Ajakirjandus kui võimu ja jalgpalli seiraja

Õhtulehe intervjuust Konstantin Vassiljeviga oli enamik kogemusintervjuu, kuid Vene-Ukraina küsimustes rollid muutusid.

MARJU HIMMA

Ajakirjanduse rollidest teatakse üldjuhul peamiselt valvekoera oma. Õigupoolest on neid rolle veelgi, näiteks lojaalse vahendaja oma, mida võib pidada ka võimu häälekandjaks. Või ka sekkuja oma, kus ajakirjanik teadlikult suunab uudise sisu.

Valvekoera rolli on sõnastanud ajakirjandusuurijad üsna sarnaselt. Näiteks Tšiili teadlase Claudia Mellado kirjelduse kohaselt täidab ajakirjanik valvekoera rolli, kui seirab võimu ja eliiti, olgu nendeks poliitikud, ettevõtjad või kultuuritegelased, sh sportlased.¹ Valvekoera roll tähendab tegevuste uurimist, hindamist ja vahendamist ning selle lahutamatu osa on kriitiliste küsimuste esitamine.

See juhtus ka Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas hooaeg“², mille küsimusi tuleb detailselt analüüsida.

Ajakirjanik Rasmus Voolaid esitas Eesti jalgpallikoondise kaptenile Konstantin Vassiljevile küsimuse, mis puudutas pildiskandaali, kus Eesti jalgpallurid olid fotol koos Vene jalgpalli mõjukate isikutega. Kriitiline küsimus, mis kogu skandaali vallandas, kõlas nii: „Toona te ütlesite, et olete rahu poolt, mitte Ukraina poolt. Miks te nii sõnastasite?“ Vassiljevi vastus suunas teema Gaza konfliktile ja sellele, et maailmas peaks valitsema rahu. Vastuse jätkuks küsis ajakirjanik, kasutades vastaja seisukohta: „Rahu tuleks ka siis, kui Ukraina sõja võidaks. Kas sa oled sõjas Ukraina poolt?“

Tegu on kas-küsimusega, mis võimaldab vastata „ei“ või „jah“. Vassiljev otsustas vastata nõnda: „Ega kui nad suudaks võita, siis võib-olla tuleb rahu. Kui Venemaa võidab, siis võib-olla tuleb rahu. Kui nad otsustavad, et räägime ja teeme rahu, siis võib-olla tuleb rahu. Ma ausalt ei näe seda teed, kuidas ja kui kiiresti me saame rahuni jõuda.“

Seejärel vallanduski ajakirjanduses skandaal. Võidi järeldada, et ajakirjanik seadis vastaja fakti ette, et on õige ja vale meelsus, sest küsimus võimaldas vastata „ei“ või „jah“. Jah-vastusega oleks kõik lõppenud. Kuid kui inimene on aus ja tema valik ei ole „jah“, siis tekib olukord, kus on meie vastus või vale vastus. Mis on siin õige, vale või õigustatav?

Kogemuse vahendajast vastutajaks. Akadeemilisest ajakirjandusuurimusest seletust otsides tasub vaadata Tartu ülikooli hiljutist doktoritööd.³ Viivika Eljand-Kärp kaitses eestikeelse monograafia, milles uuris detailselt sportlastega tehtud uudisintervjuusid. Töö üks väärtusi on suure hulga uudisintervjuude süstematiseerimine ja nende mõtestamine.

Sportlastega tehtud intervjuud peaksid enamasti olema kogemusintervjuud, kus intervjueeritava roll on jagada oma kogemusi võistlusel osaleja või ekspertvaatlejana, näiteks meeskonnaliikme või treenerina. Sellisel juhul on ajakirjaniku roll olla toetav ja aktsepteeriv. Tavaliselt tunneb kuulaja või lugeja spordiinter­vjuus ära kogemusintervjuu näiteks küsimuse järgi „kuidas tunne on?“ või „kuidas võistlus läks?“.

Kuid uudisintervjuu võib olla ka vastutajaintervjuu, milles intervjueeritaval on vastutav positsioon, näiteks poliitiku või ettevõtte juhi oma. Ajakirjanik esineb sekkuja ja valvekoera rollis, esitades kriitilisi ja proovile panevaid küsimusi. Auditoorium tunneb selle ära küsimustest, miks tulemus on selline või teistsugune, kes on süüdi ja mis juhtus.

Doktoritöö üks soovitusi on, et intervjuud tehes peab olema selge, millises rollis on vastaja –kas kogemuste jagaja või selgitaja – ning millises rollis on ajakirjanik – kas vahendaja ja vestleja või sekkuja ja valvekoer.

Õhtulehe intervjuus Vassiljeviga juhtus nii, et enamik intervjuust oli kogemusintervjuu, kuid Vene-Ukraina küsimustes rollid muutusid. Ajakirjanik võttis valvekoera rolli ja vastaja sattus vastutaja rolli, ilma et ta selleks valmis oleks olnud. See on ka üks põhjus, miks intervjuu muutus probleemseks.

Sõda ja Eesti. Eestis kehtib arvamus­vabadus, mis tähendab, et igaühel on õigus oma arvamusele, isegi kui see on ekslik või teistele ei meeldi. See on demokraatliku ühiskonna tunnus.

Ometi on sõjaolukorras reeglid teised, mis ei tähenda, et inimesel poleks õigust oma arvamusele, vaid et selle esitamine langeb väga tundlikule pinnasele ja tuleb arvestada, et kõik arvamused pole ühiskonnas üheväärselt aktsepteeritud.

Konstantin Vassiljev on kindlasti suurema tähelepanu all oma etnilise ja keelelise päritolu tõttu. Maardu poisina ei ole tal olnud sama inforuumi, mis keskmisel Kalamaja või kesklinna poisil. Tema koolikaaslaste ja sõprade keel ei olnud eesti keel. Vahest ka kooli­kaaslaste ja sõprade meelsus ei olnud sama, mis suures osas riigist. See on Eesti reaalsus.

Aasta kodanik 2011, meie Kostja ehk eestlaste jalgpallistaar on ta siis, kui võitleb ja võidab Eesti koondise eest. Meelsusväljenduste puhul muutub ta avalikkusele Vassiljeviks, „nendeks“. Seda Eesti reaalsust tuleb praeguses skandaalis arvesse võtta.

Ei tasu unustada, et Konstantin Vassiljev on vene emakeelega, aga kakskeelne inimene. Tema väljenduste mõttetäpsus ei pruugi olla võrdväärne eestlase omaga.

Lisaks on tegu sportlasega, kelle põhitegevus ei ole iga päev jälgida rindeolukorda või ühiskonna meelsust. Mõistagi võiks kahe aasta jooksul olla saanud selgeks, kes on Ukrainas toimuvas sõjas agressor, kes rünnatav ja kellele kuulub Eesti toetus. Samal ajal tuleb arvestada, et meil on mitu Eestit ja arusaam sõjast Ukrainas ei ole sama mustvalge kui eesti­meelsete puhul.

Kolm õppetundi. Tervikuna saab kogu skandaalist teha kolm järeldust. Esiteks, ajakirjaniku kui valvekoera roll ongi esitada kriitilisi küsimusi, kuid sealjuures tuleb silmas pidada, et küsimuses ei oleks eeldusi või hoiakuid, mis suunavad vastama teatud kindlal viisil. Samuti peab igas intervjuus paigas olema, millises rollis esineb ajakirjanik ja millises intervjueeritav.

Teiseks, sportlased on avaliku elu tegelased, kes oma esinemisega mõjutavad avalikkust ja kaassportlasi. Nad on sõnumikandjad, mistõttu on ajakirjandusel ja avalikkusel nende suhtes kõrgendatud tähelepanu.

Kolmandaks, sõjaolukord, kus on Eesti ühiskonnal selgelt välja kujunenud seisukoht agressori ja rünnatava suhtes, eeldavad ajakirjandus ja ühiskond avaliku elu tegelastelt väga selget, üheselt mõistetavat ning ühiskonnaga koos­kõlas olevat seisukohta.

1 Claudia Mellado, Professional Roles in News Content: Six dimensions of journalistic role performance. – Journalism Studies 2015, 16, (4).

2 Rasmus Voolaid, Konstantin Vassiljev: „See, mis inimesed tahavad kuulda, ei ole seotud sellega, mida ma arvan või mõtlen.“ – Õhtuleht 5. IV 2024.

3 Viivika Eljand-Kärp, Tõhusad küsitlemispraktikad uudisintervjuudes. Ammendava teemakäsitluse saavutamine eksperdi- ja kogemusintervjuudes. Doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus 2024.