Pooleusu rahvas

Vene keel on riigi tubadesse tagasi hiilinud. Mis õigusega?

KAAREL TARAND

Inimesi, kes maakeelt kangelt ja paremini vene keelt oskavad, on Eestis sajandeid leidunud. Seda küll hoopis väiksemal määral kui 1980ndatel, mil Moskva aktiivse koloniseerimispoliitika tagajärjel venekeelsete immigrantide osakaal Eesti rahvastikus aegade tippu jõudis. Kahe sajandi eest, kohe pärast pärisorjuse ametlikku kaotamist ja talurahvaseaduste jõustamist, ei tulnud aga ühelgi vastutajal rüütelkonna pea­mehest kohaliku mõisniku ja kiriku­õpetajani pähe, et muulastele peaks ka eraldi venekeelseid küla- ja kihelkonnakoole rajama ning aitama neil, keda Masing Maarahva Nädalalehes pooleusu rahvaks nimetab, igavesti oma kultuurilisi eripärasid taastoota.

Ei osatud idast sisserändajaid toona Eestile eriliseks kingituseks pidada ega peaks oskama ka nüüd, kui on üle elatud mitu hiiglaslikku venestamislainet tsaari­võimu ja punase režiimi ajal. Aga kingituseks vaba Eesti riigivõim neid peab ja taganeb aina varjamatumalt neist põhimõtetest, mille põlisrahvas endale iseseisvuse tagasi võites kokku leppis. Natuke ikka veel häbenetakse, nagu pandeemia-aasta ja eriti selle nn teise laine järk hästi ilmsiks on toonud.

Igaühele, kes uudiseid jälgib, on ammu selge, millise rahvusliku taustaga on olnud viiruse talvine vohama pääse­mine, sest koroonaedetabelite tipus on püsivalt omavalitsused, kus mitte-eestlaste osakaal suurem, sellega koos usaldus riigivõimu vastu väiksem, omavalitsuse juhtimine saamatum, kultuuri­normid lõdvemad. Rääkimata sellest, milline informatsioon seal levib, millist teavet tarvitatakse ja usaldatakse. Sellega ei taha ma väita, et kriisiaja eestikeelne kommunikatsioon oleks kuidagi selge, vastuoludeta. Nagu aga iga päev, kui eesti­keelse meedia ette mõni pooleusu rahva esindaja tiritakse, kinnitab, mahub kahe kukelaulu vahele uskumatult suur annus ebausku, väärarusaamu ja sellega kogu ühiskonna esmastele huvidele küllap tahtmatut vastutöötamist, millel, nagu igal asjal, on oma hind.

Rahvuse või koduse keele alusel tehtud haigestumise ja suremise statistikat terviseamet ei tee, või kui teeb, siis ei jaga avalikkusega. Valitsuse avalikes otsustes ei ole selgelt kirjas, et ühiskonna normaalelule avamise ees on põhiliseks takistuseks immigrant­populatsiooni käitumine, kuigi vaktsiinide jaotamisel ning avalike kulutuste tegemisel (näiteks vaktsineerimis­keskused Tallinnas) paistab venekeelse elanik­konna eelistamine välja küll.

Lihtne on kui tahes suuri järeleandmisi õigustada, kui teisel kaalukausil on surm. Kui surm on keeleseadusest kõvem, peab allavett minema viimane. Mitteametlikult ongi keeleseadus sellele teele saadetud, kuigi paragrahvides näpuga järge ajades oleks keeruline otsest kuritegu tõestada. Hea küll, sellega, et suures hädas tehakse ajutisi järeleandmisi, võiks ju teatud tingimustel leppida. Esimene tingimus on, et kõik sel sajandil valitsust juhtinud peaministrid üksmeelselt ja siiralt tunnistavad, et on mitte-eestlaste integreerimisel, mida hiljem on hakatud lõiminguks ja lõimimiseks nimetama, valitsuse sellekohaste programmide realiseerimisel läbi kukkunud. Ühtlasi peaksid nad nüüd tagantjärele põhjendama ja selgitama, miks see nii läks. Mida kardeti (sõda Venemaaga?) ja kuidas leiti, et enamusrahvus selle kõik välja kannatab, vaikides maksab ja produkti ei saa?

Teine tingimus on, et praegused võimulolijad teevad selle analüüsi alusel endale uue, selgete tähtaegadega plaani, mis täitmata jäämise või äpardumise korral ka konkreetseid sanktsioone sisaldab. Et asi oleks selgem, tsiteerin märtsis aastal 2000 valitsuse jõustatud programmi „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007“, mille sissejuhatuses on eesti kultuuriruumi säilitamise ja arendamise kõrval rõhk sõnapaaril „tugev ühisosa“. Ühisosa on defineeritud: „Ühiskonna liikmeid siduv ühisosa koosneb üldistest humanistlikest ja demokraatlikest väärtustest, ühisest teabeväljast ja eestikeelsest keskkonnast, ühistest riiklikest institutsioonidest ning ühistest väärtustest, mis põhinevad Eesti ajaloo tundmisel ja Eesti Vabariigi kodanikuks olemise ning Eesti ühiskonna mitmekultuurilisuse teadvustamisel.“

See kõik pidi programmi järgi saavutatama juba aastate eest. Aga mida pole, seda pole. Eestikeelsest keskkonnast ja ühisest teabeväljast, nagu pandeemia käigus tõestuse on saanud, ollakse endiselt valgusaastate kaugusel. Selle asemel on meil juba aastaid rahvusringhäälingu venekeelne telekanal ETV+, mille kaudu levitatav enam-vähem viisakas info kõigist pingutustest hoolimata ei ole venekeelse elanikkonna ajukäärude vahele jõudnud. Selle kanali vaadatavus on küll mõne aastaga kolmekordistunud, kuid nagu Kantar Emori teleauditooriumi uuring kinnitab, pühendavad Eesti televaatajad ETV+ saadete jälgimisele vaid kuni 1,5% vaatamise koguajast.

Venekeelse kanali loomise üks õigustusi oli pealegi vajadus võistelda Venemaa kanalite toodetava väärinfoga. Seegi ei ole õnnestunud, kuid olulisem on, et ka Venemaa kanalite vaadatavus on pidevas languses ja monitooringu andmeil vaadatakse kõiki venekeelseid kanaleid kokku ikka vähem kui ainuüksi ETV põhiprogrammi. Kuid probleem on muus. Raha muudkui kulub, kuid televisiooni vahedusel jõuab üldse aina väiksema osani nendest, kellele loodetakse asjalikku teavet edastada.

Mõõtmine näitab ka, et televisioon on rohkem vanainimeste värk ning seetõttu võiks ju loota, et seda peaks eelistama, kui soov on kriisiaja sõnumitega just viirusest enim ohustatud eakateni jõuda. Seda kummalisem on aga, et kui vanaaegse televisiooni abil ei jõuta, siis asenduseks või täienduseks pakutakse aina aktiivsemat ja mahukamat netiteavet. Kust sünnib usk, et televisioonist jäänud augud õnnestub internetiga paigata?

Kui keeletundlike murelike põhi­tähelepanu viimasel kümnendil on aina enam olnud inglise keele pealetungil, on vene keel kuidagi märkamatult ja ilma kesksete ametlike otsusteta riigi asjaajamisse tagasi hiilinud. Aina lihtsam on leida venekeelseid formulare. Varem eesti- ja ingliskeelsena ülal peetud riigiasutuste veebilehtede uuem põhi on juba kolmes keeles. Eesotsas valitsuse enda keskse infokanaliga dubleerivad eestikeelset ametlikku infot kasvavas mahus vene keeles kõik „eesrindlikumad“ ministeeriumid ja ametid, näiteks kultuuri-, sotsiaal- ning haridus- ja teadusministeerium või terviseamet ja töötukassa.

„Tagurlased“, nagu rahandus- või majandus- ja kommunikatsiooni­ministeerium, elavad veel vanaviisi ning jagavad infot ainult eesti ja inglise keeles. Inglise keelele on õigustus, sest see infovoog suunatakse välismaisele auditooriumile: Eesti on ju ikkagi avatud maailma osa, meie partnerid ja liitlased peavad meist pingutuseta aru saama. Vene keele kohta sama ei kehti. Kui lähemalt vaadata, siis inglise ja vene keeles pakutav ei olegi sama. Venekeelne info on selgelt koduturule suunatud, põlistades nii seadusevastaselt kakskeelset riiki.

Mis õigusega ja mis eesmärgil seda tehakse? Kuludest rääkimata, sest ega ministeeriumides tehisintellekt tõlketööga tegele, ikka luust ja lihast inimesed. Kõige krooniks töötab iga valitsus, mis mahitab, olgugi et enda arvates õilsatel kaalutlustel, venekeelse ametliku info pakkumist, iseendale ning kõigi eestlaste seatud põhiseaduslikele eesmärkidele vastu. Kõigepealt kukutakse integratsioonis läbi ning seejärel lapitakse tehtud vigu viisil, mis seatud eesmärgist ja tugeva ühisosa tekkest veel kaugemale viivad. Et neil hambad suus on, sööb pooleusu rahvas isukalt venekeelset infotoitu, kuni seda pakutakse, ning uued, kohasemad kombed jäävadki omandamata.

---

200 aastat hiljem

Tarto ja Narva vahel, suure Peterpuri tee äeres, on Iisako kirik, mis Jõhvi kiriko kabel on, kuhu õpetaja kolme nädala tagant jutlust tuleb pidama. Selle veikese kihelkonna rahvas on muist Poolvernikud, see on maakeele: pooleuso rahvas. Nemad on küll meie usku, aga käivad vene riidis; räägivad kangeste maa-, ja paremaste vene keelt; kannavad ka ristikesi kaelas; löövad nenda kuida venelasedki, risti eneste ette, ja kui vene kirikusse juhtuvad: siis seäl pühade kujude ette küünlaid panevad, ja nende ette kummardavad. Selle­pärast, et nemad kahe vahe peäl, neid Poolvernikuks, ehk pooleuso rahvaks kutsutakse. Muido on seesama rahvas üks hea ja tasane rahvas, ja on teda ka Tudolinna kihelkonnas, Rannapungerja, ja Kaukse vallas leida.

Sel rahval oli, mõni aasta tagasi arvates, vanast see viis jäänud, et kõikide hingede päeval suurt söömaaega valmistasid: katsid siis lauda valmis; panivad peerud õrte, ja kangad seina peäle, ja piipkannu oma kõhta rippuma. Vasto esimest kukelaulo, pani perenaene küünlad käsilühtrite peäl põlema, ja kandis road lauale: peremees kallas karikatesse õlut, ja leikas leiba lahti. Kui siis kukk esimest kõrda laulis, peitis perenaene ennast perega kambri, ja peremees jäi üksi tuppa; luges issameiet, võttis valge rätiku kätte; lõi ristikest ette, tegi ukse lahti ja ütles: tere! tere! olgeterve tulemast! et tulge sisse võerukesed! [—]

Kui kukke tõist kõrda kuulis laulvad, siis ütles: juba hüüab kodo tulema; tõuske üles! olge terve tulemast, ja meid meeles pidamast! Minge nüüd kodo! [—] Pere, perenaene, ja muud sugulased, kes kambris peidus olid, tulid siis lagedale: süda oli kerge, et vaimud äraläinud, ja siis läksid õiged sööjad laua taha, kes, et neil hambad suus olivad, vaagnad peagi tühjaks sõivad.

 

Maarahva Nädalaleht 12. I 1821, nr 2