Töö pole kogu elu

ARO VELMET

Pandeemiaaeg on toonud nähtavale, kui suur osa ühiskonnast toimib tänu kütusele nimega missioonitunne, mida oleme aastakümneid ekslikult pidanud taastuvaks loodusvaraks. Anglofoonsete riikide viimaste kuude statistika näitab, et missioonitunne hakkab vaikselt otsa lõppema. Üle 80% perearstidest kinnitab, et on läbipõlemise äärel või juba läbi põlenud. Uute õpetajate puudus on meilgi igasuvine ja kasvav probleem.

Pole ka ime, et paljudel eesliinitöötajatel on oma tööst kõrini saanud. Pandeemia alguses tundus, et hoolitsemisega seotud tööalade olulisust on viimaks ometi mõistetud. Kes on pidanud mõned nädalad koduõppel last aitama, ei lähe naljalt enam jutustama, et õpetajaelu on lust ja lillepidu, sest „neil on suved ju vabad“. See periood aga sai kiiresti läbi, kui selgus, et neid töötajaid tunnustati vaid käepigistusega, millega anti üle patakas uusi tööülesandeid, aga palgatõusuta.

Ainult palgatõusust ei pruugi normaalse töökeskkonna taastamiseks siiski piisata. Kriitiliselt tuleks üle vaadata armasta-oma-tööd-põhimõte. Läbipõlemist kohtab ka valdkondades, kus palgaga probleeme ei ole. Arvuti­mängutööstuses näiteks tuntakse nähtust crunch time ehk rügamisaeg. Progejad töötavad mõned kuud enne mängu turulejõudmist nagu hullumeelsed, magades vaid paar tundi päevas ja sedagi kontorilaua taga. Ettevõtted ostavad kontorisse pinksilaudu, tellivad töötajatele tasuta kiirtoitu ja teatavad oma veebilehel, et „kui tahame teha ägedaid mänge, siis peame olema ka mänge tehes ägedad!“. Ühe mehe ületöötamine on teise mehe kirg: kui teed midagi nii ägedat nagu mänguprogemine, siis sa ei tahagi puhata, magada ega üle­tunnitasu. Lõpuks on selline suhtumine kõige kasulikum teadagi kellele.

Töö kui kirg on põhimõttena üsna uus. Veel 1950ndatel soovitati USA karjääriõpikutes töökohta otsides silmas pidada banaalseid kriteeriume: stabiilsust, palka ja vanaduspensioni. Sellest ajast saadik on lääneriikide ühiskond aga individualiseerinud ning nelikümmend aastat neoliberaalseid reforme nihutanud majandustegevuse riski üha rohkem ettevõttelt indiviidile. Töökohad on muutunud ajutisemaks ja palgad ebavõrdsemaks. Töö nägemine kirena töötab kenasti neoliberaalse majandusloogikaga käsikäes.

Töökirest on nüüdseks saanud vaikimisi eeldus. Peaaegu iga karjäärinõustaja on tsiteerinud Steve Jobsi väidet, et „ainus viis saavutada rahulolu on teha tööd, mida pead suurepäraseks, ja ainus viis teha suurepärast tööd on armastada seda, mida sa teed“, kuigi see ei pea tingi­mata paika. Head tööd võib teha väga erineva motivatsiooniga: lojaalsusest tööandjale või seetõttu, et on head kolleegid, keda ei taha alt vedada. Ning vastu­pidi, kirglikust töötajast on vähe kasu, kui ta on toksilises kontoris ega taha hommikul voodist tõusta.

Töö mõtestamine kirena suunab aga töötajad nägema enda ja oma kolleegide edu ja läbikukkumisi eeskätt isikliku probleemina, mitte struktuursete vajaka­jäämistena. „Tiina kukkus läbi, järelikult ta ei võtnud oma tööd piisavalt tõsiselt,“ on mõtteviis, mida töö käsitamine kirena kannustab. Ometi on samavõrd võimalik, et Tiina kukkus läbi, kuna teda ei võetud piisavalt tõsiselt, sest ta on naine, või talle ei saanud osaks korralikku mentorlust või et tal ei olnud laste­kasvatamise ja kodu korrashoidmise kõrvalt piisavalt aega tööle pühenduda.

Sestap pole ime, et töökire-retoorika tagajärgede all kannatavad kõige enam hooldustöö tegijad ning inimesed, kes ei saa kõrgepalgalistel töökohtadel kogu oma eraelu saavutusvajaduse nimel ohverdada (mõlemad reeglina naised ja vähemused). Pidagem meeles, et neid töid polegi pikka aega päris tööks peetud: vanasti polnud koristajale, põetajale ja lapsehoidjale maksta vaja, sest kõike seda tegi pereema. Kõrgepalgaliste meeste töökirge on toetanud jälle eeldus, et nad saavadki olla keskööni tööl, sest laste ja muude igapäevamuredega tegeleb … keegi teine. Viisakas seltskonnas selliseid asju eeldada enam ei sobi, töömaailmas on need lihtsalt kirejutu taha kenasti ära peidetud.

Esimene mai langes tänavu pühapäevale, aga selle tähtpäeva vaimus (mäletatavasti sündis see lühema tööpäeva nõudmisest) võiksimegi rohkem aega töölt vabaks võtta. Mitte selleks, et „akusid laadida“ ja hiljem tööle naastes oma produktiivsust tõsta, vaid see­pärast, et töö pole lõpuks kogu elu ja molutada on lihtsalt mõnus.