Argidialektika V. Omand

MARGUS OTT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mul on auto. Mul on maja. Mul on käed-jalad. Mul on aju. Mul on taldrikutäis sööki. Mul on tass kohvi. Tavamõtlemises on asi lihtne: on olemas „mina“ ning selle juurde käivad mingid asjad, mis on minu omad, minu omand.

Pealtnäha on võimuvahekord selge: mina olen peremees, asjad on sulased või koguni orjad. Mina käsin ja nemad peavad kuuletuma. Rooma õiguse järgi on omandiõigus õigus tarvitada ja väärtarvitada (ius uti et abuti). Mina kasutan neid oma eesmärkide saavutamiseks, oma soovide teostamiseks.

Need omatud asjad määravad viisi, kuidas neid tarvitada saab. Arvuti oma ülesehitusega määrab kindlaks, kuidas teda kasutada. Kuhu vajutada, mis järjekorras, mida kuhu sisestada. Ma ei saa teda kasutada ükskõik mis viisil ega teha temaga ükskõik mida. Ma ei saa teda juua, erinevalt minu omanduses olevast kohvist tassis. Ma ei saa temaga füüsilises mõttes lennata, erinevalt lennukist, mille kasutusõiguse ehk teatud pooliku ja ajutise omanduse ma olen lennukipileti ostmisega lunastanud.

Shop Until You Drop. Banksy 2011.

Martin Addison / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Niimoodi tuleb välja, et hoopis omand omab mind, määrab ära minu liigutused (mu korteri põhiplaan määrab, kuidas ma temas liigun), käitumise (raamatud riiulil tahavad lugemist), hoiakud (omand tekitab mure tema pärast), suhtlusviisid (korteriomanikuna suhtlemine katuseparandaja või korteriühistuga) jne. Hoopis mina olen oma omandi teener.

Kui ma olen teadlik, et omand omalt poolt omandab ja kujundab mind, siis kas ma olen teistmoodi? Kas saan siis asjadega paremini läbi käia? Kas see muudab mu omandamisviise? Kui võtan omandit omajana omaenda sisse, siis pole ta enam väline ega pelgalt objektiivne, vaid osa minu enda subjektiivsusest. Ja ka mu subjektiivsus pole enam pelgalt midagi seesmist, eraviisilist, varjatut, vaid juba midagi objektiivset, asjalikku.

Omandi kuritarvitamine omab meid natuke teisel viisil ja ilmutab natuke teistsuguse dialektika. Kuritarvitamine tühistab suure osa eristusi: purustan, hävitan, põletan oma asja, tapan enda omandisse kuuluva olendi. Asi või olend oma liigendustes ja senises keerukuses üldjuhul kaob ning taandub lihtsamale organiseeritustasandile. Arvuti asemel jupihunnik, kana asemel liha- ja sulehunnik.

Kas ei too see äärmuslikuna välja selle, mis on iga omandi mõte? Ma kasutan omandit oma eesmärkide saavutamiseks. See tähendab, et omand iseeenesest pole siin tähtis, vaid tema roll on olla vahendav ja kaduv. Haamri ülesanne on aidata naela seina lüüa; parem kui ma haamerdama hakates (kuhu ma ometi haamri panin?) ja haamerdamise ajal (käepide jälle hõõrub!) haamrit ennast tähele ei pane.

Niimoodi tuleb välja, et omandi hoidmise, säilitamise ja kasvatamise mõte on omandi kadumine ja hävimine. Just seepärast võibki liiga „suur“ omand probleeme valmistada, sest see nõuab justkui samavõrra „suuremat“ äratarvitamist, nautimist, aga see ei pruugi õnnestuda. Olen oma miljard dollarit maksnud laeval, mõnus on ju küll, aga eks ma ikka söön, joon, magan. Mugavusi on rohkem, aga kas tingimata nii palju kordi rohkem kui piletiga ühislaevas sõites? Ma peaks sada miljonit korda rohkem nautima, aga kas ma suudan?

Kas see, kui ma omandades mõistan omandi sellist hajuvust või hävivust, aitab mul paremini omandada ja vabamalt toimida?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht