Eurasiaatide identiteedikriis

Omaette seisev Euraasia tsivilisatsioon on antiliberaalne, ebademokraatlik, antiindividualistlik ja humanistlike väärtusteta.

ART LEETE

Paarkümmend aastat tagasi viibisin Ufas suurel teaduskonverentsil, kus plenaarettekande pidas kohalik etnograafia korüfee Rail Kuzejev. Ettekanne oli sisult laia haardega ja selle põhilise mõtte võttis Rail Kuzejev kokku järgnevalt: „Teatud mõttes eksisteerib euraasia kultuur. Ja teatud mõttes asub selle kultuuri keskpunkt Baškiirias!“ Taipasin, et eurasianism ei ole kellegi teoreetilise mõtiskluse vili, vaid sellel on asjassepuutuvatele rahvastele eksistentsiaalne mõõde.

Eurasianismi allikad ja komponendid

Eurasianistliku diskursuse allikateks on XIX sajandi keskpaiga slavofiilide ideed ja mõne XIX sajandi teise poole vene ajaloolase, eeskätt Nikolai Danilevski, mõtisklused. Esialgu jälgiti hoolega, et mingitest muudest maailma piirkondadest pärit ideid sellesse ideoloogiasse ei satuks, vähemalt mitte eksplitsiitselt ja vahetult.

Klassikaline eurasianism kujunes 1920. aastatel vene emigrantidest mõtlejate ringkondades. Seda venepärast kultuuriteooriat arendasid Nikolai Trubetskoi, Roman Jakobson, Georgi Vernadski ja teised. Nad leidsid, et Euraasia asub Euroopa ja Aasia vahel, moodustades meie mandri kolmanda maailmajao. Omaette seisev Euraasia tsivilisatsioon on antiliberaalne, ebademokraatlik, antiindividualistlik ja humanistlike väärtusteta.

Trubetskoi nimetas eurasiaate paljurahvuselisteks isiksusteks. Germaani-romaani rahvaid pidas ta egotsentristlikeks ja ekstsentrilisteks. Eurasianism tunnustab aga kõigi rahvaste võrdsust, sulandades erinevused harmooniliseks tervikuks. Sarnase iseloomuga rahvaste kultuurid arenevad sarnaseks. Väikeste rahvaste eristumispüüdlusi pidas Trubetskoi superetnilise arengu taustal karikatuurseks euroopaliku egotsentrismi väljenduseks. Eurasiaatlikud rahvused ilmutavad tendentsi omavahel sulanduda, mitte eristuda. Euraasia kui terviklik ajalooline polüetniline moodustis on kujunenud kauges minevikus ning Venemaa lihtsalt hõivas alad, mis kultuuripsühholoogilistel põhjustel olid talle niikuinii kuulunud.

Trubetskoi käsitles vene õigeusku eurasianismi maailmavaate alusena. Pole selge, mida pidid sellest venepärasest Euraasiast arvama samuti eurasiaatide hulka kuuluvad moslemid, budistid, juudid, katoliiklased ja animistid. Ka pole ilmne, kuidas peaksid üheskoos eksisteerima etniline ja eurasiaatlik rahvustunne (mis oli Trubetskoi järgi samuti olemas).

Neoeurasiaadid

Perestroika ajal lisandus sellele geopoliitilisele paradigmale neoeurasianistlik mõõde. Selle uue eurasianismi väljatöötaja Aleksandr Dugin kopeerib ja segab kokku kõiki kättesattuvaid, peamiselt läänest pärit ideid, pärinegu need siis neonatsidelt, konspiroloogidelt või satanistidelt. Neoeuraasialaste meelest tsivilisatsioonide vaheline konflikt mitte lihtsalt ei hõõgu, jäädes hoiakute võrdluses ilmneva eksistentsiaalse kuristiku sedastamise tasandile, vaid see vastuolu tingib peatselt otsustava lahingu puhkemise.

Selles uues eurasianismis avardub Euraasia territoriaalne mõõde. See võib haarata peale endise Nõukogude Liidu alade ka kogu Mandri-Euroopa, Aasia maid ja ka riike mujalt maailmast, kui nad tunnustavad eurasianistlikke ideaale – kollektivismi ja traditsionalismi. Kuuldavasti levivad Dugini ideed tõepoolest ka Euroopa radikaalsete parempoolsete ringkondades.

Ühtlasi hägustavad neoeurasianistlikud ideed omapärast euroasianistlikku eksistentsiaalsust. Kui see ei ole enam pajatus vene hinge eripärast ega piirdu Euraasia mandriga, siis avaneb palju võimalusi asjast aru saada. Sellest Suur-Euraasiast saab viimse võitluse maa, kus individualistide ja liberaalide vägivald hävitatakse. Esialgu on eurasianismist siiski saanud vaid üks hübriidsõja atribuute.

Neoeuroasianismi teoreetikuks peetakse ka Lev Gumiljovi, ehkki tema käsitlus on pisut erinev Dugini omast. Gumiljov toob eurasianismi isana esile Herodotose, kes esimesena jagas tuntud maailma Euroopaks, Aasiaks ja Aafrikaks. Egeuse meri ongi jäänud piiriks, ent põhja pool on Euroopa tavaliselt kokku lepitud geograafiline äär hiljem kaugele itta nihkunud. Gumiljovi väitel pole venelased ei eurooplased ega asiaadid, vaid euroasiaadid koos tatarlaste, jakuutide, hunnide, mongolite ja paljude teiste rahvastega, kelle asuala läänepiir kulgeb mööda Läänemerd. Eurasiaatlus tähendab üksteisemõistmist, võrdõiguslikkust ja koosmeelt. Eurasiaate ühendab sisemine vaimne sugulus, psüühiline ühtsus ja vastastikune sümpaatia (passionaarsus).

Eurasiaadid on Gumiljovi käsitluses superetnos, mis kujuneb kultuuride mosaiigist. Sellele superetnosele omane eriline rahvastevaheline lähedustunne tugineb lääne- ja idakristluse lõhenemise järelkajadele. Nagu ka Trubetskoi puhul, jääb arusaamatuks viis, kuidas teised Euraasia usundid peaksid sellega suhestuma.

Kus on ikkagi Euraasia pealinn?

Mõni aasta pärast Ufas-käiku osalesin Sõktõvkaris konverentsil, kus esines keegi auväärne professor Kasahstanist. Õhinal seletas ta kohalviibinuile, et Euraasia kultuuri keskpunkt asub hoopis kasahhide maal. Komimaa teadlased olid viisakad, nad noogutasid mõistvalt ega paljastanud oma seisukohta selles küsimuses.

Euraasia tõelistel patriootidel on oma subkontinendi keskuse määratlemisega tõsi taga. Baškiirid ja kasahhid võtavad eurasianismi sõna otseses mõttes kõigi Euraasia rahvaste maailma keskpunktiks olemise võimalusena, ehkki esialgu oli see mõeldud vaid vene hinge eripära äraseletamiseks. Nüüd on võimalik, et eurasiaatide superetnose ideloogia põhineb hoopis baškiiri või kasahhi rahvusmõttel. Nendes uutes tõlgendustes on kadunud idee esialgne ideoloogiline sisu, ulatudes tänapäeval Dugini Endkampf’ist hajutatud iroonilis-ulmelise mänguni, mis järgib pigem Gumiljovi mõtteliini.

Igatahes ilmneb, et Euraasia võib olla iseendast väiksem, piirdudes vastavalt ajastuspetsiifilistele võimalustele kas Venemaa (tsaariaegses variandis koos Poola, Soome ja Baltimaadega) või Nõukogude Liiduga (koos muu varajase sotsialismileeriga, seega Tõva ja Mongooliaga). Aga Euraasia võib olla ka palju suurem, kattes oma võrgustikuga kogu maailma. Mine siis võta kinni, mida need vaesed eurasiaadid peavad endast arvama.

Aleksandr Dugini Lõuna-Osseetias. Uue eurasianismi väljatöötaja Vene filosoof, politoloog ja poliitik Aleksandr Dugin (snd 1962) kopeerib ja segab kokku kõiki kättesattuvaid, peamiselt läänest pärit ideid, pärinegu need siis neonatsidelt, konspiroloogidelt või satanistidelt. Dugin, kelle hüüdnimedeks on Putini Rasputin ja Putini Aju ja keda on nimetatud kaasaja kõige ohtlikumaks filosoofiks maailmas, on Venemaa poliitilise ja sõjalise eliidi võtmeisikute nõustaja, Kremli-meelse natsionalistliku filosoofia sõnastaja.

Eurasianistliku diskursuse allikateks on XIX sajandi keskpaiga slavofiilide ideed ja mõne vene ajaloolase, eeskätt Nikolai Danilevski, mõtisklused.
Pildil loodusteadlane, panslavismi ideoloog Nikolai Danilevski (1822–1885).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht