Handi ja metsaneenetsi ohvritaiad

ART LEETE

Ohverdamine on osa argirutiinist ja rituaalsest elust, aga ka poliitiliseks võitluseks valitud vahend.

Ohverdusrituaalid on head põlisrahva üldise maailmataju mõistmiseks. Ohverdamise ajal jälgitakse paljusid üksikasju, mis kõik on tähenduslikud ja see on vana aja tarkuse tunnetamiseks hea võimalus. Põhjapõtrade annetamine jumalatele on harilik ja tingimata vajalik ohverdamise laad. Tavalisust näitab see, et iga põhjapõdra tapmine toimub ohverdustseremooniana, tähtsust aga see, et põhjapõtradega tehakse ka suured ohverdustaiad. Andmaks aimu ühe taia võimalikust tähendusrikkusest, kirjeldan kokkuvõtlikult 1996. aastal Num-to järve ääres toimunud riitust.

Valgele jumalale kase otsa valge nahk

Värvide mäng läbib kogu rituaali ning saab alguse juba püha koha valikust ja kujundamisest. Kaskedele olid varasematest ohverdamistest jäetud valged põhjapõdranahad koos peade ja sarvedega, riidetükid ja kangaribad. Kask on valge puu, mis on põliselanike maailmapildi kohaselt seotud valgete jumalate ja ülailmaga.

Rituaali alguses seoti valgele põhjapõdrale kaela valged kolmemeetrised riide­tükid (ei tohi olla paarisarv meetreid, aga ainult üks meeter ka ei tohi). Kanga nurkadesse põimiti valged (hõbedat imiteerivad) mündid. Riidetükke seoti ka kaseokstesse. Kellel muud ei olnud, sidus valge puhta taskurätiku.

Kohe süüdati ka lõke, mis põles kogu ohverdamise aja. Tuld peavad handid ainsaks jumalaks, keda igaüks näeb, ta on „esimene nähtav vaim“. Mulle taia käiku selgitanud handi taat Stepan täheldas, et lõke on vajalik, sest „tuli on kõigist sajast jumalast tugevam“.

Lumele asetati riie ja sellele annetused. Igaüks pani, mida oli kaasa toonud. Valge viina hulk tekitas rõõmsat elevust, sest seda oli kokku seitse pudelit. Osalejad ei olnud omavahel kokku leppinud, kui palju viina tuuakse ja ilmnenud kokkusattumust – seitse on kõige püham arv üldse – peeti heaks märgiks. Õigupoolest oli pudeleid küll neli. Aga et kolm neist olid liitrised, siis tõlgendati koguarvu seitsmena. Igaüks teab, et viinaühik on poolik. (Et mind valesti ei mõistetaks, siis kinnitan, et jooming siiski ees ei oodanud. Rituaalis osales mitukümmend inimest. Igaüks sai vaid viinalonksu.) Kokkusattumus on hea, see näitab, et toimuv on pälvinud jumalate vaikiva soosingu.

Seejärel luges vanim metsaneenets pika palve. Ta palus, et kõigil oleks hea elu, et lapsed kõik rahulikult elaksid ja tundras-taigas üleskasvanud inimesed nendes paikades, „kus isad-emad kõndisid“, edasi elaksid, et ei unustataks neid kohti.

Pärast palvet tapeti põhjapõdrad (keda oli kolm), löödi mahalangenud loomadele lassoga vastu külgi ning tehti liikuma ärgitavaid häälitsusi. Kui äsja tapetud põhjapõder selle peale tõmbles, tähendas see, et valged jumalad on ta vastu võtnud. Seejärel hüüdsid kõik kõva häälega seitse korda ja pöördusid päripäeva ümber enda, tehes igasse ilmakaarde kummardusi. Stepan selgitas, et jumalad on uimased ja tõrksad, mistõttu peavad inimesed nende peale röökima. Muidu jumalad ei taipa või ei viitsi ohvrit vastu võtta. Lassod, mis ohverdatud põhjapõtradel kaelas olid, visati kaskede okstesse. Selle mõte oli taas jumalate tähelepanu tõmbamine ohvriloomadele. Ja heaks endeks oli vajalik, et lasso maha ei pudeneks.

Seejärel ohverdati tulele tops viina ja asuti einet võtma. Kõik pidid tapetud loomade liha sööma ja viinaga huuli niisutama. Kui mehed said söönuks, hakkasid nad põhjapõtru nülgima ja tükeldama. Põhjapõtrade verd visati seitse korda lõuna suunas. Nahad ja pead tõmmati kase otsa. Esimese põhja­põdra ülestõmbamise ajal karjuti üheskoos seitse korda. Pärast mõnetunnist tegutsemist sai taig läbi ja kõik pidid tüki ohvrilooma liha koju kaasa võtma.

Rituaalseid reegleid on suur hulk ja ikka võib midagi juhtuda. Kui siis kõik kohe ei klapigi, säilib korrigeeriva tegevuse võimalus. Esimene põhjapõder kukkus pärast kirvelööki pahemale. Üldise kära saatel keerati loom õigele küljele, sest ainult nii saavad ülailma valged jumalad looma hinge kätte. Järgmised ohvriloomad tõugati hingeheitmise hetkel rafineeritud puusanõksuga kohe paremale küljele. Seega tuleb ette näha olukorra loomuliku arengu ohukohti.

Jumalatega suhtlemise poliitika

Viimasel ajal on kollektiivseid ohverdamisi hakatud korraldama avalikult, rakendades neid poliitilise võitluse relvana (põlisrahvaste õiguste eest ja naftatööstuse vastu seismisel). Rituaal võib poliitilise manipulatsiooni vahendina olla suunatud ka põliselanike vastu (kui põliselanikke sunnitakse rituaale avalikult etendama demonstreerimaks hoolitsust, mida riik nende kultuuri suhtes ilmutab). Rituaali elemente tuleb jälgida iga ohverdustaia käigus. Seda isegi juhul, kui ohverdamine on korraldatud ametnike käsul pärismaalaste eksootiliste metsikute tavade näitamiseks turistidele.

Poliitika avab ohverdusrituaalid ka naistele. Ainult oma kogukonnale korraldatud ohverdamistel on sooline jagunemine palju järsem. Naistel on oma rituaalid ja meeste omadele nad minna ei tohi. Nüüd võidakse avalikele ohverdamistele minna koos naistega. Selleks korraldatakse ohverdustseremooniaid pühades kohtades, mis pole naistele keelatud. Naised peavad sellistel rituaalidel ka kõnesid, hurjutades kohalikke poliitilisi liidreid ja naftafirmasid. Naiste rituaalsete õiguste kasv ei väljendu ainult välismaailmale suunatud poliitilises aspektis. Ka ohverdusrituaali elemendid on võrdõiguslikumad. Näiteks oli varem ohvriloomade liha naistele keelatud, aga nüüd täheldas Stepani-taat: „Naistel lubatakse samuti liha süüa.“

Ohverdamine ja mõtlemine

Ohverdamine on osa argirutiinist ja rituaalsest elust, aga ka poliitiliseks võitluseks valitud vahend. Põhjapõdrataigade taustal on hea mõelda, kuidas handi ja metsaneenetsi elu käib. Jumalatega on parem hästi läbi saada ja neid võib tõmmata ka poliitilisse võitlusse. Ülailma olendeid tuleb meelitada, aga vajaduse korral ka nende peale häält tõsta. Reegleid on palju ja igal pisiasjal on siinjuures kindel tähendus, nii ohverdamistseremoonia käigus kui ka elus. Siberi põliselanike mõtteviis jätab igaühele ka tõlgendus- ja tegutsemisruumi, ent need arusaamad pole kunagi suvalised. Handi ja metsaneenetsi animismis on kõik loogiline.