Valitsus ja tiisikus

Aina sagenevas taktis teevad võimukandjad otsuseid, mille seaduslikkus on pehmelt öeldes küsitav.

KAAREL TARAND

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees ja ajalooprofessor Aadu Must on aastakümneid armastanud pajatada lugusid, kuidas meie talupoegadest esivanemad XIX sajandil kirglikult ja tobedate asjade üle vallakohtutes vaidlesid, ning ikka lisanud ka moraali, et muistsest kogemusest tasub õppida. Üks stiilinäide Tori vallakohtust: „Hans Johann Torist oli ilma kutsumata kohtu istumise aegas kohtu tuppa sisse tunginud, kohut oma lärmiga eksitanud ja mitme kordse kohtu käsu järel kohtu tuast mitte wälja läinud. Peale seda oli tema ka purjus olekus, ning ei olnud temal ka ei mingisugust tarwilist asja kohtule ette panna. Siis sai mõistetud: Eespool tähendud süidide eest peab Hans Johhanson 1 × 24 tundi aega wee ja leiwa peal wangis istuma“ (Tori vallakohtu protokoll 12. I 1890).

Nüüd tuleb välja, et professor ise ei ole oma uurimismaterjalist siiski õppust võtnud, vaid asunud Tori mehe Hansu kombel avalikkust lärmiga eksitama ega taha kohtutoast (inforuumist) sugugi välja minna. Vastupidi, ta teeb kõik, et tema meelevaldne tegutsemine otse riigikohtu ette jõuaks. Saab näha, kas talle sealt ka vett ja leiba määratakse.

Jutt käib mõistagi sellest, et kuigi riigikogu kinnitas oma täiskogu istungil põlise meediamehe Priit Hõbemäe rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks, arvab Aadu Must nüüd, et tal on voli sellele otsusele omalt poolt kitsendavaid tingimusi seada ja nõuda Hõbemäelt eraraadio Kuku eetris vestlussaate juhtimisest loobumist. Jutt käib peenelt huvide konfliktist, konkurentsireeglitest ja erapooletusest ning poliitilised asjaosalised väidavad, et tegu on puht­juriidilise formaalsusega, mitte sisulise probleemiga Hõbemäe asjatundmises. Usutav see kõik ei ole.

Esiteks valitseb vaid parteiliselt rikutud mõtteilmas arusaam, et inimesed ei ole oma otsustes vabad, vaid kõigest nukud, kes ilma suurte niiditõmbajate juhtimiseta omadega kiiresti konflikti­puntrasse mähkuvad. Ei maksa siiski parteielu väärnähtusi tervele ühiskonnale ja selle parteitule enamusele projekteerida. Teiseks, pärast otsuse langemist ei saa selle lähtetingimusi muuta. Ja kolmandaks lasub huvide konflikti väitjal ka tõendamiskohustus. Mil moel oleks ühel ringhäälingunõukogu kui kollektiivse organi liikmel võimalik muuta ERRi positsiooni konkurentsis erameedia kanalitega? Või milliseid imelisi saladusi saab koosolekul teatavaks nõukogu liikmetele, et nende edasisosistamisest konkurentidele võiks ERRile korvamatu kahju tekkida?

Saladusi ei saa olla, sest ERR on üdini avalik asi. Ja ei ole ka konkurentsi majanduslikus mõttes, sest ERR ei osale turul reklaamiraha jagamisel. Mõtteharjutusena võiks kujutleda, mis juhtuks ringhäälinguturul, kui ERRi ei oleks. Seda raha, mille maksumaksjad kulutavad ERRi eelarvelisele ülalpidamisele, ei saa kuidagi erakanalitele üle anda. Teoreetiliselt on võimalik, et kodumaiste erakanalite vaatajaskond pisut suureneks, kuid inimesed vaatavad ikka saateid, mitte kanaleid ja ka suurenev auditoorium ega selle tõttu pisut kerkivad reklaamihinnad ei annaks erakanalitele piisavalt raha, et toota selliseid „kahjumlikke“ saateid, millest vastavalt seaduses pandud kohustustele valdavalt koosneb ERRi saatekava.

Riigikogu kantselei õigusanalüüsi osakond võib arvata, mida tahab, kuid see on kõigest üks arvamus ja juristidel on neid teadagi kahe pealegi alati vähemalt kolm. Seaduse tõlgendamise õigus on ikka riigikohtul ja kerkib ka küsimus, et kas ehk ei peaks hoopis riigikogus seadust muutma ja täpsustama, kui selle loojad ise ka aru ei saa, mida on kirja pannud ja mille poolt hääletanud. Praeguse kära puhul pole võimalik tuvastada ka kasusaajat, sest kaudselt erakanalile saatejuhi eemaldamiseks survet avaldades on saavutatav vaid see, et leebe ja võimukoalitsiooni mõistvalt suhtuva arvaja asemele astub saatejuhina mõni hoopis käremeelsem ja karmisõnalisem. Eesmärk lihtsalt ERRi institutsioonina diskrediteerida on usutavam, sest sellel alal on võimuparteidel pikaajalisi kinnismõtteid, kuid selgi juhul on valitud kasutu vahend, takerdutud detaili ja mitte nähtud tervikpilti. Viimane iseloomustab avaliku võimu tipu poliitikaks nimetatavat tegevust laiemalt. Kerge oleks liigitada see eriolukorrast tõukunud ajutiseks poolemeelsuseks, ent sellega kaasnevat õiguslikku nihilismi ei või sekundikski sallida.

Õiguskorrale sülitamisest on saanud võimueliidi hulgas norm, nagu tõestab ka teine läinud nädala juhtum. Puhkava rahandusministri asendajana rahandusministeeriumis allkirju andnud minister Raul Siem pani endalegi üllatuseks käe alla paberile, mis tõstis avalikku pahameelt ja tüli kolleegidega. Nimelt sai jõu otsus mitte enam kanda üle riigieelarves ette nähtud toetusraha võrdset kohtlemist edendavate MTÜde projektidele. Eks rahandusministeeriumi prints oli seda kaua haudunud ja lubanud, kuid ei saa olla juhus, et ta üritas oma „poliitikat“ teha võõraste kätega – ja siis ise puhkuselt tagasi ilmuda puhtana kui ingel.

Tavakohaselt ei langeta kolleegi asendav minister talle võõras valitsemisalas ühtki põhimõttelise tähtsusega otsust. Ta teeb ära kohustusliku miinimumi, et asjaajamises ei oleks viivitusi. Nüüd sokutas Martin Helme hea erakonnakaaslase aga teadlikult miini otsa. Seda loomulikult oma erakonna fänniklubi andunud heakskiidul. Taas peab küsima, milline kasu saab ühiskonnale tõusta sellest, kui ministrid kulutavad tööaega mõttevahetusele, kas kolleeg tegutses seaduse järgi või seadust rikkudes. Jälle terendab ees vaidlus riigikohtus. Summad on riigi seisukohalt tühised, kuid kaklus pisiasja pärast õõnestab kodanike usaldust riigivõimu vastu. Kui on vaja võrdsust esindavate ühingute toetamine lõpetada, siis tehtagu selleks seaduslik otsus või öeldagu kehtiv leping üles seal sätestatud tingimustel. Mis tahes poliitiline tahe ei saa õigusriigis triumfeerida seaduste üle.

Niccolo Machiavelli on kirjutanud: „Hästi rakendatuks võib nimetada sellist vägivalda (kui üldse sünnib halba heaks nimetada), mida vajadusest ennast kindlustada sooritatakse ühekorraga ja mille juurde ei jääda hiljem püsima, vaid muudetakse see alamatele võimalikult kasulikuks; halvasti kasutatud on need julmused, mis vaatamata harvale hakatusele aja jooksul üha sagenevad ja kuidagi vaibuda ei taha“ (Akadeemia 1993, nr 6, tlk Toivo Tomson).

Olen varemgi osutanud, et koroona­puhangu tõttu kehtestatud eriolukord viis poliitilise võimu juhtide peast viimsegi piiritunde – kui seda seal ennegi oli. Seega võib ennustada halvasti kasutatud julmuse ehk õigusliku nihilismi ilmingute sagenemist, mis ühtlasi tähendab suuremat koormust kohtutele, mida valitsuskoalitsioonil ei ole veel õnnestunud poliitilise tahte embusesse haarata, hoolimata palavast ihast seda teha.

Kõigile juhtidele, kes oma himude ja kinnisideede rahuldamiseks aina uusi seadusevastaseid teid otsivad ning nende turvamiseks endale ametkondlikke eraarmeesid luua püüavad, võiks meenuda sama tee lõpuni käinud Edgar Savisaare saatus. Ühiskond peaks aga endas leidma tubliduse diagnostikuna, sest nagu ütleb Machiavelli: „Siin kordub see, mida arstid räägivad tiisikusest, nimelt et alguses on haigust kerge ravida ja raske ära tunda, seevastu aja jooksul muutub hooletusse jäetud tõbi hõlpsasti äratuntavaks, kuid raskesti ravitavaks. Sama kehtib ka riigi asjade kohta, sest eelseisvaid ja alles kujunevaid raskusi ette aimates – mida suudab vaid arukas mees – vabanetakse neist kiiresti, kui aga neile õigeaegselt jälile ei jõuta ja lastakse neil kasvada nõnda suureks, et igaüks neid märkab, ei leidu enam rohtu.“

Kuid enne kodanikke peaks piiriületajad korrale kutsuma nende vahetu ülemus, kes on olemas nii erakonna kui ka valitsuse liikmetel ja on koondkujuna tuntud kui peaminister. Tema on valla­kohtu peamees parteis ja valitsuses, tema määrata on, kas lärmajale ja märatsejale on vaja 1 × 24 tundi rahunemist, vett ja leiba. Või leiab ta taas üles puhanguga laualt puhutud punased jooned, mille ületamise hind on koalitsiooni lagunemine.