Eesti tulevik ja säästlik mineraalikasutus

MICHAEL HITCH

Eestist võiks saada Euroopa liider linnakaevandamises ning jäätmetest strateegiliste ja muude pöördelise tähtsusega ainete eraldamises.

Astume esimesi julgeid samme järgmisesse sajandisse – sajandisse, mida iseloomustavad ühiskonna, keskkonna ja majanduse proovikivid, mis jätkuvalt määratlevad ja eristavad eestlasi maailmas kui tehnoloogiliste avastuste ja tehnoloogilise arengu juhte ja uuendajaid.

Üha enam sõltub see tulevik, millest räägin, kaevandatavate maavarade avastamisest, arendamisest, kaevandamisest, tootmisest, kasutamisest ja taas­kasutamisest.

Alates hetkest, mil teie pea täna hommikul padjalt kerkis, ümbritsevad teid kaevandatud mineraalide imed. Kahtlemata kostis teid une rüpest kiskunud äratuskellahelin mobiiltelefonist, mis sisaldab pea 72 kaevandatavat elementi. Mõnel neist on eksootiline nimetus, nt neodüüm, terbium ja düsproosium – kolm haruldast muldmetalli, mis panevad teie telefoni vibreerima.

Eluliselt hädavajaliku hommikukohvi hakkamapanekuks kööki jõudnud, sisenete kaevandatavate materjalide Disneylandi: Brasiiliast pärit roostevaba teras teie seadmetes, Itaalia päritolu töötasapinnad, Eestis toodetud ja Tšiili vaskkaableid pidi teie koju tarnitav elekter ning need mõnusad köetud põranda­soojenduse plaadid jalge all, mis on valmistatud Saksamaal.

Pärast Vaikse ookeani lõunaosas asuvast Uus-Kaledooniast pärit metallist ja Argentinast pärit fluoriidist toodetud teflonkattega alumiiniumpannil valmistatud hommikusööki või jahvatatud viljast tehtud röstsaiaviilu lähete duši alla, kus ootab kes-teab-kust pärit talki, soodat ja aedviljaõlitooteid sisaldav seep. Koguni hambapasta teie Hiinast pärit elektrihambaharjal sisaldab kolme kaevandatavat mineraali, mis on tõe­näoliselt pärit Põhja-Ameerikast.

Aeg panna end riidesse ja astuda uksest välja! Teie rõivaesemed on valmistatud materjalidest, mis on ilmselt pärit ühest järgmistest allikatest: Egiptuses või Türgis kasvatatud puuvillast või Lähis-Idas destilleeritud ja rafineeritud naftatoodetest või koguni teistest Euroopa piirkondadest pärit taaskasutatud PET-veepudelitest tehtud sünteetilistest materjalidest. Auto või ühistranspordivahend, millega sõidate, sisaldab veelgi rohkem kaevandatavaid toormaterjale, millest on hakanud sõltuma meie elu.

Usun, et hakkate asjale pihta saama. Ajaks, mil olete tööle jõudnud, olete kasutanud sadu riistu, tooteid ja mugavusesemeid, mida ei saaks olla ilma maailma eri paigust pärit mineraalide olemasoluta, nende kaevandamise ja töötlemiseta. Kui suuresti erineb meie hommik vanavanemate hommikust või koguni meie enda lapsepõlvehommikutest!

Eestil on märkimisväärseid varusid

Kuidas on maailm siis muutunud? Kiiresti on kasvanud üha rahuldamatum ja ulatuslikum nõudlus toormaterjalide järele. Aina sagedamini kuuleme siin Euroopas toormaterjalide tarneprobleemidest, eelkõige seoses strateegiliste toormaterjalidega, mis on uute tehnoloogiate väljatöötamisel ja paljudes meile harjumuspäraseks kujunenud tehnoloogiates määrava tähtsusega. Kas keegi siinviibijatest kujutaks ette päeva, mil te ei kasuta oma mobiiltelefoni?

Üks näide kiiresti kasvavast vajadusest kaevandatavate toormaterjalide järele on vase kasutamine taastuv­energias. Iga tavalise tuulegeneraatori puhul, mida võime Narva sõites maantee ääres näha, on ühe megavatt-tonni tootmisvõimuse jaoks vaja kolm-neli tonni vaske. Ühesainsas tuulepargis võib seda punast metalli olla 2000–7000 tonni. Euroopas kasutatakse 12 korda rohkem vaske kui traditsioonilistes süsteemides. Elektrisõidukid vajavad kolm korda rohkem vaske kui traditsioonilised autod. Nõudlus vase järele ületab mäekõrguselt praegu kogu maailmas tegutsevate kaevanduste tarnevõimsuse ning selle nõudluse täitmiseks tuleb leida ja arendada uusi maardlaid.

Teine näide on Euroopa Akuliit (European Battery Alliance, EBA). Selle moodustamise tingis Euroopas aku­elementide tootmisbaasi puudumine ja tarneahela kindlusetus. Kui Euroopa loodab üldse kunagi süsinikupõhisest energiasüsteemist lahti saada, on odavatel suure mahutavusega akudel siin määrav osa. Taastuvenergia suurenevaks kasutuselevõtuks tehakse praegu ühiseid jõupingutusi toormaterjalide hankimise ja tootmistehnoloogia väljatöötamise ning tõhusate akude turustamise ja rakendamisega. Siin Eestis on meil välja arendamata ja realiseerimata mineraalivarusid, kust võiks akuliidule strateegiliselt tähtsaid materjale tarnida.

Eestile on antud märkimisväärne mineraalide ja muude ressursside varu. Peale hästi tuntud kaevandatavate maavarade nagu põlevkivi, turvas ja paekivi, on meil ka fosforiidilademed ja Läänemere põhjas leiduvad mangaanikonkretsioonid. Fosforiiti saab kasutada efektiivse väetisena põllusaakide suurendamiseks, ent see sisaldab ka tillukeses koguses strateegiliselt tähtsaid haruldasi muldmetalle … isegi mõnda neist, mida kasutatakse teie mobiiltelefonides.

Eestil on võimalus kasutada oma uuenduslikke oskusi ja eksperditeadmisi tootmise efektiivsemaks, odavamaks ja ressursitõhusamaks muutmiseks. Ressursitõhusus tähendab seda, et kui rajame kaevanduse, võtame sealt kõik huvipakkuvad materjalid, mitte ainult need, mida on lihtne kätte saada või mis parajasti majanduslikult huvi pakuvad. Ka nendel materjalidel, mida on vähe või mida peetakse kõrvalsaadustena jäätmeteks, on väärtus ning need võivad olla meie tootmisvoogudes olulised sisendid. Teadlased töötavad välja viise, kuidas varusid tervikuna paremini määratleda ja tõhusamalt kasutada, aga ka viise, kuidas kaevandada neid nii, et kätte saadakse võimalikult palju, ja nii, et mõju keskkonnale ja kohalikele kogukondadele on võimalikult väike.

Säästlikkus ja säästev areng

Nagu kõik head asjad, lõpevad ka varud ükskord otsa. Kui mineraalivarud on kaevandatud, ei taastu need nii nagu Eesti kuulsad metsad või koguni seened, mida nädalavahetusel metsas nägin. See tähendab, et peame tarbima säästlikult ning teadvustama, millist osa kaevandamine ja loodusressursid meie kogukondadele ja ühiskonnale tervikuna mängivad. Meil on moraalne kohustus tarbida neid varusid mõistlikult.

Mõistlikku tarbimist illustreerivad ehk kõige paremini need väärtuslikud materjalid, mida sisaldavad meie alles jäänud põlevkivivarud. Võib-olla on süsivesiniku väärtus ja panus ühiskonda palju suurem kui lihtsalt elektri saamise eesmärgil põletamine. Kui on alternatiivsed elektri tootmise võimalused, võib ehitusmaterjalide, ravimite ja muude toodete tootmine olla ühiskonnale palju kasulikum. Ajal, mil Eestis paigaldatakse üha enam taastuvelektrijaamu, tuleks lähemalt uurida võimalusi saada igast kaevandatud materjali tonnist maksimaalset majanduslikku ja ühiskondlikku kasu. Seda peangi silmas säästlikkuse all.

Säästlikkuse ja säästliku arengu kontseptsioon on nüüd laialdaselt kasutatavad terminid paljudes inimtegevuse valdkondades. Esmalt kuulsime sellest XX sajandi teisel poolel eelkõige reaktsioonina loodusvarade kontrollimatule kasutamisele, kuna mõisteti, et varud ei ole lõpmatud.

Kui paneksin Google’i otsingusse „säästva arengu definitsioon“, saaksin 505 miljonit vastust! Usun, et nõustute, et seda terminit määratleda on mõnevõrra keeruline.

Kõige sagedamini tsiteeritav definitsioon, mis ka mulle mõningast lootust pakub, pärineb 1990ndate algusest, Brundtlandi komisjoni aruandest „Meie ühine tulevik“: „Säästev areng on areng, mis rahuldab tänapäeva vajadused, rikkumata tulevaste põlvkondade võimalusi rahuldada oma vajadusi.“* Siin on ühendatud majandustegevus ning keskkonna terviklikkus, sotsiaalvajadused ja tõhusad juhtimissüsteemid.

Need kolm sammast ei saa seista üksinda ja on omavahel tihedalt seotud, paljuski nagu kogu ühiskond. Nagu taburetijalad – kui kõik kolm jalga ei tööta, ei ole see suurem asi taburet.

Majanduslik terviklikkus tähendab, et mingi ressursi kaevandamisest saadakse võrdväärne osa majanduskasu. Igasugune kaevandustegevus peab toetama ja koguni suurendama sotsiaalset heaolu ning mõistagi tuleb samal ajal võimalikult suurel määral kaitsta keskkonda.

Selgeim viis säästliku arengu mõistmiseks on vaadelda kaevandatavate mineraalide rolli meie ühiskonna arengus ja selle jätkumises ning meie ühiskonna võimalikus edendamises.

Majanduskasv tähendab pikaajalist jätkusuutlikkust nii tootmismahtudes kui ka klientide vajaduste rahuldamises, ent veelgi enam majandusliku tõhususe ja müügist saadud tulude taaskasutamist. Loodusvarade ja keskkonna kaitsmine tähendab muret nende ammendumise kiiruse üle. Rohkem tulusid tuleb suunata alternatiivsete ärivõimaluste edendamiseks eelkõige kogukondades, kus sõltutakse ühest tegevusalast.

Sotsiaalne tegevusluba

Eesti Energia on hea näide aktiivselt futuristlikku ärimudelit otsivast ettevõttest. Kuna idapoolsed põlevkivivarud on piiratud ja Euroopa Liidult on surve liikuda süsinikuneutraalse tuleviku suunas, keskendub Eesti Energia Enefit Greeni kaudu tuulest, päikesekiirgusest ja biomassist taastuvenergia tootmisele. Sellega mitte ainult ei anta meie kogukondadele süsiniku­vaba ehk rohelist energiat, vaid käivitatakse ka traditsioonilise tööjõu ümber- ja täiendkoolitamine. See tähendab vastupidavust keset muutusi.

Kaevandus- ja toormaterjalisektoril on erakordne võimalus panustada ühiskonna ja majanduse arengusse. Saame parandada töötajate ning nende perede ja kogukondade elu. Selleks et realiseerida kaevandamise täielik võimekus majanduse ja ühiskonna säästlikku arengusse panustamisel, on vaja valitsuste, ettevõtete, elanik- ja teadlaskonna vahelist koostööd. Me nimetame seda teadmiste kolmnurgaks, kus eri meetodid, vaatenurgad ja perspektiivid annavad kõige kasulikumaid tulemusi.

Sotsiaalne vastutus ehk kaevanduskeskkonna iseloomu arvestamine tähendab ohutute töötingimuste tagamist, aga ka hoolimist kaevandamise sotsiaalsetest aspektidest, sealhulgas kaevurite perekondadest ja keskkonnast.

Toormaterjalisektorisse investeerimine kiirendab majanduskasvu ning vähendab vaesust väikese ja keskmise sissetulekuga riikides. Konfliktijärgsetes ja kergesti haavatavates riikides on kaevandamine aidanud käivitada majandusliku ja sotsiaalse arengu siis, kui teised investorid on olnud ettevaatlikumad. Kaevandamine ja toormaterjalide tootmine on õigupoolest esimene samm väärtuse ja õitsengu loomisel. Sellest, mille väärtus maapinnas püsides on väike või puudub sootuks, võib korraliku teaduse ja nutika inseneeria abil saada suure lisandväärtusega toote, millega panustatakse kõikidesse ühiskonna arenguvõimalustesse.

Kui riigi tasandil annab laialdane kaevandustegevus tavaliselt majandusse suure panuse – eelkõige välisinvesteeringute, ekspordi ja riigitulude näol –, ei ulatu see panus automaatselt kohaliku tasandini. Kaevandamise panust kohalikku majandusse saab suurendada otsese ja kaudse tööhõive parandamisega kohalikes kogukondades, kohaliku ettevõtluse arendamisega, majandustegevuse mitmekesistamisega, tõhusama tulude juhtimisega, strateegiliste sotsiaalsete investeeringute ja vaidluste oskusliku lahendamisega.

Kaevandamine mõjutab kogukondi. See mõju võib olla positiivne ning kiirendada ühiskonna ja majanduse arengut, muuta elu paremaks, ent võib olla ka negatiivne, kui mingi ettevõte käitub hoolimatult. Vastutustundlikud kaevandusettevõtted teadvustavad, et neil on vaja kogukondadega juba ennetavalt luua tugev usaldusel ja austusel põhinev suhe. Nad püüavad vähendada negatiivseid mõjusid ja suurendada kasutegureid, luues nii pikaajalisi vastastikku kasulikke suhteid. Seda suhet nimetatakse sotsiaalseks tegevusloaks.

Sotsiaalne tegevusluba on metafoor, mis väljendab mõjutatud kogukonna ja tööstusettevõtte vahelise suhte iseloomu. Seda suhet võiks kõige täpsemalt kirjeldada kui usaldust. Usaldus põhineb teatud avatusel ja haavatavusel, valmisolekul astuda suhtlusse ja dialoogi, aktsepteerimisel ja praktilisel kaasamisel ning kultuurilisel tundlikkusel, mis on palju enamat kui lihtne kohalolu. Kui see usaldus on kord välja teenitud, tuleb seda hoida, toita ja soojendada nagu igas teiseski suhtes. Kui usaldus kaotatakse, on selle tagasivõitmine väga raske.

Konkureerivad maakasutusvõimalused ja kaasamine otsustamisse, milline hakkab kaevandamisjärgne maastik välja nägema või kuidas seda kasutama ja haldama hakatakse, on kesksed aspektid ja sageli ka vaidlusküsimused, mis lihtsa teabevahetuse ja usalduse loomisega võivad kaasa tuua harmoonilise suhte. Ettevõtetel, kellel on teadaolevalt olnud vilets sotsiaalne vastutusvõime, on sageli raske leida välisallikatest lisarahastust, pääseda ligi uutele projektidele ja nad on regulatiivasutuste teravdatud tähelepanu all.

Ringmajandus ja linnakaevandamine

Kõik, millest oleme just rääkinud, on osa sellest, mida nimetame ringmajanduseks. See tervikliku ja toimiva majanduse mudel põhineb ideel, et pärast toote elutsüklit – s.t mineraalide uurimist, kaevandamist, töötlemist, toor­materjalide tootmise, toote kavandamist, tootmist, kasutamist ja taaskasutamist – sisestatakse see ringlussevõtu käigus uuesti toormaterjalina töötlusetappi.

Selle majandusmudeli võti seisneb selles, et kuigi iga üksus toodab jäätmevooge, tuleb jäätmematerjale taaskasutada või nende väärtust koguni suurendada võrreldes tegevusega, mille käigus need toodeti.

Kas kujutate ette, et tavalise 3. seeria BMW tootmisel moodustavad tootmisjäätmed peaaegu 60% auto massist. Enamik jäätmetest on määrdeained, puhastuslahustid ja värvid ning metalli- ja plastijäätmed. Siin tuleb selgelt lahendada kaks probleemi: esiteks tuleb tootmisprotsesse tõhustada ja teiseks tuleb välja mõelda, kuidas anda jäätmevoole lisandväärtust ja sisestada see uuesti autoosade tootmise kinnisesse ahelasse.

Aga kuidas on lugu mobiiltelefonidega? Kas teate, et ainult umbes 10% mobiiltelefonidest võetakse uuesti ringlusse? Nii et kui kokku on toodetud peaaegu 18 miljardit mobiiltelefoni, kas suudate üldse ette kujutada seda kriitilise ja strateegilise tähtsusega väärismetallide mahtu, mis jääb kasutamata? See tähendab, et kusagil vedeleb niisama jõude 60 tonni kulda. Aga kuidas on haruldaste muldmetallide, liitiumi, plaatinarühma metallide ja teistega?

Tallinna tehnikaülikoolis tegeldakse uuringute käigus ka selle jäätme­käitlusküsimusega. Tehakse ühiseid jõupingutusi, et leida lahendusi põlevkivi mahukate kaevandus- ja põlemisjääkide sisestamiseks ringmajandusse. Näiteks tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudis uuritakse lisandväärtuse andmist põletatud põlevkivile kui agregaattootele või tuhale kui tööstustootele; minu enda uuringud on keskendatud mineraalitootmise jäätmete kasutamisele CO₂ sidumiseks ning mineraali ja tuleviku-tarbetoodete saamiseks. Selle töö keskmes on küsimus, kuidas muuta mineraaliosakese struktuuri nii, et see adsorbeeriks tõhusamalt CO₂ ja tõhustaks ka süsiniku sekvestratsiooni. See võimaldab kaevandusettevõtetel teha varem kaevandusjäätmeteks peetu ümber väärtuslikuks tarbetooteks ja tasaarvestada suuri heitkoguseid.

Muudes uuringutes uuritakse viise, kuidas ilma kemikaalideta kasutada taimi strateegiliselt tähtsate elementide kaevandamiseks, kaevandusalade stabiliseerimiseks ja rehabiliteerimiseks, et seal saaks tegeleda uue tegevusaladega.

Tallinna tehnikaülikooli selle valdkonna uuringutes ei tegelda mitte ainult tööstusjäätmetele uue otstarbe leidmisega, vaid käsitletakse palju põhimõttelisemat küsimust: kust tuleb meie järgmine ressursibaas ehk Eesti fosforiidivarude määratlemine ja kvantifitseerimine? Eesti fosforiidivarud on suured, ent nendega on seotud georuumilised väljakutsed, mis teevad töö palju keerukamaks.

Toormaterjalide kaevandamise tulevik ei pruugi põhineda traditsioonilisel maapõuekaevandamisel. Eestist võiks saada Euroopa liider linnakaevandamises ning jäätmetest strateegiliste ja muude pöördelise tähtsusega ainete eraldamises. Neid jäätmematerjale saab kasutada ressursina tööstussünergia edendamisel, integreerida olemasolevatesse väärtusahelatesse ja protsessidesse. On esitatud seisukoht, et kulla, vase ja muude metallide eraldamine kasutusest kõrvaldatud elektroonikaseadmetest on 13 korda odavam kui uute materjalide kaevandamine. Mäletate kõiki neid äravisatud ja vananenud mobiiltelefone? Meie ees ootab avamist ehtne aardelaegas.

Tänu oma geograafilisele lähedusele Põhja-Euroopale on Eesti heal strateegilisel positsioonil, et tõusta linnakaevandamise ning elektroonikajäätmetest saadavate strateegiliste ja pöördelise tähtsusega materjalide taastöötlusvaldkonna juhiks. Näen seda kui võimalust kasutada Eesti innovatsiooni- ja tehnoloogiataset uue ressursisektori loomiseks, samuti teha koostööd olemasolevate ressursiettevõtetega meie traditsioonilise ressursisektori hoidmiseks ja laiendamiseks.

Loodan, et osa mu entusiasmist seoses Eesti kaevandatava toormaterjali sektoriga on nakatav. Ning kui te homme hommikul tolle vastiku äratuskellahelina peale ärkate, oskate palju selgemalt hinnata, mida emake Maa meile annab. Georessursside maailm on märkimisväärselt lai ja lõpmatult tänuväärne.

Tallinna tehnikaülikooli geoloogia professori Michael Hitchi akadeemiline kõne ülikooli 101. aastapäeva aktusel 17. IX 2019.

Eesti keelde tõlkinud Kati Metsaots

* 1983. aastal ÜRO Peaassamblee eestvõttel asutatud ja Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi juhitud Maailma Keskkonna- ja Arengukomisjoni aruande „Meie ühine tulevik” („Our Common Future“, 1987) mitteametlik nimetus.