Inimene, innovatsioon ja teadmussiire

Alustada tuleb tunnistamisest, et inimene on tähtis. Sellest, et oma olemuselt on innovatsioon ja teadmussiire inimkesksed.

AIJA SAKOVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Möödunud aasta suvel kinnitas valitsus „Eesti teadus- ja arenduse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035“ (TAIE 2035)1. See on pikaajaline strateegia, millega soovitakse tagada Eesti arengu tuginemine teadmuspõhistele ja innovaatilistele lahendustele ning rõhutatakse kolme süsteemi – teadussüsteemi, teadmussiirde süsteemi ja ettevõtluskeskkonna – koostoimet.2

Majandus- ja kommunikatsiooni- ning haridus- ja teadusministeerium omakorda on visandanud lähiaastateks (2022–2025) teadmussiirde programmi3, et toetada ja tagada TAIE 2035 eesmärki – Eesti arengu teadmuspõhistele innovaatilisele lahendustele tuginemist. Teadmussiirde programmi ülesanne on „tagada teadussüsteemi, ettevõtluskeskkonna ning ühiskonna teiste süsteemide (nt tervishoid, haridus, kultuur, sotsiaalsüsteem, keskkonnahoid jm) koostoime selliselt, et eri valdkondades loodud uued teadmised, tehnoloogiad ja ideed leiaksid oskuslikult ja loovalt rakendust kestliku ühiskonna ja majanduse hüvanguks“.

Niisiis on tähtis teadussüsteemi, ettevõtluskeskkonna ja ühiskonna teiste süsteemide koostoime selliselt, et uusi teadmisi, tehnoloogiaid ja ideid rakendataks loovalt ja oskuslikult ning tagataks mitte ainult majanduskasv, vaid ka selle kestlikkus, samuti ühiskonna kestlikkus. Teadmussiire kui teadmiste ülekanne ühest süsteemist või keskkonnast teise ning seal tööle rakendamine avaldab mõju nii majandusele kui ka ühiskonnale. Olgu ühiskondlik või majanduslik mõju, eesmärk on tugevam ja koostoimelisem süsteem, kus osalised teevad koostööd ja tegutsevad ühiste eesmärkide saavutamise nimel.

Samal ajal sedastab teadmussiirde programm ka praeguse teadus- ja arendussüsteemi, innovatsiooni ning ettevõtluse süsteemi peamised nõrgad kohad, milleks on valikute tegemisel otsustusvõime, selge eesmärgistamise ning koostöötahte puudulikkus, samuti teadustulemuste vähene kasutuselevõtt.

Koostöötahe ja valikute tegemise julgus

Niisiis on teada, et vaja on paremat koostoimelist süsteemi, kus teadusasutused, ettevõtted ja avalik sektor peavad otsima paremaid koos tegutsemise viise, kuidas üksteist ära kuulata ja mõista ning ühiselt tegeleda ühiskonna ees seisvate suurte küsimustega. Kuid samal ajal me ei pööra tähelepanu inimesele, ei tunnista, et just iga indiviid loeb, et igast üksikust sõltub lahendusteni jõudmine ja muutuse saavutamine.

Eesmärgile jõutakse siis, kui leidub keegi, kes on valmis oma südame ja hinge sellesse panema; kui on, kes sellesse usub ja sellest hoolib. Veel parem, kui tegemist ei ole mitte ühe inimese, vaid grupiga, kes lepib kokku kas või mingis hulgas valdkondades, millest hoolitatakse ning sestap ollakse valmis töötama ühiselt kokkulepitud eesmärkide nimel.

Siinkohal tulen teise tähtsa TAIE 2035 mõiste, innovatsiooni juurde. Seda defineerib TAIE kui uute ideede ja teadmiste kasutamist uudsete lahenduste rakendamiseks. „Innovatsioon hõlmab toodete ja teenuste väljatöötamist ja uuendamist (tooteinnovatsioon), turgude hõivamist ja laiendamist (turuinnovatsioon), uute tootmis-, tarne- ja müügimeetodite loomist ja juurutamist (protsessiinnovatsioon), uuendusi juhtimises ja töökorralduses (organisatsiooniinnovatsioon) ning töötingimuste ja personali oskuste arendamist (personaliinnovatsioon).“

Strateegia- ja juhtimisnõustaja Indrek Tammeaid on täiendanud innovatsiooni definitsiooni järgmiselt: reaalselt eksisteeriva probleemi lahendamine uuel moel, millele leidub ka rahastaja.4 Ta rõhutab probleemi lahendamist (uuel) moel, kus lahenduse saab tööle rakendada või kasutusse võtta, aga ühtlasi rõhutab ta selliselt ka inimese tähtsust – nii selle, kes probleeme lahendab, kui ka selle, kes on valmis lahendusi kasutusse võtma ja nende eest tasumise korraldama (olgu era- või avaliku sektori vahenditega).

Süsteeme luues on tõepoolest võimalik luua võimalikult soodsaid tingimusi millegi toimimiseks, maksimeerida millegi toimumise tõenäosust. Siiski ei tohi ega saa seda inimest, kes otsuseid vastu võtab või ei võta, midagi uut kasutusele võtab või ei võta, üldse julgeb või ei julge teise valdkonna esindajaga rääkida, süsteeme kujundades kõrvale ja välja jätta. Selleks et mingi suurepärane idee jõuaks rakendusse, et inimene oleks võimeline midagi täiesti ennekuulmatut proovima, ei piisa vaid heast süsteemist. On vaja inimest ja seda mõlemal pool: uue lahenduse väljapakkujana ning selle kasutuselevõtjana. Sama on mõistagi ka teadmussiirdega: ei saa siirata midagi üksnes teoreetiliselt, vaid ikka kaasates konkreetseid inimesi, kes otsuseid vastu ja lahendusi kasutusele võtavad. Veel enne on vaja neid inimesi, kes on valmis on teadmisi teistega jagama.

Kui järele mõelda, siis kõik need punktid, mida praeguse TAIE süsteemi juures kritiseeritakse – valikute tegemise võime, selge eesmärgistamine, osaliste koostöötahte puudulikkus ja teadustulemuste kasutuselevõtt –, on seotud inimesega. Vastupidiselt soov­unelmatele ei ole inimene sugugi nii ratsionaalne olend, kui tahaksime uskuda. Tema tegevust ajendavad varjatud motivaatorid ja hirmud. Mõistagi võib takistuseks olla ka süsteem ise.5

Inspireeriva isiksuse mõju

Ei ole mingi saladus, et inimene tegutseb kõige paremini, kui ta on motiveeritud. See, mida inimene teeb, peab olema esmalt talle endale kõnekas ja tähenduslik. Ta peab endale vastama, miks ta õigupoolest teeb seda, mida ta teeb. Alles siis, kui inimene on oma tegevusele või probleemile andnud tähenduse, omandab see kaalukuse ning ta on valmis sellesse oma mõtte- ja tööjõudu panustama.

Olen veendunud, et teadmussiirde süsteemi kujundades on hädavajalik pöörata tähelepanu inimesele. Peab küsima: kas ja mida saab teha, et koostoime paraneks? Kuidas toetada inimesi nende valikutes ja otsustes, kuidas kujundada olukordi ja keskkondi, kus koos luuakse võimalikke tulevikustsenaariume ja edasimineku teekondi.

Abiks teadlase rolli ja vastutuse üle arutlemisel võivad olla ka eeskujud. Alles hiljuti tähistas Eesti ja ka rahvusvaheline teadlaskond Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva. Akadeemik Marek Tamm tõdes sel puhul kultuurisaates „Plekktrumm“, et Lotmanis oli väga haruldasel moel kooskõlas tema kui teadlase ja tema kui inimese tegevus. „Ta mitte ei kirjutanud, kuidas tuleb elada, vaid ka elas nende sõnade järgi. Kirjanduse uurimine ei olnud lihtsalt akadeemiline tegevus selleks, et saada kirja järjekordne artikkel või pälvida tunnustus, see oli enese ehitamine isiksusena. Kõik, kes on käinud Lotmani loengutes või olnud ta lähedased, on rõhutanud temaga suhtlemise mõju enda kui isiksuse arengule.“6

Tamm tõdeb, et Lotmanile ei olnud teiste puhul esmatähtis mitte faktide tundmine või hea lugemus, vaid see, milline on inimene. „See haruldane kombinatsioon tõest ja headusest, mis oli Lotmani jaoks lahutamatult seotud – tõde peab alati olema hea või hea ei saa olla vale –, on tema sõnumi tuum. Kuskil ta ütleb ilusti, et kui astronoom on halb inimene, siis see on väike probleem, aga kui humanitaar on halb inimene, siis ta ei saa põhimõtteliselt head teadust teha.“

See on seisukoht, mille üle tasub järele mõelda. Mil moel peavad ja saavad teadlase väärtused ja hoiakud olla nähtavad, millal lasub teadlasel seisukohavõtu kohustus, millal on vajadus sekkuda. Teadmussiire vaieldamatult ähmastab teadlase rolli ja vastutuse piire, sunnib ja kutsub teadlasi välja teadusmaailmast, milles kehtivad reeglid võivad era- või ka avaliku sektoriga koostööd tehes (sh tellimuspõhist teadust tehes) kiiresti hägustuda. Seda enam on vaja tugevaid mehhanisme, mis juhiksid teadlasi arendama ennast eri rollides, olgu teadlase, koostööpartneri, ettevõtja, juhi, kõneisiku või lihtsalt inspireeriva ja pühendunud inimesena.

On ilmne, et ei ole võimalik luua koolitust või kursust „Kuidas saada järgmiseks Juri Lotmaniks?“. Kuid alustada saab tunnistamisest, et inimene on tähtis. Sellest, et innovatsioon ning teadmussiire on oma olemuselt inimkesksed ning pelgalt süsteemidele keskendumisest jääb väheks. Pöörata tuleb tähelepanu küsimusele, mis teeb ühest teadlasest, mõtlejast, ettevõtjast või arendajast erakordse ja mõjusa inimese. Kindlasti on selles oma osa inimese loomuomadustel, kuid sama tähtsad on valikud, näiteks tähelepanu kaasinimestele, nende inspireerimisele ning mingite oskuste, nt eksperimenteerimis- ja esinemisjulgus, vajalikkuse teadvustamine ning teadlik praktiseerimine.

Usun, et just pühendumine inimesele ja tähendusloomele aitab meil luua paremat koostoimelist teadmussiirde ja innovatsiooni süsteemi, mis toetaks Eesti ühiskonna ja majanduse kestlikkust.

Aija Sakova on kirjandusteadlane, kommunikatsioonispetsialist ja teaduskorraldaja. Ta on Tallinna Ülikooli teadmussiirde ja projektide keskuse juhataja.

1 Eesti teadus- ja arenduse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035.

2 Teaduse ja teadussüsteemi rahastusest loe: Anu Noorma, Roheline tuli, punased jooned ja hallid alad – muudatused riiklike uurimistoetuste eraldamises. – Sirp 3. III 2022.

3 Teadmussiirde programm 2022–2025.

4 Martin Bristol, Indrek Tammeaid, Aija Sakova, Renno Veinthal, Andres Reiman, Kuidas tõlkida humanitaariat innovatsiooni keelde? Arvamusfestival 13. VIII 2021.

5 Kadri Ukrainski, Indrek Tammeaid, Kadi Timpmann, Hanna Kanep, Urmas Varblane, Eesti arengumudeli muutmiseks tuleb muuta stiimuleid. – Riigikogu Toimetised 2018, 37, lk 55–74.

6 Joonas Hellerma, Marek Tamm: Lotman on maailma mõistmisel heaks teejuhiks. – ERR 1. III 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht