?

Määrava tähtsusega on see, kas välismaale suundunud noorteadlasel säilib tihe side kodumaa teadlastega või mitte. Uuringud näitavad, et kodumaale naasmine on sujuvam, kui teda ootab ka kodumaine teadlasvõrgustik.

„Mul on selliseid tuttavaid [välismaal olevaid Eesti teadlasi] küll, kes on tahtnud Eestisse tulla, aga noh, neil ei ole mitte kuskile tulla, sest lihtsalt mitte keegi ei oota sind.“

Siinkohal on põhimõtteline küsimus, kes peab selle sideme hoidmise eest vastutama: kas välismaale suundunud teadlane, koduüksus või hoopis välismaale saatmise taga olev toetusmehhanism (nt järeldoktorantuuri granti on sisse kirjutatud sideme hoidmine koduülikooliga)? Ilmselt peitub vastus kõigi eeltoodud osaliste koostoimes. Kui rahastusmeetmed seavad üldjuhul tingimuseks kodumaale naasmise, siis selles osas, milline peaks välislähetuse perioodil olema side koduüksusega, regulatsioon puudub. Kuna tegemist on aastatepikkuse äraolekuga, siis eemalolek kohapealsetest sidemetest ja suhetest võibki saatuslikuks kujuneda. Meie ettekujutuse järgi võiks igaks pikemaks lähetuseks ette nähtud rahastusskeemis olla sees ka koostöö koduülikooliga kogu äraolekuperioodi vältel, nt koos publitseerimine või andmete kogumine.

Karjäärivõimalused, töökoha olemasolu. Kultuurišokk ja lubaduse „ma lähen sinna tagasi“ naiivsus

Võiksime alustada retoorilise küsimusega: kui mitteakadeemilisel tööturul peetakse doktorikraadiga inimest üle­kvalifitseerituks, siis kas oleme jõudnud seisu, kui järeldoktorantuuri läbinud inimene võib osutuda isegi akadeemilise tööturu silmis ülekvalifitseerituks? Sageli tuuakse uuringutes esile just seda, kuidas naasnud teadlastele ei leidu kodumaal sobivaid töökohti ja piisavalt suuri ülesandeid.6

„Hetkel Eestisse naasmist ei plaani, sest Eestis ei ole lihtsalt ligilähedastki situatsiooni mis sobiks minu erialale. [—] Eestis (ja akadeemias üldiselt) on liiga palju konkurentsi ja „kaklemist“, mis ei lase teadlasekarjääri nautida.“

„Hetkel mulle tundub, et ei ole võimalik tulla iseseisvatele kohtadele. [—] Inglise keeles on väljend „old boys club,“ mis tähendab, et on suured hästi välja töötanud laborid ja siis sa kas töötad nende jaoks või siis sa püüad omaette. Aga mõningates kohtades siis turgutatakse noori sellega, et neile antakse spetsiaalselt stardikapitali, nii et hetkel on see nii, aga ma siiski hoian silmad-kõrvad lahti.“

Olukorra tõlgendamiseks võtame appi lubaduse „ma lähen sinna tagasi“. Igasugune pikem eemalolek nii kodumaast kui ka organisatsioonist, olgu see ülikool või eraettevõte, tähistab seda, et mõlemad osapooled ei ole pärast aastatepikkust lahusolekut enam need, kes nad olid lahkumisajal. Nii ei ole ka välismaale läinud doktor naastes seesama inimene ning tema koduüksus on aastate jooksul muutusi läbi teinud nii personali koosseisus kui ka uurimistegevuses. Seega tuleks ka koduülikooli naasmist käsitleda mitte kui samasse seisu tagasimineku, vaid uude kohta minekuna. See sügavalt psühholoogiline ja sotsiaalne dimensioon jäetakse talentide koju toomise aruteludes kõrvale. Nii koduüksus kui ka naasnud teadlane peavad mõlemad läbima kultuurilise kohandumise. Tegemist on kohandumisega, mis sisaldab väga palju keerulisi küsimusi.Miks väärtuslikumate rahvusvaheliste kogemustega naasnud noorteadlane peab leppima madalama ametikohaga kui on kolleegidel, kes ei ole järeldoktorantuuris käinud või kel ei ole rahvusvahelist töökogemust? Või hoopis vastupidi?

Millised tunded valdavad kõrgematel ametikohtadel olevaid kohalikke teadlasi, kes tajuvad naasnud teadlases tugevat konkurenti või koguni nendest võimekamat teadlast?

Kui kaua peaks naasnud teadlane end Eestis tõestama, et väärib ametikõrgendust või oma uurimisteema juhtimist?

Kui palju eritingimusi peaks naasnud teadlasele looma, võrreldes kohalike akadeemiliste töötajatega, nt proportsioon õppe- ja teadustöö vahel? Eelnimetatud probleemid kajastavad naasnud teadlase põhilist katsumust – raskused välismaal omandatud teadmiste ja oskuste kodumaale ülekandmisega, ja seda nii teadustöös kui ka karjääriperspektiivis.

Soovime eespool toodud mõtete ja nende üle arutlemisega kaasa aidata sellele, et rahvastiku rände positiivsed trendid ilmneksid ka teaduse valdkondades. Miks me pidasime vajalikuks sel teemal sõna võtta? Doktorantuur, samuti järeldoktorantuur sisaldavad väga suuri investeeringuid nii rahaliselt kui ka ajaliselt. Vähem küsitakse: mis saab pärast? Mis on doktorantuuri ja järeldoktorantuuri investeeringu tasuvus (ingl return on investment, ROI), mil viisil tehtud investeering meile tagasi jõuab? Toome paralleeli koolitusturu toimimisest. Väidetavalt jõuab vaid 10–15% sisseostetud koolitustel omandatust ettevõtetesse tagasi.7,8 Kuhu jääb ülejäänud 90–85%? Ülekaalukalt esimese põhjusena, miks koolitustel omandatu ei jõua ettevõttesse tagasi, on rakendamiseks sobivate tingimuste nappus – ei investeerita aega, et õpitut rakendada, puudub uute ideedega eksperimenteerimist soosiv mõttemall ja/või koolitatud töötajal endal napib uute teadmiste rakendamise oskusi. Kõige nukramal juhul on tegemist sariõppijatega, kes kasutavad ettevõtte koolituseelarvet endale pagunite teenimiseks, ent mõtlevad vähe rakendustele teda spondeerinud ettevõttes. Ka teadlaste koolitamisse tehtud investeeringute puhul seisame silmitsi sellise potentsiaali äravooluga (ingl spill out). Põhjused on samad – välismaal olevate järeldoktorite rakendamisraskused Eestis. Pelgalt inimeste koolitamisse raha suunamine ei taga automaatselt sellest kasu saamist, kui me ei näe tervikut ega suuda tehtud investeeringut parimal viisil rakendada.

Eneli Kindsiko on Tartu ülikooli kvalitatiivuuringute teadur ja lektor.

Maaja Vadi on Tartu ülikooli juhtimise professor.

1 Eneli Kindsiko, Maaja Vadi, Viire Täks, Kati Loite ja Kersti Kurri (2017). Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. RITA 4: TAI poliitika seire. Lõpparuanne, 2017. http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2018/02/Eesti_doktorite_karj%C3%A4%C3%A4ritee_ja_seda_m%C3%B5jutavad_tegurid.pdf

2 Eneli Kindsiko, Maaja Vadi, Viire Täks, Kati Loite ja Kersti Kurri (2017). Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. RITA 4: TAI poliitika seire. Lõpparuanne, 2017.

3 Yehuda Baruch & Douglas T. Hall, The academic career: A model for future careers in other sectors. Journal of Vocational Behavior, 2004 64(2), 241–262. doi:10.1016/j.jvb.2002.11.002

4 Paula Stephan, & Sharon Levin, Striking the mother lode in science: The importance of age, place and time. Oxford: Oxford University Press, 2015.

5 Chiara Franzoni, Giuseppe Scellato ja Paula Stephan, Foreign Born Scientists: Mobility Patterns for Sixteen Countries. Working Paper, 2012. https://cdn3.euraxess.org/sites/default/files/domains/nl/survey_of_mobile_scientists.pdf

6 Göran Melin, The dark side of mobility: negative experiences of doing a postdoc period abroad. Research Evaluation, 2005 14(3): 229–237.

7 Robert Fitzpatrick, The strange case of the transfer of training estimate. Industrial-organizational psychologist, 2001 Vol. 39, No 2, pp. 18–19.

8 Susan Cromwell, Judith Kolb, An examination of work-environment support factors affecting transfer of supervisory skills training in the workplace. Human resource development quarterly, 2004 Vol. 15, No 4, pp. 449–471.


Mis on järeldoktorantuur ja millist osa see teadlaskarjääris täidab?

Eesti keele instituudi määratluse kohaselt on järeldoktor teadlane, kellel on doktorikraadi kaitsmisest või välisriigi samaväärse kvalifikatsiooni omandamisest möödunud mitte rohkem kui viis aastat, välja arvatud lapsehoolduspuhkusel ning kaitseväeteenistuses viibimise aeg, ning kes viib kas uurija-professori, juhtivteaduri, vanemteaduri, professori või dotsendi juhendamisel läbi alus- ja rakendusuuringuid või arendustegevust, täidab iseseisvalt uurimis- või arendustegevuse uurimisteemat või projekti või vastutab selle oluliste lõikude täitmise eest.*

Tavapäraselt tähistab järeldoktori institutsioon teadusmaailmas pärast doktorikraadi omandamist mõned aastad välisriigis mõne teadlas­rühma juures töötamist ehk iseseisvaks teadlaseks saamise kümblust. Välismaal viibimise kogemus on mitmetahuline – teistsugune töökeskkond ja rahvusvahelises rühmas töötamine, koostöövõrgustiku kasvatamine.

* Järeldoktori definitsioon. EKI. http://termin.eki.ee/esterm/concept.php?id=76774&term=j%E4reldoktor

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht