Sirp 80 – surematus on käeulatuses

Kultuurileht tähistab ilmumise väärikat aastapäeva kunstinäitustega Balti jaama tunnelis ja Telliskivi loomelinnakus.

KAAREL TARAND

Meil on pidu: Sirbi ja Vasara esimese numbri ilmumisest möödus 5. oktoobril 80 aastat. Aitäh kõigile tegijatele ja lugejatele, kelle hulk on nii suur, et täpselt kokku lugeda ei jõuagi. Kümne aasta eest, kui tähistasime Sirbi 70. tegevusaastat, kirjutasin: „Kindlasti saabub pikas perspektiivis päev, mil trükitakse viimane Sirbi number. Sest nagu John Maynard Keynes armastas öelda: „Pikas perspektiivis oleme me kõik surnud“.“

Tunnistan nüüd, et mu arvamus oli ekslik. Esiteks ei ole ega saagi tulevikus midagi kindlat olla. Teiseks võtab Sirp aina toekamalt koha sisse nende meie rahvuskultuurile eriomaste institutsioonide seas, mis on igavikulised, surematud. Sirbi eluiga ei ületa praegu ühe inimelu maksimaalset pikkust, seega võib lehe surelikkuse kohale veel väikese küsimärgi panna. 20 aasta pärast, kui täitub Sirbi sajand, enam mitte. Nii, nagu keegi ei tee küsimärke me vaimuelu rahvusliku ärkamise või veel varasemast ajast pärit tugitalade, nagu Tartu ülikool, Vanemuise teater või ajaleht Postimees elujõudu hinnates. Paljudel noorematelgi on surematuse staatus käeulatuses, sest kui keegi tõsise näoga esitaks ühiskonnale mõtte, et paneks selle õige kinni või lõpetaks ära (teatri, orkestri, loomeliidu jne), ta lihtsalt diskvalifitseeritaks ullikesena.

Kui paljude kultuuriasutuste ja -nähtuste loojad on olnud oma püüdlustes siirad ja uskunud, et algatavadki midagi rahvale, tema keelele ja kultuurile toitvat ja katvat, siis Sirbi ja Vasara asutamisel see tingimata nii ei olnud. Küllap leidus esimesel okupatsiooni­suvel mõni naiivnegi, kelle meelest uued olud ühiskonna edenemiseks uusi võimalusi pakkusid, kuid otsustajate põhimotiiv oli ikka rahva vaimu ümberkujundamine ehk ajupesu. Nüüd tagasi vaadates võib vaid rõõmuga tõdeda, kui lihtsameelseteks ja lühi­nägelikeks enesevigastajateks nood algajad kommunistid osutusid.

Avanumbri autorita juhtkirjas „Uue lehe ülesannetest“ kirjutatakse: „Kui kodanlise „Noor-Eesti“ hüüdsõnaks oli: „Enam euroopalist kultuuri!“ siis on uuel nädalalehel üheks tähtsamaks loosungiks: „Elagu Nõukogude kultuur!“ Meie lehe ülesandeks on halastamatult võidelda kõigi kodanlise korra halbade pärimuste vastu Eesti kirjanduses ja teistel kunstialadel. Tahame seda võitlust teostada valju tõearmastuse ja objektiivsusega.“

Lehe avakülge kaunistab ka kõrge ülemuse ehk EK(b)P keskkomitee propagandasekretäri Neeme Ruusi tervitus, kus on selgitatud, kuidas uus leht kodanike kirjanduslikke ja kunstilisi tarbeid teenima hakkab. „Kapitalistlikes maades ilmub palju ajalehti, nn. kollaseid ja bulvarilehti, mis laskuvad alla kraadepubliku tasemele, vulgariseerivad kunsti ja kirjandust, labastavad lugejaskonna maitset, kõike ainult selleks, et hõlpsamini kokku ajada raha väljaandjate – aktsionäride taskutesse. Sotsialistlik kirjanduse- ja kunstiküsimusi käsitlev ajaleht peab aga oma ülesandeks võtma publiku, lugejaskonna maitse tõstmise sotsialistliku kunsti ja kirjanduse tasemele.“

Lisaks väärib esiletõstmist, et uude ajalehte on luulevormis kaastöö teinud riigi esimene mees ehk ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Johannes Barbarus, kes on ametikohast hoolimata revolutsioonilises meeleolus:

Mulle meeldib see tohutu
inimenergia, rahvaste tarm,
millega luuakse ümber:
kaosest ülestõstet, koppind maailm.

Tööd tehti ja vaeva nähti ja seda eriti jäika parteilist joont mööda kuni 1960ndate aastateni, kuid rahvas, lugejaskond, va sindrinahk, ei võtnud õppust: selle maitse ei tõusnud Neeme Ruusi sõnastatud viisil, vaid ihkas ikka hoopis midagi muud. Toimetajad läksid selle tellimusega võimalust mööda kaasa ja taasärkamise ning Eesti iseseisvuse taastamise päevadeks oli ametlikku ja kõlbmatut, sellist, mis võinuks lehes olemata olla, juba vähemus, mitte enamus mahust. Bolševike sõnavara pruukides tuleb öelda, et leht ei ehitanud kommunismi, vaid oli hoopis ametis selle seestpoolt õõnestamisega. Sirp ei andnud ehk määravat panust okupatsioonirežiimi kokkuvarisemises, kuid oma väike osa rahva vaimse vastupanuvõime turgutamisel oli tal igal juhul.

Aastal 2000, kui Sirbil täitus 60 tegevusaastat, oli lehe juhtmõtteks ja hüüdlauseks „Mõtlejad loevad, lugejad mõtlevad“ ja see kehtib tänapäevani. Võib-olla just tol kümnendil, kui kogu ühiskond tormas sotsialistlikult tasemelt tagasi kodanliku elu ja turumajanduse rüppe, oli Sirbi elunatuke kõige hapramal alusel. Tuleb vaid tunnustada selle aja kangelasi, kes katsetades ja vahel ka eksides kultuurilehe kõigi karide vahelt läbi lootsisid, panid vastu majanduslikele raskustele ja end jõuliselt peale surunud äriloogikale.

Viie aasta eest tähistas Sirp oma 75. aastapäeva konverentsiga, kus ükski ettekandja enam lehe vajalikkust kahtluse alla ei seadnud. Kõik oli paigas siis ja on ka nüüd. Kui otsija tänasest lehest mingit puudujääki taga ajama peaks, siis jah, propagandasekretäride ega riigijuhtide luuletusi siit ei leia. Nii ongi ainuõige, ükski ametivõimu tervitus ega paraad ei tee lehte paremaks. Igal oma liistud, mille juures olla. Kui järgmiseks presidendiks mõni luuletaja valitama peaks, eks siis kaalume teda ka potentsiaalse kaastöölisena.

Sirp on juba pikemat aega olnud loomult kahepaikne. Kahepaikne nii majanduskäitumise kui ka kuuluvuse mõttes. Ajame avalikku asja ja loome avalikku hüvet, mille tarvis riik lehele ka eelarvelist toetust pakub, mistõttu saame veebis lehe kõigile tasuta kättesaadavaks teha. Samas toetavad Sirbi paberlehe lugejad lehe väljaandmist tellimisrahaga, mis ongi sisuliselt truuduse ja hea tahte akt olukorras, kus saaks ju sisu ka tasuta kätte. Aitäh kõigile, kes Sirpi tellides lehte rahaga toetavad – teid ei ole kunagi liiga palju!

Ühest küljest kuulume nädalalehena Eesti pulbitsevasse ajakirjandusilma, teisest oleme ka osa kunstiilmast, seda nii originaalsete kunstiteoste avaldamiskohana kui ka ise luues. Seda viimast silmas pidades otsustasimegi 80. sünnipäeva puhul oma lugevatele mõtlejatele ja mõtlevatele lugejatele kinkida puhast kunsti – ja teha mitte ühe, vaid koguni kaks kingitust.

Tänase ajalehe vahel on neist üks, mis näeb välja nagu lisaleht, kuid tegelikult on hoopis kunstiteos, mis on valminud koostöös kunstiakadeemia tudengite ning Sirbi heade autoritega ja mille on kokku vorminud disainer Aimur Takk. Kuidas teos näitusena „Hulgad“ välja näeb, seda saab vaadata Tallinna Balti jaama tunnelis, kus avame loodu näitusena reedel, 9. oktoobril kell 15. Kuidas teost peaks kasutama iga lehe­tellija? Küllap on olnud paljudel oma kodu remondi kõige meeleolukam ja põnevam osa see, kui vana tapeeti seinalt kiskudes ilmuvad selle alt välja vanad ajalehed, mida lugeda ja mille sisu üle imestada. Nüüd tasub haarata võimalusest kujundada lugemis- või töötoa sein nii, et tapeet või värv all ja ajalehekunst peal. Nii saab Sirp end tänulikult meelde tuletada iga päev. Selleks et ettevõtmine õnnestuks, peab muidugi enne tunnelis originaali ära vaatama.

Teine sünnipäevanäitus „Tõsted. Sirbi portreed“ lehe vahele ei mahtunud, aga selle alusmaterjaliks on sel sajandil Sirbi kujundaja ja fotograafi Piia Ruberi üles võetud ning lehes avaldatud loomeinimeste portreed, mis ilmutavad end nüüd üleelusuuruses Telliskivi loome­linnaku väligaleriis (avamine kell 16). Kultuuril on alati kaks nägu – loodu ja looja oma –, mis käivad kokku.

Lillede ja tortidega Sirp pidupäeva ei tähista. Parim sünnipäevakink eakale juubilarile on toetus lehetellimuse kujul.