Doktor Heli Laanekask ja eesti filoloogia

„Eesti filoloog olla“ on tänapäeva eesti teaduses väikeseks, seejuures kestvaks pidupäevaks ja soovitan väga sellest osa saada.

PEETER OLESK

27. veebruaril tähistas 70. sünnipäeva filoloogiadoktor Heli Laanekask. Otse selle päeva lävel ilmus Emakeele Seltsi Toimetiste 77. köitena tema uurimuste ja käsitluste kogu pealkirja all „Eesti filoloog olla“. Raamatu tiitellehel on ilmumisaastana märgitud küll 2019, aga ärgu lasku lugejad ja bibliograafid end sellest eksitada. Mõistmisega tuleb võtta ka teose kaanevärvi, mis on ebaakadeemiliselt roosakaslilla. Kas on palju palutud, et seltsi toimetistel oleks ühetaoline kujundus ning võimalikult ka samasugune formaat?

77 köidet – see on aukartust äratavalt suur arv ja ma vahest ei eksi, kui arvan, et Tartus võiks olla ülimalt kolm-neli filoloogilist kodu, kus nad kõik on ka olemas. Paraku ei ole Emakeele Selts mõelnud sellele, et iga uue köite lõpul oleksid ära toodud bibliograafilised andmed varasemate köidete kohta. Seltsi toimetiste esimene köide „Johannes Voldemar Veski keelelisi töid“ ilmus 1958. aastal. Alguses olid need köited tavatud ega jõudnud sugugi mitte iga filoloogi ja eesti keele sõbra kätte. Kui neid nüüdseks on kogunenud juba sedavõrd, et iga aasta kohta on avaldatud rohkem kui üks köide, siis on see vaieldamatu kinnitus Emakeele Seltsi publitseerimisvõime kohta ning tõepoolest ongi toimetistes üllitatud selliseidki materjale ja uurimusi, mille puhul on lihtsalt väga kahju, kui laiem avalikkus neid ei tunne. Olgu siinkohal toodud esile kõigest üks, nimelt dr Gustav Vilbaste „Eesti taimenimetused“ (Tallinn, 1993), seltsi toimetis nr 20 (67). Koos Emakeele Seltsi aastaraamatuga, mida on avaldatud 62 numbrit, moodustavad seltsi väljaanded väga rikkaliku andmekogu nii eesti kui ka sugulaskeelte kohta, kuigi jah, disproportsioonid ei ole varjatavad. Need tulevad esile isegi keeleinimeste tundmises.

Dr Heli Laanekase valitud artikleid siduv pealkiri on pisut riukalik. Lause „eesti filoloog olla“ grammatiline analüüs nõuab harjutamist, kusjuures seda ei saa teha mingi malli järgi – ehkki raamatus on sellekohane viide lk 444–449 olemas. Ent teose pealkirja võib võtta ka kui niisugust deklaratsiooni, millel on terve hulk paralleele. Heli Laanekase deklaratsiooni eristab teistest see, et tema käsitleb filoloogiks olemise sisu, mitte ei piirdu üleskutsega. Olla eesti filoloog tähendab Heli Laanekase järgi uurida eestikeelsete kirjalike tekstide ülesehitust teadmises, et need tekstid kas juba on või hakkavad olema publitseeritud, misjuures me meie keele muutudes ei saa ilmaski väita, et nüüd on tekst igaveseks ajaks valmis ning kõik on teada. Graafiliselt võib tekst olla tõesti lõpetatud, ent lõpetatud ei saa olla tema tõlgendatus ehk väljalugem tekstist ja tihtipeale pole ka selge, millisest faasist teksti pikas ajaloos pärineb teksti see kuju, mis lugejani on jõudnud – või jõudma peaks. Näiteks siinkirjutaja tekste on keelelised toimetajad ja väljaande küljendajad muutnud alalõpmata ega küsi neist üldiselt ükski, kas mingi muudatus on ilmtingimata ka hädavajalik. Mitmes artiklis on Heli Laanekask teksti avaldaja suhtumist teksti ja tema autori keelde käsitlenud pikemalt, kui siin viidatud, kuid lubatagu kahelda selles, kas iga tänapäeva Eestis keelelise toimetamisega leiba teeniv inimene oskab tema uurimustest teha õigeid järeldusi.

Heli Laanekase raamat sisaldab 40 uurimust. Need on jagatud viide tsüklisse: „Keele- ja kultuurisillal“, „Tekstoloogi töölaualt“, „Kummardus Koidulale“, „Kummardus Wiedemannile“, „Kolleegide kiituseks“. Kõige mahukam uurimus käsitleb Tartu ülikooli kunagise (1826–1837) eesti keele lektori Johann Samuel Friedrich Boubrigi (1788–1852) arusaamu eesti keele lauseõpetusest nõnda, nagu Boubrig seda ainet aastal 1829 õpetas. Tema õpetusest on säilinud autori mustandkäsikiri, käsikirjaline puhtand kui ärakiri tollest ja ühe üliõpilase konspekt. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis ei hoita neid materjale ühtede kaante vahel ehk ühe säilikuna. Heli Laanekask on nad kokku otsinud ja vaatleb nende sisu selle järgi, kuidas Boubrig süntaksist aru sai ja mida ta tudengitele rõhutas. Omaaegne lauseõpetus teoloogidele nägi ette ka värsiõpetuse põhijooned. Boubrigi loengukursusest on säilinud seegi osa, aga Heli Laanekask on talitanud arusaadavalt, kui ta on jätnud need asjaolud käsitlemiseks edaspidi. Igatahes on nüüd meie käes ühe keelekursuse niisugune monograafiline vaatlus, mille autor on vältinud lennukaid oletusi, ent avanud sellegipoolest ukse eesti keele kunagisse õpetamisse ajastul, mida pahatihti on püütud hinnata tõsiasjadesse süvenemata. Palju kordi on eesti keelemeeste tööd käsitletud vastavalt sellele, kas neist on jäänud maha mõni sõnaraamat. Või jälle vastupidi – kas nad on jõudnud oma grammatikani. Kuid enamikul on isegi vedanud, kui nad on loonud eesti keelest mingi tervikpildi lihtsalt õpetamiseks ja jõudnud normiseadvalt läbi mõelda vähemasti mõne peatüki, mille hulka lauseõpetus tavaliselt ei kuulu.

Heli Laanekaske lugedes võib keelehuviline seega oma suhet eesti keelega parandada. Kas või nõndagi, et käitub ise pärast ta artiklitega tutvumist teistmoodi – muidugi tingimusel, et ei tee seda vihuti, vaid teadlikult. Paaris uurimuses kasutab Heli Laanekask sõna „isetu“. Siinkirjutajale on see mitmetähenduslik sõna, mille õigustatuse üle võib vaielda. Mida see ütleb näiteks vanematele Tartu raamatusõpradele küllalt hästi tuntud bibliofiili ja Vilde-uurija Abel Nagelmaa (1926–2013) kohta (vrd Laanekask, lk 443)? Tõsi on, et Heli Laanekask täpsustab oma kauaaegse lähedase kolleegi puhul: Abel Nagelmaale ehk omade keskel Naksile oli tunnuslik isetu abivalmidus. Selles mõttes oli kindlasti, et Abel Nagelmaa ei armastanud rõhutada oma panuseid nendesse teiste filoloogide töödesse, mida tal endal tuli, kui mitte lõpetada, siis jätkata. Ent sõna „isetu“ võib tähendada ka enesest sootumaks vaikimist. Juba haiglavoodil lamades suutis Abel Nagelmaa seda haruldasel juhtumisel siiski vältida ja jutustas oma loo ometi ära teisele mehele, kes oli kardinate taga ta palatikaaslaseks. See oli luuletaja ja kultuurisõber Jaan Isotamm (1939–2014), kes jõudis Abel Nagelmaa jutustuse koos vastustega Jaan Isotamme küsimustele õnneks kohe kirjagi panna ning rääkis jutustusest ka edasi, muuhulgas mullegi. Õnneks on vastav üleskirjutus säilinud ja selgitab, miks Abel Nagelmaa ei tahtnud olla rõhutatult avalik.

Ametlikult on dr Heli Laanekaske tunnustatud kui kahe suurt teadusliku publikatsiooni kaasautorit. Eesti NSVs sai preemia kuueköiteline „Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus“ (1953–1979), Eesti Vabariigis viieosaline „Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile“ (1995–1997). Kumbki preemia, vastavalt 1982 ja 1998, ei tulnud enesestmõistetavalt, kuigi mõlemad väljaanded asusid hõlmavuselt väljaspool konkurentsi. Nende publikatsioonide põhjapanijaks oli arhivaar ja kirjandusloolane Mart Lepik (1900–1971), kes jaksas ületada mitu takistust ning kellel jätkus kogu ta okkalisuse juures ka haruldast motiveerimisoskust teistegi jaoks. Et ta oma tekstikriitilisi või õigemini publitseerimisalaseid põhimõtteid mõnevõrra muutis, seda ei saa põhjendada ainuüksi ajastu vastuseisuga. Mart Lepik oli autoriteet, kellega ei vaieldud. Selles mõttes on imeväärne, kui palju ta küllalt lühikese aja kestel, umbes veerand sajandi vältel, jõudis ette võtta kujul, mis pole jäänud pooleli või kui ongi, siis on ometi lõpetatav. Mis konkreetselt, sellest on Heli Laanekask oma raamatus kirjutanud üksikasjalisemalt, nii et siin ma kordan teda: trükikorda tuleb viia ja avaldada on vaja Lydia Koidula kirjavahetused.

Muidugi tekib küsimus, kes seda teeks ja kes rahastaks. Asjatundliku tekstoloogi ettevalmistamine nõuab ligikaudu kümme aastat, mille sisse kuulub ka vähemasti ühe tekstikriitilise publikatsiooni tegemine alates ideest kuni väljaande jõudmiseni lugeja kätte. Äriliselt ei tõota asjaomane üllitis mingit kasumit, ent tema kaudne kasum on nendele kaaskodanikele, kes oskavad mõelda ettepoole, arusaadav. Nimelt on iga tekstikriitiline väljaanne täiendavaks teksti hoidmise vahendiks kõikidel juhtumitel, kus algallikas võib minna kaduma või muutub kättesaamatuks. Võib-olla aitaks sellist hirmu hajutada tekstikriitiliste teemade andmine väitekirjade kirjutamiseks, sest kindlasti on see põhjendatum kui dissertatsiooni „koostamine“ referaadina. Väitekiri vananeb võrreldamatult aeglasemalt kui mis tahes referaat.

Kavatsemata dr Heli Laanekase elutöös midagi sulgeda, tunnistan siiralt, et „Eesti filoloog olla“ on tänapäeva eesti teaduses väikeseks, seejuures kestvaks pidupäevaks ja soovitan väga sellest osa saada.