Inimõigused on loomaõigused

Jeanette Rowley: „Elame inimkeskses ühiskonnas, veganlus tuleb normaliseerida ja see aitab ka loomi.“

KADRI TAPERSON

Eesti Vegan Seltsi kutsel käis hiljuti Eestis dr Jeanette Rowley, kes pidas loenguid loomade ja veganite õigustest. Dr Rowley sõnumi kohaselt aitab inimõiguste järgimine ja kõikide võrdne kohtlemine levitada ka veganite sõnumit ning loomade vabastamiseks on tarvis seista just veganite õiguste eest. Dr Jeanette Rowley töötab Suurbritannia The Vegan Society juriidilise nõustajana ja juhib rahvusvahelist õiguste võrgustikku, mille töös osaleb ka Eesti Vegan Selts.

Oma raamatus „Inimõigused on loomaõigused: Eetilise veganluse implikatsioonid inimõigustele“¹ kirjutab Jeanette nii: „Veganluse populaarsus on plahvatuslikult kasvanud tänu kaastundele mitteinimloomade vastu, sealhulgas kasvab sotsiaalne huvi nii keskkondlike kui humanitaarsete teemade kui ka taimetoidu tervistava mõju vastu. Veganluse populaarsus on loonud palju positiivset meediakajastust asendades endist negatiivsust ja toonud juurde palju vegantooteid, kuna nende järgi on suur nõudlus. Veganluse algne kontseptsioon – veganlus kui elustiil, mis on omaks võetud selleks, et väljendada eetilist seisukohta mitteinimloomade kannatuste suhtes, on viimasel ajal kujunenud strateegiliseks vahendiks võitluses laiemate rõhumisstruktuuride vastu, mille tulemuseks on mitteinimeste kannatused. Sellepärast on vegaluse valinud ka mõned feministid, antikapitalistid, humanitaartöötajad ja rohelised, kes on seisukohal, et kõik rõhumisvormid on omavahel seotud. Sellegipoolest jääb veganelulaadi normaliseerimiseks olulisele kohale just algne põhimõte, mis tõstab esile moraalse seisukohavõtu mitteinimeste õigustest. Seda konkreetset veganluse tähendust, mida tavaliselt nimetatakse eetiliseks veganluseks, peetakse Euroopas ja Suurbritannias kohaseks kaitsta inimõiguste ja võrdõiguslikkuse raamistikus.“

Jeanette, kas just sellepärast on oluline end veganina identifitseerida, mitte lihtsalt vähem loomset tarbida?

Jah, sest seadus näeb veganlust kui moraalset tõekspidamist. Veganlus kui põhimõte mõjutab inimese elu väga laialdaselt. Ka Euroopa inimõiguskohus on juba 1993. aastal öelnud, et veganluse praktiseerimisse ei tohi sekkuda, kui just ei ole mingisugust seaduslikku alust, mis on sellele väga heaks põhjuseks.

Milliseid muudatusi või reforme veganid ootavad?

Eks eelkõige õiglust ja austust kõikide tundlike olendite vastu, loomadega seotud väärarusaamade lõppemist, aga ka vegantoitlustamist avalikes kohtades, koolides, haiglates, hooldusasutustes; tarbijaõigusi, alternatiive loomkatsetele ja ausat haridust; koolides peaks õpetama, kuidas loomi tegelikult ekspluateeritakse.

Kasutame nende muudatuste saavutamiseks mitmesuguseid strateegiaid, on olemas loomaõiguslaste organisatsioonid, koostöö meediaga ja erinevate materjalide kirjutamine, veganite ühingud ja ka keskkonnaorganisatsioonid. Ka lähenemised on erinevad – korraldatakse loomakaitsekampaaniaid, mille eesmärgiks on kasvatada loomade heaolu, aga ka abolitsionistlikke, loomaõiguslikke kampaaniad – mille tulemusena kasvavad keelud loomade kasutamisel.

On veel kolmas võimalus: edendada seadusandluses veganite õigusi, kasutada neid põhimõtteid, mis juba on seadustes olemas, et viia ellu neid muudatusi, mida veganid tahavad ja läbi selle saavutada loomade õigusi. Pidasin juba 2012. aastal esimese loengu sellest, kuidas veganite õiguste kaitse aitab loomaõigusi edendada. Elame inimkeskses ühiskonnas, veganlus tuleb normaliseerida ja see aitab ka loomi.

Sa oled kirjutanud, et sotsiaalseid muutusi on võimalik saavutada kahtepidi: alt üles, nii et survegrupp teavitab ja nõuab, see toob kaasa ühiskondlike vaadete muutumise ja see omakorda kujundab poliitikat ja seadusloomet. Aga on võimalik ka vastupidi: et seadus dikteerib moraalse hoiaku ja see mõjutab sotsiaalset suhtumist ja saab moraalinormiks?

Minu arvates ei ole seda teist võimalust piisavalt kasutatud ja olen võtnud oma ülesandeks seda lähenemist arendada, et need kaks võimalust keskel kokku saaksid.

Kuidas seda protsessi alustada?

Tuleb üles leida need seadusesätted, millega saab tegeleda ja neid veganite toetamiseks kasutada. Ja alustada reforme seal, kus neid vaja on; hariduses, tervishoiu- ja hooldusasutustes, tarbijate õigustes, tööhõives. Inimõiguste deklaratsioonis kirjas olev südametunnistusevabadus annab meile õiguse elada vastavalt sellele, mis on meie sügavad veendumused seoses loomadega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist leiame samuti südametunnistuse ja mõttevabaduse. Ühendkuningriigis kehtivad muidugi ka mitmed diskrimineerimisvastased seadused.

Too palun näiteid, kuidas veganite õigusi rikutakse.

Esineb psühholoogilist survet oma veendumustest loobuda – nt veganlaps lasteaias, või koolis, kus tal soovitatakse veganlusest klassis mitte rääkida, või näiteks soovitatakse veganitel, kellel on muuhulgas söömishäire oma moraalsetest veendumustest loobuda. Samasugused lood võivad juhtuda vanadekodudes või vanglates. Veganeid võidakse seostada ka ekstremistide või radikaalidega, veganeid kiusatakse ka sõnalise vägivallaga, solvavate kommentaaridega, tehakse kohatuid ründavaid nalju jne.

Esineb ka otsest diskrimineerimist, nt kirjutatakse töökuulutuses, et veganeid ametikohale ei taheta või keeldub reisifirma veganit reisile kaasa võtmast. Ühel konkreetsel juhtumil ei antud inimesele laenu, sest ta tahtis selle abil minna just vegankoolitusele. Ta sai hiljem pangalt selle eest kompensatsiooni ja oluline on, et selles pangas on kokku 35 000 töötajat, kelleni see info kindlasti jõudis.

Vahel võib diskrimineerimine tulla ka pealtnäha neutraalsest olukorrast, sest ei ole seadusest tulenevaid kohustusi, nt tuletõrjuja läheb tööle, aga tema tööriietuses ei ole veganvariante. Ja esineb kaudsemat; näiteks pakutakse koolis eritoitu kõikidele lastele lähtudes nende usulistest veendumustest, aga mitte veganitele.

Olid nooremana, 80-90ndatel loomaõiguste aktivist, sind on tol ajal arreteeritud, tegutsesid ka jahtide saboteerijate hulgas. Kas enam mitte?

Olin osaline sellises organisatsioonis nagu Animal Aid,² käisin Londonis meele­avaldustel, kohtumistel, aga enam mitte. Ma arvan, et see ei oleks praegu minu aja hea kasutamine. Olen ennast täiesti pühendanud veganmaailmale üleminekule.

Millist lähenemist sa pooldad, kas abolitsionistlikku või reforme?

Kui me räägime reducetarian-liikumisest,³ siis nende lähenemist ma eriti eetiliseks ei pea. Ma ei usu sellesse, aga ma saan aru, et loosungiga „Eat less Meat“ on lihtsam inimesi kaasata ja sellega on pealtnäha lihtsam midagi saavutada. Aga eesmärk peaks ikka veganlus olema, me ei saa ju nende vahesaavutuste üle rõõmustada, kui loomade ekspluateerimine endiselt jätkub, see ei ole loogiline. Ei ole ju eetiline seada näiteks kurjategijatele eesmärkideks, et tehke 50% vähem kurja vms.

Sinu loengu eilsed kuulajad olid suures vaimustuses asjaolust, et nii sina ise kui su lapsed ja lapselapsed on veganid. Lausa kolm põlvkonda.

Ise ma selle peale eriti ei mõtle. Tegelikult on üks mu lapselastest neljanda põlve vegan, sest tema teist liini pidi vanavanaisa oli ka vegan. Lapsed sünnivadki veganiteks, see on normaalne.

1 Jeanette Rowley, Human Rights are Animal Rights: The Implications of Ethical Veganism for Human Rights. Palgrave, 2016.

2 https://www.animalaid.org.uk

3 Reducetarian – sõnast reduce, vähendama – liikumine hõlmab kõiki inimesi, kes soovivad vähendada loomsete toodete tarbimist.