Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga)

Kuidas jõudsime otsuseni suunata ühised ressursid just nimelt nähtamatute ja tehisintellektipõhiste teenustega digiühiskonna arendamiseks?

TANEL MÄLLO

Käesoleva artiklisarja avaloos[1] esitasin umbes säherduse mõttekäigu: oleme ühiskondadena teinud hästi suure ja kiire tehnoloogilise arenguhüppe, aga üksikisikuna jäänud sellega kohanemata. Seepärast närib meid üha sagedamini tunne, et midagi suurt on valesti läinud. Aga näppu peale panna, mis see on, me ei oska. Või jääb selle teema käsitlemine mugavustsoonist välja. Mugavustsoon on sageli maailma valitsejate – megasuurte institutsioonide ning nende rakendatavate tehnoloogiate loodud. Mõnikord realiseerub mugavustsooni loomine äriplaanina, mõnikord juhusliku disainieksimusena.

Institutsioonid ja tehnoloogiad on üksteisest väga sõltuvad ning eraldi käsitleda on neid mõtet peamiselt vaid seetõttu, et tehnoloogia võib olla loodud ühes, ent kasutusel teistes institutsioonides. Tehnoloogia peamine roll näib olevat inimesele seni iseloomulikesse seisunditesse ning tegevustesse sekkumine – vahel juba lausa aktiivsema osapoole, näiteks vestlusrobotina. St inimene ei tee oma mingit asja ise, vaid sellesse sekkub ka tehnoloogia. See käib nii privaatsete kui inimestevaheliste olukordade kohta. Mõnikord on sekkumine nähtav, teinekord nähtamatu. Meeldiv ei pruugi olla kumbki olukord.

Mõlemal juhul tagab tehnoloogia tõhusaima toimimise inimese käitumise suunamine. Näiteks veebipoe tehnoloogia ei hõlma mitte ainult võimalust veebist osta, vaid ka suunab inimese proaktiivselt sinnapoole, et ost kindlasti toimuks. Ühelt poolt asjade sellist korraldust õigustatakse, teisalt varjatakse, põhjenduseks (kasutajate) mugavus, äri- või poliitilised huvid jne. Inimesel on oma tõeliste vajadustega sellesse protsessi väga keeruline sekkuda, näiteks nõuda, et kõik temaga seotud andmed oleksid vaid tema enda kontrolli all, mitte paljude teenusepakkujate juures laiali. Sest süsteemide ülesehituse juures ei ole inimese selliste vajadustega arvestatud. Inimest, keda e-pood ostma „võimestab“, käsitletakse mitte autonoomse, oma unikaalsete huvidega subjektina, vaid tehnoloogia/teenuse objektina, kellelt eeldatakse teenuseprotsessis kindla rolli täitmist. Inimesest elavama ja õigustatuma isikuna esitletakse hoopis tehnoloogiat, mille arengut ja rakendamist käsitletakse pahatihti paratamatu evolutsioonilise protsessi, mitte teadlike disaini- ja ärivalikutena. Ehkki samas on need tehnoloogiad ja/või nende rakendamine/tagajärjed pahatihti kallutatud.

Sellelt arengurajalt väljumise stsenaariumiks vajame laiapõhjalist digitaalse ökoloogia käsitlust, mis algab näiteks häirivate küsimuste esitamisega[2] ja hõlmab isikliku suhte kujundamist oma andmetega, millele toetudes võib kujuneda võimekus luua ja hallata võrdsemaid andmepõhiseid suhteid igasuguste teiste tegelastega. Suunda juhatab hiljuti „Biotoopia“ konverentsi sissejuhatuseks peetud vestlusringis[3] Hasso Krull: „Küsimus on seega strateegiates. Kuidas asendada praegu valitsevad kollektiivse praktika skeemid – ja isegi, kuidas need hävitada, sest niisama lihtsalt nad kõrvale ei astu. Küsimus on hävitamise vahendites. Hävitada tuleb valitsevate skeemide kosmoloogiline taust, hävitada tuleb usk mürgistesse, sööbivatesse „väärtustesse“, nagu progress, areng ja majanduskasv.“ Eelkirjeldatud digitaalse ökoloogia skeemide taust oma probleemidega, sh soovimatus neid põhjalikult parandada, on iseloomulik kogu maailmale, ent meil on paslik neile otsa vaadata oma kohaliku, e-Eesti hunniku otsast.

Siinmail on juba mõnda aega liikvel küsimus, kuidas arenguhüpet vajavale „tatist ja teibist“[4] e-riigile uus hingamine anda. Alanud aastakümne sellealane plaan on valitsuselt äsja riigikogule kriitiliseks käsitlemiseks saadetud dokument „Eesti digiühiskonna arengukava 2030“[5] (edaspidi DÜAK ja lk nr). DÜAK „sisaldab visiooni ja tegevusplaani, kuidas Eesti majandust, riiki ja ühiskonda digitehnoloogia abil järgmise kümnendi jooksul edasi arendada […], et seeläbi saavutada „Eesti 2035“[6] sihid: Eesti majandus on uuendusmeelne ja teadmistepõhine; elukeskkonna kujundamisel arvestatakse kõigi inimeste vajadustega ning otsustes järgitakse läbivalt kvaliteetse ruumi põhialuseid ja kaasava disaini põhimõtteid, et tagada igaühele nii vaimse, füüsilise kui ka digiruumi ligipääsetavus ja mugavus; valitsemiskorraldus soosib ühiskonna sidusust, uute lahenduste kasutuselevõttu, innovatsiooni ja paindlikku riigivalitsemist“ (DÜAK lk 4).

Allpool väike spikker ja märkmed[7] riigikogu liikmetele arengukavast puuduva suurema pildi teadvustamiseks. Kas see arvestab kõigi inimeste vajadustega, soosib ühiskonna sidusust ja toetab arenguid, mille tuumaks on inimesele institutsioonide ja tehnoloogiate maailmas autonoomia ja võrdse positsiooni võimaldamine? Või sootuks vastupidiseid? Nagu Aro Velmet e-Eesti alusmüüte analüüsides juba 2015. aastal hoiatas: „Olles harjunud võtma e-riiki kui 21. sajandi eestluse alustala, ei pruugi me märgatagi, millist ühiskonda meile selle loosungiga müüakse.“[8] Ja mida eksporditakse, tuleb 2021. aastal lisada.

Arengukava hõlmab mitmeid mõistlikke ja edasiviivaid mõtteid. Selle osad on: hetkeolukorra kirjeldus, visioon, põhimõtted, üldeesmärk ning selle all kolm alameesmärki ehk valdkonda. Igal valdkonnal on oma lubadused plaanitud arenguhüpete ja neid toetavate tegevussuundade lõikes. Aga neist kokku keedetud suppi mekkides on kohe tunda, missugusesse maitseainesse kokk armunud on. Vaatleme dokumendi osi üldistatult kahest aspektist: kuidas käsitletakse inimest ja kuidas käsitletakse ühiskonda. Keskendume arengukava kolmest valdkonnast kõige mahukamale, abstraktsemale ja peamist visiooni kandvale „Digiriigi“ valdkonnale, mille suhtes teised kaks, „Ühenduvus“ ja „Küberturvalisus“ on pigem tööriistad, mille mõistlikkus sõltub seetõttu digiriigi valdkonnas planeeritust.

Pärast kino läheme õhtust sööma: visioon täis digiväge

Eesti digiriigi visioon aastaks 2030 on „Eesti täis digiväge“. See nägemus digiriigi jäämäe kaugetelt veepealsetelt osadelt silmi pimestamas, on arengukava laevnike üldeesmärk „parim kogemus“ (DÜAK, lk 12). See taandab e-riigi lihtsalt teenuseks, milles kodanikul on täita oma kindel roll. Nagu Aro Velmet (eelmainitud 2015 ja ilma olulise põhjuseta põhisõnumi muutmiseks uuesti 2020[9]) tähelepanu juhib, taandus Eesti e-riigi algne idealismi kalduv unistus tõelisest e-osalusdemokraatiast (milles riigi ülesandeks on lihtsustada ühiskonnaasjades kaasarääkimist) kiiresti pragmaatiliseks digitaalseks riigihalduseseks, mille eesmärkideks on rahaline kokkuhoid ja tulu ning milles inimese suhe riigiga põhineb tõhusal individuaalsel tarbijasuhtel. Selles lähenemises on inimesse patroneerivalt suhtuma harjunud institutsioonide jaoks väga kitsas tehniline tähendus ka kasutajasõbralikkusel, mida (riigi)teenustesse juba aastaid igatseda osatakse.[10]

Tuleb imetleda, kuidas temaatiline retoorika – pärast aastaid rahvusvaheliselt lapatud müügitekste[11] selle kohta, kuidas „Eestis pole Suurt Venda vaid miljon Väikest Venda“ (s.t andmete kasutamine on inimesele läbipaistev) ja/või „Eestis on andmed iga inimese enda omand ja tal on nende kasutuse üle kontroll kuni kustutamiseni välja“ – teeb arengukava tasandil meeldiva sammu tagasi tunnistamaks, et Eestis on teadlikkus digilahenduste toimimisest ja nende läbipaistvus vähene, sh inimesel pole ülevaadet, kuidas riik andmeid kasutab ega võimalust ise oma andmeid kasutusse suunata (DÜAK lk 17). Iga lugeja võib ise mõelda, kumb komplekt kirjeldusi tema tänast oma andmete kasutamise ja kontrollimise reaalsust iseloomustab. Olukorra leevendamiseks on arengukavas analüüsimata võimalus riigi otsustes kasutatavate andmete korrastamistööde käigus (DÜAK lk 22) toetada arenguhüpet ka selles, et „inimesel ja ettevõtjal on kontroll oma andmete üle ja võimalus neid päriselt jagada“ (DÜAK lk 14). Sest inimest kaldutakse käsitlema lihtsamalt.

Seda, missugusesse tunneldüstoopiasse digiühiskonna arengukava inimese suunab, tutvustab digiriigi virtuaalassistendi bürokratt videoklipp,[12] mille Endlösung ei saa asjasse juba Euroopa Komisjoni liinis pandud spinni ning ülejäänud kavast eelisjärjekorras eraldatud 12 miljonit eurot[13] arvestades olla juhuslik. Klipis jääb kodanik-tegelasele pärast bürokrati abiga „kõigi igavate asjade“ ära lahendamist järele vaid igavus asjana iseeneses ning ta on sunnitud äraootavalt vegeteerima, kuni bürokratt soovitab Pärnu randa sõita. Püüdsin kaks aastat tagasi Eesti Päevalehes keskmisest rohkem tähelepanu saanud artiklis[14] just sellesarnase stsenaariumi eest hoiatada. „See on 20 aasta suurim muudatus,“ rõõmustab ettevõtlus- ja tehnoloogiaminister nüüd ning kodanikku ajuvabadusega õnnestava projekti veebisaidil lubatakse, et „see saab olema digiriigi uus arengutase“.[15] Kui arengukava üldeesmärgiks seatud digiriigiga rahulolu taset küsida bürokrati-õppevideo inimeselt, pole kahtlust, missuguse hinnangu tehniline abiline tal soovitab anda.

Ma ei usu, et arengukava koostajad iseennast nõnda lihtsustatult tajuksid. Kuidas siiski on õnnestunud kogu ühiskonnale selline ahta tuleviku kurss võtta? Kõigepealt on kusagil (kaasahaarava spinni lummuses) otsustatud, et vääramatult „oleme tehnoloogiarahvas: igati ja alati valmis looma uusi lahendusi ning neid kõikjal kasutama“ (DÜAK, lk 10). Sellest kumab luulelist lahenduseusku,[16] et just tehnoloogia kõrvaldab probleemid, mis inimkonda aastatuhandeid vaevanud. („Nutikate lahendustega saame omavahel üha enam seotuks ja lõimunuks, üle lõhedest …“ (DÜAK lk 10)). Rääkimata sellest, et sisulisimaks probleemiks, mis arengukava koostajate arvates rahvast rõhuvat näib, on riigiteenuste kohmakus – mis saab sellest osast rahvast, kes ei soovi uuteks lahendusteks igati ja alati valmis olla? Kas nad loetakse lihtsalt „ühiskonnast irdunuteks“?

Järgmiseks käsitletakse arengukava põhimõtete kontekstis „põhiõiguste“ all kitsalt võrdseid võimalusi digiühiskonnast osa saada. Kuidas jõudsime otsuseni suunata ühised ressursid nähtamatute ja tehisintellektipõhiste teenustega digiühiskonna arendamiseks, jättes selle arvelt vähem võimalusi osale meist tähtsamagi mittedigiühiskonna jaoks? Nomen est omen, ennustan, et ühiskonnas, mille „vägeva elukorralduse“ vundamenti on raiutud „täpselt minu vajaduste järgi“ toimivad teenused (DÜAK lk 10), hakkab meie elu olema üha rohkem nende väljavalitult „oluliste elusündmuste“ nägu ja tegu ning arvuti ütleb ei seal, kus normist hälbivate elusündmuste esinemist proaktiivsed teenused ilmselt „täna kahjuks veel ei toeta“. Kuidas sellest plaanitud nähtamatusest ja automaatsusest hoolimata suureneb samal ajal inimese „teadlikkus tehnoloogia ja põhiõiguste seostest, tehnoloogia usaldusväärsusest ja kaasatus teenuste kujundamisse“ (DÜAK lk 17), seda ei selgu ei krati-õppevideost ega arengukavast tervikuna. Võimalik, et arengukava visioon ei hõlmagi seekord teadlikku visiooni inimesest. Ehkki võiks. Seetõttu vaatleme nüüd, missuguses tunnelis säärase inimkäsitluse kõrval veereb arengukava visioon ühiskonnast.

Megatrend on tunni aja pärast: vääramatu tulevik

Praktilise dokumendina lööb DÜAK käed külge neile probleemidele, mida on mugav lahendada – keset digiühiskonna arengu hetkeolukorrana sätestatud „digitehnoloogia võidukäigu vääramatu megatrendi“ reaalsust (DÜAK lk 8). See on reaalsus, milles sageli usaldame ja rakendame tehnoloogiat sellepärast, et see on võimalik ja olemas. Nagu näiteks digiriigi tulevikukindluse plokis prognoositud identiteediprotseduuride biomeetria valdkonda kaldumise tõdemine (DÜAK lk 24). Märkamaks, et biomeetria ei ole paratamatu tehnoloogilise arenguprotsessi tulemus, vaid põhimõtteline ühiskonna valik, on tarvis peanupp tehnoloogia megatrendi lainest välja torgata.

Tehnoloogia kui megatrendi tõusulainet kogu ilmamerena käsitledes ongi võimalik, et arenguhüpete plokis ei alga „krativäelise riigi“ hetkeolukorra kirjeldus (DÜAK lk 16) mitte küsimusest, missuguste praegu katmata vajaduse katmiseks me kratte vajame (vrd sündmuspõhised teenused DÜAK lk 15), vaid hoopis sealt, kus meil on juba 80 kratiprojekti töös, millega seoses vajab hulk tehnilisi ja õiguslikke probleeme lahendamist, ning lisaks neile „muudatusi nii tööprotsessides kui ka infosüsteemides“. Nagu see kratilugudes alati minema kipub, paistab, et nende elukate ülalpidamine paneb omaniku juba täna keerukamate ülesannete ette kui need, mille jaoks elajas alguses üleüldse meisterdatud saigi. „Inimene tahab riigilt lihtsust ja tuge, kuid endiselt on liiga raske leida teavet […]“ eri loogika ja stiili alusel kujundatud ja arendatud avalike teenuste, nende osutamise keskkondade ja asutuste veebilehtede virvarrist (DÜAK lk 16). Ometi pole eesmärgiks seatud mitte keerukuse kõrvaldamine riigisüsteemist, vaid selle alalhoidmine ning haldamine ägeda tehnoloogia uue keerukusekihi vahendusel.

Eredaimalt avaldub vääramatult tehnoloogilise tuleviku imperatiiv arengukavas esitatud ootustes teistele valdkondadele. Hirmutavaim on ehk hoiatus kõigile teistele arengukavadele, mille järgi: „Visioonis rõhutatud ühiskondliku kaasatuse, sidususe ja lõhede vähenemine on võimalik ainult juhul, kui tervise, heaolu jt ühiskonna arengule suunatud arengukavades on fookuses ulatuslik ja sisuline digipöördestrateegia; sisuvaldkondade arendamine on hästi seostatud ning ka elluviimist juhitakse tulemuslikult.“ (DÜAK lk 47). Ent näidetena saab tuua veel: „2030. aastaks peab IKT-spetsialistide arv majanduses vähemalt kahekordistuma“ ning „Samuti peab (erialaste) digioskuste arendamine olema iga haridusastme loomulik osa“. Muu hulgas peaksid aastaks 2030 „kõik Eesti täiskasvanud olema regulaarsed internetikasutajad“. Selline, varajasele sigaretireklaamile sarnanev õhutamine andvat „võimaluse tagada nende piisav suutlikkus, sh vastava teadlikkuse baastase, et nad oskaks digiriigi arenguhüpete järgseid teenuseid üha paremini kasutada“ (DÜAK lk 46). Et me seda kohustust digiriigi arenguhüpetega sammu pidada liiga tõsiselt ei võtaks, tõmbab digioskused ebameeldiva vanainimesena kõrvaltuppa (s.o. haridusvaldkonna arengukavasse[17]) veeretanud DÜAK kübaratrikina paar lehekülge tagapool oma mõjuanalüüsist välja idee, et tegelikult on ju tore, kui teenused on sedavõrd automatiseeritud, ennetavad ja sündmuspõhised, et nende kasutamine häid digioskusi hoopistükkis ei eeldagi (DÜAK lk 56).

Mis trajektooril seega oleme, illustreerib tõhususepõhine mõtlemine, mis lööb oma jabura korra majja seal, kus teenuste digikättesaadavuse abil lubatakse ühiskonnas võrdsuse suurendamist. Äraspidise soovmõtlemise tipptasemel suudetakse seda näha loogilise järgnevusena: „väheneb vajadus teenuse saamiseks kohale sõita“ (tõlge: ääremaade elanikud kasutavad digitaalset teenust) → „protsesside automatiseerimise tulemusel vabaneb avaliku sektori töötajate ressurss, et pakkuda paremat teenusekvaliteeti“ (tõlge: seal, kus digiteenuse kõrval või asemel ikka veel päris inimesed töötavad, ehk mitte-ääremaal). Tehnoloogiate rakendamisest unistamise kõrval jääb tähelepanuta sisuline küsimus, mis üldse on (digiühiskonnas) olulisimad ebavõrdsuse tegelikud allikad, mida (digilahendustega) võib-olla leevendada püüda.

Mis kursile asume, olles väärtuste kompassil tugevalt tehnoloogiliste lahenduste usku, näiteks majandusministeeriumi septembri alguses käiku lastud Digital Testbed Frameworki[18] innovatsioonirajal, mis pakub rahvusvahelistele arendajatele ligipääsu meie riigi tehnoloogiatele ja andmetele? Võimalik, et niisugusele kursile, kus riigiteenustesse uute ideede toomine usaldataksegi ärihuvidega organisatsioonide hooleks ilma harjumuse ja võimalusetagi hinnata, missuguseid väärtuseid need laiast maailmast laekuvad ideed õigupoolest katkestavad (disrupt). Suunda kinnitab ametist lahkuva asekantsleri Siim Sikkuti tunnistus, et nimetatud raamistiku eesmärgiks on kiire tulemuse saamine, mitte see, kuidas „tavapärane poliitikaplaneerimine toimub“[19] ning DÜAKi plaani koostamise aegse väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri Kaimar Karu selgitus: „On väga oluline, et infoühiskonna arengukava oleks praktiline ja pragmaatiline ilma, et see meid järgneva kümne aasta jooksul liialt palju piiraks.“[20] Neid sõnavõtte ei saa kontekstist välja rebida, sest nad on ise kontekst. Et mitte unustada, mis maailmas end seni elavat arvame, tasub meenutada, et demokraatliku ühiskonna korraldamise oluline tuum ongi reeglina üsna kohmakas ja konarlik üks-samm-edasi-kaks-sammu-tagasi ühiste väärtuste otsimise arutelu, samal ajal kui tõhusus ja kiired täidesaatvad otsused iseloomustavad hoopis teistsuguseid ühiskondasid.

Seepärast tasub meenutada, et tehnoloogia megatrendi trajektoor pole sugugi inimkonna ainukene võimalus. Tehnoloogia arengut ja rakendamist pidurdatakse juba praegugi. Näiteks hiljuti võttis Euroopa Parlament vastu avalikes kohtades näotuvastustehnoloogia kasutamist keelustama kutsuva resolutsiooni.[21] Teisalt võib tehnoloogiate eksponentsiaalne areng suunata meid üllatavalt lühikeseks jäävale arenguteedele, millede hulgas näiteks isepaljunevate nanobottide stsenaarium pole ei naljakaim ega ka võimatuim.

Intellektuaalselt keerulisemaid riske kõrvale jättes on muuhulgas oluline teadvustada, et uued tehnoloogiad ei ole ilmtingimata keskkonnasõbralikumad ja nende keskkonnamõju võib avalduda mõnes teises aja- või ruumipunktis. Nii võib (nt 5G rakendamisega kaasnev) üha suurenevate andmemahtude kasutamine ja nt aina keerukamate masinõppemudelite pidev treenimine tähendada tänasega võrreldes suuremaid, mitte väiksemaid energiavajadusi. Sellele teadmisele silmi sulgedes tuleb arengukava tekstiski tunnistada, et Eesti digiriigi keskkonnamõju ja selle vähendamise viise pole analüüsitud.

Ehkki arengukavas manitsetakse, et võimalus „olla teerajaja rohelise kliimasõbraliku digiriigina“ (DÜAK lk 19) ei tähenda seniste lahenduste rohepesu, jäävad sellest rohelisest arenguhüppest vaid paari lehekülje kaugusele plaani teine ja kolmas alussammas: ühenduvus ja küberturvalisus, mille mõlema sisu on kõike muud kui tehnoloogiate ja nende mõju vähendamine. Kokku jääb paratamatult suhu mekk, et lubatud „rohelise digiriigi“ arenguhüpe on iseenesest rohepesu par excellence arengukavas, mis oma küünilisuses lubab millalgi hiljem algatada „digiriigi kliima- ja keskkonnahoidlikkuse ja rohelise IT-arengukava“.

Arengukavas esitatud üksikisiku ning ühiskonna tulevikuvisioonide kategoorilisus demonstreerib, missugusest otsast reaalsuse elevandil arengukava kirja pannes kinni hoiti. Tulevik on vääramatult tehnoloogiline, ütleb see alusmüüt, mida uskuma jäädes saab selgeks seegi, et seda, missugune täpselt see olema saab, ei otsusta mitte inimene vaid institutsioonid ja tehnoloogiad.

Vägisi tulevikku

Arengukava eesmärgid on pinnapealne tõhusus ja konkurentsivõime, tehnologiseerimine – sest on võimalik – ning vihma käest räästa alla „parim kogemus“, mille taha kõige ebaeetilise ja muidu kahtlase varjamine on iga digisfääri suurettevõtte parim praktika. Muuhulgas kuulutab meie „vägeva elukorralduse“ visioon, et „tarbetu asjaajamine on möödanik“ (DÜAK lk 10), tunnistamaks järgmises lauses, et sisulise muutuse asemel tähendab see, et „riigi toimimise keerukus on [—] nähtamatu“ (st lisanduva tehnoloogiakihi alla peidetud). Tegemist pole ei digiühiskonna ega digiriigi arengukava, vaid tehnoloogiate ja ärimudelite testprojektiga (vt joonis).

Põhiseaduse kommentaar meenutab Eesti riigi kui „Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel“ loodu selgitamisel, et „demokraatlik riik ongi rahvas“.[22] Täpsemalt on „igal rahval õigus […] ise juhtida ja korraldada kogu riigi- ja ühiskonnaelu.“ Täna on kuidagi juhtunud nii, et elu juhivad ja korraldavad institutsioonid ja/või lausa võõrad tehnoloogiad, mille programmi väärtuste osa on juba aastakümneid pragmaatikaga üle kirjutatud. Täpselt pool sajandit tagasi, aastal 1971 hoiatas Austria teoloog ja filosoof Ivan Illich ühiskonnakriitilises teoses „Ühiskonna vabastamine koolist“ („Deschooling Society“), et väärtuste institutsionaliseerimisel on laias laastus kolm soovimatut tagajärge: esiteks füüsilise keskkonna reostamine, teiseks sotsiaalne polariseerumine ühiskonna tasandil ja kolmandaks – kujundlikult – psühholoogiline impotentsus indiviidi tasandil. Väeka tehnoloogiaga lihtsalt võimendame neid trende, digitaliseerides igaühe psühholoogilise impotentsuse kümneaastase arengukava alusel tõenäoliselt maksimaalseks.

Joonis. Ahvid on „kesksed kasutajad“, ent tehnoloogiate ja ärimudelite testprojektide keskmes on keegi teine.

Tanel Mällo

Arengukava visioonis „Eesti täis digiväge“ tõdetakse omamoodi uhkusega: „„Vägi“ on pika ajalooga tugev sõna“ (DÜAK lk 9). Ent sarnaselt tehnoloogiaga on vägi ainult vahend, mitte eesmärk omaette. Seal, kus see hakkab viimase poole kalduma, väljendub tema tugevus liitsõnades „vägijook“, „vägikaikavedu“, „vägivald“ ja „vägistamine“. Seitsmevägine tehnoloogia- (ja teenuste- ning majandus-) usk pelutab paljusid, kel veel võimekust näha maailma millegi suurema kui A/B-testimise katsepolügoonina. Kui palju suudame veel vastu võtta „nähtamatuid teenuseid“, mille olemasolust teadmatuse viime endaga hauda kaasa päeval, mil Bürokrati kontrollitud nutipudel lakkab veejoomist meenutamast, kuna kärpeid tehes otsustati, et tegemist pole elutähtsa teenusega? Või oskame juba praegu soovida, et meie tuleviku aluseks on midagi jätkusuutlikumat, vabadusi ja vastutust loomupärasemalt ja õiglasemalt jaotavat?

Kui soovime Eesti digiriigi kuvandisse põhjapanevat värskendust, siis on mõistlik tagasi tõmmata seal, kus tulevikku üksnes läbi tehnoloogiaprillide näeme ning keskenduda väärtustele, mis toetavad ka üksikisikute kujunemist (digitaliseerunud) ühiskonna autonoomseteks võrdväärseteks liikmeteks, selmet jääda institutsioonide planeedil teenuste tarbijateks, andmesubjektideks ja muidu mutriteks. Kuniks tehnoloogiaajastu kestab, on tarvis sellega mõistlikkuse piires kohaneda vähemalt nii palju, et end vigaseks või lolliks ei tee. Nõnda ehk on võimalik istutada meie tulevase digiühiskonna vundamenti see miski, mis paneb kodanikuna tundma, et valitud ühiskonnakorraldus võimestab mind.

Midagi väga olulist on puudu kogu diskursusest, mille alusel riigi, selle kodanike ja (mõnikord lihtsalt vabade isikutena) toimime ja tegutseme. Eesti digiühiskonna arengukava 2030 tekstist on praeguste plaanide positiivse mõju prognoosimise kõrval puudu nende realiseerimise riskihinnang. Ent eks ole ka arengukava koostajad ses mõttes reakodanikena samas ebakohastumuslikus seisus – meil puuduvad tunnetuslikud, intellektuaalsed ja täidesaatvad võimed oma olukorra käsitlemiseks ja oma käitumise kohandamiseks. Milles see täpsemalt seisneb?

[1] Tanel Mällo, Nutikas veepudel I. – Sirp 8. X 2021.

[2] Informeeritud isikud. Küsimused.

[4] Siim Sikkut, Kui me tahame parimat e-Eestit, siis tatist, teibist ja pärituulest enam ei piisa. – Postimees 14. I 2020.

[5] Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Digiühiskonna arengukava 2030.

[6] Eesti vabariigi valitsuse „Strateegia Eesti 2035“

[7] Arengukava struktuuri järgivad detailsed kommentaarid leiad siit lingilt

[8] Aro Velmet, E-kodanikud ja e-tarbijad. – Vikerkaar 2015, 10.

[9] Aro Velmet, E-riigi võistlevad visioonid. Kogumikus „Eesti Digikultuuri Manifest“, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020.

[10] E-riigi akadeemia juht: meie digilahendusi mobiilis kasutada on pööraselt keeruline. – ITuudised.ee 13. IX 2021.

[11] Vt kolme näidet. Linnar Viigi intervjuu kanalile France 24, jaanuar 2019; 06:45: „All citizens can see, what government knows about me and how government is using data about me. So we have not a Big Brother controlling society, but rather we have a „small brother“ – which is citizens -, who can have full control over what government is doing with your data.“

Taavi Kotka intervjuu kanalile CNBC International, veebruar 2019; 04:33: „You actually see who has accessed to the data, what data was collected, why, how it was used. And if you have an ability to control that, you can cover it, you can delete it, etc, it actually gives you more privacy.“

Marten Kaevatsi intervjuu, Fujitsu Forum, november 2018 (08:31): „One very fundamental point from Estonia is that in Estonia is actually that, we are the owners of our data. That is what actually helps to break down the siloes more easily. The government authorities do not feel that they are sitting on lot of data and maybe they can make some money out of it, but it’s the citizen’s data – they are providing merely a service of keeping that safe and secure.“

[12] Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kes on digiriigi virtuaalne abiline #Bürokratt? 5. X. 2021.

[13] #Bürokratt muudab riigiga suhtluse radikaalselt lihtsamaks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pressiteade 5. X 2021.

[14] Tanel Mällo, Pärast kino läheme õhtust sööma. Kes seda tegelikult otsustab? – Eesti Päevaleht 26. XI 2019.

[15] #Bürokratt: digiriigi järgmine arengutase e-Eestis.

[16] vt nt Evgeny Morozov, To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism. PublicAffairs 2013, New York.

[17] Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021-2035.

[18] https://e-estonia.com/testbed/

[19] Estonia calls on innovators to take its new Digital Testbed Framework for a spin – TechEU 7. IX 2021.

[20] Riik otsib IKT-alal valu tekitavaid probleeme. – ITuudised 15. I 2020.

[21] Karl Kivil, Europarlament kutsus keelustama näotuvastustehnoloogiat. – ERR 6. XI 2021.

[22] https://pohiseadus.ee/sisu/3467

Arengukava struktuuri järgivad detailsed kommentaarid leiad siit lingilt: 

Loe ka Tanel Mällo artikliseeria esimest osa „Nutikas veepudel I“

Nutikas veepudel I

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht