Aleksander Pulver: „Kultuur määratleb patoloogia“

Miks on vaimse tervise häired noorte hulgas plahvatuslikult kasvanud ja mida selle vastu ette võtta?

TIIA KÕNNUSSAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Aleksander Pulver, Tallinna ülikooli isiksusepsühholoogia dotsent ning psühholoogia ja käitumisteaduste akadeemilise suuna juht peab üheks mõjutajaks ühiskonnas vaikimisi omaks võetud väärtushinnanguid.

Igal ajastul on oma haigused. Juba prantsuse sotsioloog Émile Durkheim on osutanud ühiskonna ja patoloogiate vahelisele seosele. Kui XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses diagnoositi heal järjel linnanaistel hüsteeriat, siis nüüdseks on see diagnoos kadunud. Kas võib olla, et ka mõni praegu levinud psüühikahäirete diagnoosidest on n-ö moodsam ja seotud praeguse maailmakorraga?

Üldise põhimõtte järgi defineerib kultuur seda, mida peetakse patoloogiaks. Hüsteeria diagnoos kirjeldas teatud reaktsioone ja tundlikkuse muutust ning oli suure tõenäosusega põhjustatud ahistavatest reeglitest, mille ühiskond oli naistele kehtestanud. Tsivilisatsiooni areng viimase 200 aasta jooksul on liikunud siiski sinna suunda, et naisi vaadeldakse „ka“ kui inimesi. Imelik mõelda, aga see, mida tollal peeti loomulikuks, kadus alles XX sajandi 60ndate aastate alguses – alles siis hakkas tekkima ettekujutus, et nii mõnedki õigused, mis meestel on, kehtivad ka naistele.

See ütleb meile, et kui muutuvad kultuuriväärtused, muutub seegi, mida peetakse kõrvalekaldeks normaalsusest, mida peetakse patoloogiaks.

Paneb mõtlema, kuidas on ikkagi juhtunud, et korraga on nii palju lapsi, „kellel on midagi viga“ – hariduslik erivajadus, depressioon, aktiivsus- ja tähelepanuhäire jne. Seejuures olid need mured teravalt päevakorras ka enne koroonapandeemiat ja Ukraina ründamist.

Aleksander Pulver: „Võistlemisele orienteeritud ja projektipõhises ühiskonnas ehitatakse kogu arusaam üles sellele, mis meid eristab, näiteks ühed on edukamad ja teised vähem edukad. Selle käigus kaob mõistmine, mis meid ühendab: see, et me tunneme ühtviisi rõõmu ja kurbust; et saame koos midagi üles ehitada.“

Tallinna ülikool

Ma ei tea, kas on just juhtunud – eripära on kogu aeg olemas olnud. See ei ole kuhugi kadunud ja pole ühtki inimest, kellel oleks teistega identne või kokkulangev elusaatus või elukaar.

Sümptomeid kirjeldatakse ja defineeritakse millegi suhtes, mida peetakse normiks. Antud juhul võib olukorda käsitada nii, et kui näiteks eesmärgi saavutamine nõuab tugevat keskendumist, siis on selge, et neid, kellel see püsivalt ei õnnestu, peetakse haigeks. Kultuur või ühiskond määratleb „õiged“ omadused ehk normi, mida selles kultuuris või ühiskonnas peetakse mingitel põhjustel õigeks.

Mõningad kohanemist takistavad omadused saavad teravama tähelepanu seetõttu, et nad raskendavad seatud eesmärgi täitmist. Teatud mõttes kirjeldavad patoloogiad seda, mida peetakse ühiskonnas keskseks ja tähtsaks, millised on ühiskonna väärtused – antud juhul siis eesmärgile orienteeritus, sallimatus kaotajate vastu, perfektsionistlikud kujutluspildid, mida ei saa keegi täita, aga ometi „karistatakse“ nende täitmata jätmise eest. Inimestel on hirm läbi kukkuda, kardetakse kaotada, on häbiväärne mitte esimeste hulgas olla.

Kui mingi omadus ei kõlba seepärast, et ei soosi eesmärgi saavutamist, tähendab see, et asja tuum pole mitte inimeses, vaid püstitatud eesmärkides. Inimese omadus saab külge sildi „hea“ või „halb“, „positiivne“ või „negatiivne“.

See on üks põhjusi, miks omadused, mis n-ö vähendavad sooritusefektiivsust, on saanud XX sajandi lõpus ja XXI sajandi alguses sümptomite nime: need omadused ei lase „olla edukas“. Edukas olemine on eesmärk, järelikult ebaedukas olemine on patoloogia või vähemalt negatiivselt hinnatav. „Luuser“ ei ole küll diagnoos, aga seda peetakse millekski ebasobivaks.

Kui võtta eelduseks, et eesmärk iseenesest pole Jumala antud, vaid on ühiskonnas inimeste välja mõeldud, siis saab selgemaks ühiskonna roll. Kui eesmärgid ei ole realistlikud, suudavad neid eesmärke saavutada vähesed. Need, kellel on teistsugused huvid või geneetikast tulenevad omadused, ei satu seatud eesmärgi ligidalegi. Karta on, et meie oskustest ja võimetest ei piisa keerukas maailmas toimetulekuks.

Jumal või loodus pole võib-olla ette näinud, et me teeme väga paljusid asju keskkonnas, kus info vaheldub kiiresti ning ühel ajal ja pinge all tuleb täita suurt hulka kohanemisülesandeid.

Looduse poolt ei olnud ilmselt ette nähtud, et laps istub koolitunnis 45 minutit liikumatult ühe koha peal ja kuulab pingsalt.

Võib-olla tõesti pole liikumatult olemine evolutsiooniliselt põhjendatud teguviis – kui, siis ainult surmahirmu tingimustes.

Kõik lapsevanemad tahavad, et tema lapsel läheks elus hästi, mida iganes see siis ka ei tähenda. Kas varem on olnud nii suurt ärevust lapse haridustee pärast?

Eriti intensiivne on see ärevus mõnedes Aasia riikides, kus lapse saatuse tõepoolest määrab sissepääs prestiižsesse ülikooli. Seal see ongi fataalne: kui koolis põrutakse, on kõik teed katki lõigatud.

Lääne mütoloogias valitseb arusaam, et kõik teed on lahti, kui sa väga tahad. See pole aga sugugi alati realiseeritav. Näiteks Ühendkuningriigis püsib siiani süsteem, kus on võetud eelduseks, et kui ei ole teatud koole lõpetanud, siis teatud ringkondadesse põhimõtteliselt ei satutagi ja karjääril on lagi ees.

Arusaamine, et hea haridus annab võimaluse, sunnib vanemaid panema oma lapsi kindlatesse koolidesse. Mõnes mõttes on see uskumus mütoloogiline. Kui vaatame Eestis tehtud mõningaid publitseerimata psühholoogia-alaseid uuringuid, siis ei ole mitte nii, et nn eliitkoolides õpetatakse märkimisväärselt teistmoodi kui mõnes väiksemas koolis. Erinevus koolide tulemuslikkuse pingereas on pigem selles, et neisse koolidesse selekteeritakse välja parema ettevalmistusega ja võimekamad lapsed. Jääb mulje, et kool on kuidagi eriti hea, ent paremus tuleneb hoopiski sellest, et kooli on valitud lapsed, kel on juba võimete ja oskuste eeliseid teiste laste ees. Konkurentsipõhises maailmas viib selline hariduskorraldus eesmärgini küll.

Aga mis saab siis, kui inimeste maailmas elamiseks osutuvad teadmiste kõrval tähtsaks ka väärtustel põhinev suhtumine ja käitumine? Kas teadmised keskkonnast või inimeste kultuurilistest erinevustest loovad suhtumist keskkonda ja teistest kultuuridest inimestesse?

Ja kas teadmised loovad arusaama tänulikkusest, andestamisest ja kaastundest? Konkurentsipõhises maailmas pole vist selliste mõistete jaoks vajadust ega ole neil eesmärkigi, sest winner takes it all.

Ma ei tahaks küll, et elaksime sellises ühiskonnas, kus koolist tulevad „haavatud tiibadega linnud“. Näiliselt linnud, aga lennata nad väga ei oska. Pean siin silmas väärtustel põhinevaid hoiakuid ja suhtumisi, mis on vajalikud näiteks maailmas koostöös ja kaastundes elamiseks. Armastus, andestamine, kaastunne ja tänulikkus on väärtused, milleta inimene ei saa inimene olla – see on inimlikkuse tuum, mille suurim raamat meile on edastanud. Ju siis sellel on oma tähendus ja põhjus, miks just need väärtused on läbi aegade olnud tähtsamad kui näiteks olla osav tapmiskunstides või võimeline kelleltki midagi ära võtma.

Me oleme sattunud sellisesse maailma ja kultuuri, nagu meil parajasti on. Mida ütleb nüüdispsühholoogia, kuidas paremini toime tulla?

Kui lähtuda sellisest psühholoogia harust nagu positiivne psühholoogia, siis olulisemad väärtused on enese­teostus ja heaolu, kusjuures heaolu mõiste on avar. Kui võrrelda seda naudingul põhineva heaoluga, siis naudingud tulevad ja lähevad, neist tekib sõltuvus. Naudingu lõppedes on vaja uut ja kangemat.

See heaolu, mida kirjeldab positiivne psühholoogia, sisaldab toetavaid suhteid, adekvaatset enesehinnangut, arusaamist, mis mõte sel kõigel on. Sageli arvatakse, et mis mõtet oskab olemasolevale anda kümneaastane, aga miks me arvame, et kuuekümneaastase inimese mõte on tuumakam? Taustsüsteem on teine, aga rõõm ja valu on lapsel samasugused kui täiskasvanul ning võivad olla veelgi ehedamad, sest täiskasvanu oskab oma mõtteid ja emotsioone maha suruda.

Haridus iseenesest ei tee kedagi õnnelikuks. Pigem on nii, et mida intelligentsemad on inimesed, seda suurem võib olla ahastus, sest kohale jõuab arusaam ligi 8 miljardi inimesega maailmast, mis on rohkem kaldu häda ja viletsuse kui rõõmu ja õnne poole. Haridus on siiski vajalik, sest haritud inimene suudab süsteemselt aru saada, milline on keskkond tema ümber ja milliseid eesmärke on realistlik seada. Ehk siis – haridus annab teatud kriitilisuse, oma valikute ja vabaduse äratundmise võime, mis suurendab võimalust kuhugi välja jõuda. Ja see väljajõudmine ei pea olema rahakott ega karjäär, sest täna on karjäär edukas, homme ei ole; täna aplodeeritakse, homme loobitakse tomatitega. Oskus läbikukkumistest üle saada ehk säilenõtkus on üks kohanemisvõimelise isiksuse omadusi.

Tundub ehk kummaline, aga tähtsamgi on enese aktsepteerimine, enese tunnustamine. Ei ole mõtet võtta ohvrimentaliteeti „mida kõike mul ei ole“. Märksa konstruktiivsem on märgata ja tunnustada seda, mis on olemas. Siis ollakse võimeline ka oma eluteed edasi planeerima ja pole vajadust end kellegi teisega võrrelda. Pealegi ei anna võrdlus muud kui teadmise, et kusagil on need, kes on edukamad, ja kusagil on need, kes on vähem edukad. No ja siis, mida selle teadmisega peale hakata? Keskenduda sellele, et olla pidevalt teistest parem, on arusaamatu eesmärk. Niisiis pole mõtet põdeda ka selle pärast, kuhu kooli kellegi laps satub. Kooli tähtsus lapsele on pigem selles, kuidas ta võtab omaks peamised väärtused, loob suhted toetavas keskkonnas ja jätkab oma eluteel kulgemist.

Eneseteostusvajadus tähendab seda, et inimestel on vajadus realiseerida oma potentsiaal. Probleem on selles, et keegi ei tea, mis tema potentsiaal on. Et teada saada, kes ma olen ja milleks ma sobin, ei ole teist varianti kui valikuvabadus, seega valikud ja eksimused on eluteele sisse programmeeritud. See tähendab, et kui ma teen valearvestuse ja tegelen sellega, mis ei paku mulle piisavalt, siis ma teen uue valiku; mul pole kohustust senisest valikust kinni pidada. Eksimused ongi selleks et neist õppida, mitte aga selleks, et jääda kinni mõttesse ebaõiglusest või alaväärsusest.

Milles on diagnooside ülerõhutamise oht?

Kui last tema eripära tõttu stigmatiseerida, võtab ta omaks arusaamise, et ta on alaväärne, et võrreldes teistega on temas midagi negatiivset. Arengut toetavas keskkonnas ei liigitata inimesi puudega ja puudeta inimesteks. Olgu peale, kui nägemine on nõrk või laps on ratastoolis, siis püütakse aidata tal teistele järele jõuda. Kuid igaühel on oma individuaalsus ja oma tugevad küljed. Märksa vajalikum on erinevate inimeste, võimete ja nahavärvide kogumis näha, mis meid ühendab. Võistlemisele orienteeritud ja projektipõhises ühiskonnas ehitatakse kogu arusaam üles sellele, mis meid eristab, näiteks et ühed on edukamad ja teised vähem edukad. Selle käigus kaob mõistmine, mis meid ühendab: see, et me tunneme ühtviisi rõõmu ja kurbust; et me saame koos midagi üles ehitada. Lääne tüüpi ühiskonnas on hakatud jõudma selleni, et täiskasvanud ei peaks koolis rõhutama mitte sooritust, vaid arusaamist ja vastastikust toetust. Ühiste eesmärkide saavutamise nimel abistatakse üksteist.

Näib, et selline hoiak on omasem Põhjamaadele.

Arvame end olevat Soomele väga lähedal, ent ma kahtlustan, et oleme sealsest kultuurist väga kaugel. Soome ei erine meist mitte niivõrd majanduse ja äri, kuivõrd inimeste mentaalsuse poolest. Põhjamaade inimkesksus, sallivus ja leplikkus teevad seal olemise koduseks. Hirmnaljakas oli vaadata, mis juhtus Soomes pärast PISA testide viimaste tulemuste ilmumist. Soomlased langesid tabelis, kuid uurima hakati mitte seda, kuidas lapsi paremini treenida, vaid hoopis seda, kas midagi on koolikeskkonnas puudu, et lapsed saaksid paremini õppida.

Mis põhjustaks meie kultuuris mentaalse nihke?

2010. aastal sõnastas positiivse psühholoogia liikumise suurkuju Christopher Peterson (vt nt www.posproject.org ) teemaviite #igainimeneloeb, mis sai positiivse psühholoogia liikumise motoks. Liikumine võttis endale eesmärgiks aidata kooliõpetajatel omandada lihtsaid inimlikke oskusi: kuidas õpilasele andestada, kuidas hoolida; mis saab konfliktses olukorras, kuidas läheneda kehvasti õppivale lapsele jne. Neid oskusi treeniti spetsiaalselt selle liikumise kaasabil. Tõsi, hiljem kasutati seda teemaviidet hoopiski seoses USA rassiprobleemidega.

Kui õpetaja muutub haavatavaks – mitte pole Jumala asemik –, on siiras, avameelne, usaldav, empaatiline, siis pakub see lahenduse paljudele koolimuredele. Positiivse hariduse vald­konnas teame, et selline hoiak vähendab vägivalda (vt nt „Handbook of Positive Psychology in Schools“, toim Kelly-Ann Allen jt. Routledge 2022.) Suurem osa eksimusi tehakse hirmust ja enamik inimesi on võimelised usalduse ja sallimise õhkkonnas muutuma. Ka lääne kultuuris on mõistlik teha projekti­põhised keskkonnad inimlikumaks. Saavutusorientatsioonist täiesti loobuda pole ilmselt võimalik, sest suurem osa meist pole nõus elama ilma külmkapi, auto ja kõikvõimalike teenusteta. Aga algatuste ja kodanikuliikumiste abil on võimalik viia need väärtused ka saavutusvajadusega keskkonda.

Loogika on lihtne: leia igasse valdkonda inimene, kuhu ta kõige paremini sobib. Mitte inimesi ei valita, vaid valdkondi. Ära lähtu eesmärgist, vaid inimesest. Eriti Eestis, kus meil ongi needsamad inimesed, kes meil on. Miks peaksime püüdma toimida samamoodi nagu maailma parima tehnoloogia ja suure rahvastikutihedusega riigid? Eesti ülikoolid püüavad võistelda Oxfordi, Yale’i ja Stanfordiga, aga see ei ole realistlik. Järelikult tuleb oma asja ajada nende inimestega, kes meil on, ja nii hästi kui saame. Sama on ka koolihariduses. Kui koolil on tähtis saavutada hea koht tulemuste riiklikus edetabelis, hakkavad koolid peamiselt selle nimel pingutama. Aga mida annab see õpilasele inimeseks saamise pikal teel? Minu meelest on praeguses maailmas, kus kurjus irvitab avalikult headuse üle, võrreldamatult olulisem „oskavast inimesest“ saada „heaks inimeseks“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht