Pausiaja poliitikategu

Riigikogu asub kaaluma kavandatava kultuuripoliitika ambitsioonikust.Kui ikka asub.

KAAREL TARAND

11. oktoobri pärastlõuna võib kujuneda kultuuri pidupäevaks või hoopis piinlikuks päevaks. Pärast pikka ootamist jõuab riigikogu täiskogu ette kultuuri arengukava aastateks 2021–2030. Teednäitava dokumendi koostamist alustati õigeaegselt nelja aasta eest ja see peaks juba aasta otsa kehtima, kui võim toimiks plaanipäraselt. Asjaosaliste panus on ammu antud, kogu venimine on olnud tingitud poliitilise tahte kõikumisest ning meeleoludest: ajuti on seatud kahtluse alla riigielu strateegilise planeerimise vajalikkus kui selline. Ka Sirp on arengukava koostamise ja sisu kohta avaldanud mägede kaupa lugusid, aga – parem hilja kui ei iial.

Väga tahaks riigikogus kuulda seekord sisukat arutelu. Viimasel korral, kui seal suurem kultuuriteema ette võeti ja koostati riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, läks lõppotsuse tegemisel asi käest ära ning sisulise mõttevahetuse asemel vallandus protseduuriline jant. Arengukava arutelu on riigikogule lihtsam, sest mingit otsust tegema ei pea. Erinevalt „Kultuuri­poliitika põhialustest aastani 2020“, mille riigikogu otsusega kinnitas, jõustab uue strateegia oma otsusega valitsus. Riigikogu liikmete roll on esitada soovi korral ettepanekuid ja täiendusi.

Kehtiva korra tõttu võib kogu strateegia osutuda siduvaks ainult praeguse valitsuskoalitsiooni erakondadele. Kõigi erakondade konsensuse otsimise ja saavutamise järele puudub formaalne vajadus ning opositsioonilised erakonnad saavad end vabalt distantseerida nii arutelust kui ka strateegia põhisõnumitest. Kui mõni neist peaks pooleteise aasta pärast riigikogu valimise tulemusena valitsusse pääsema, on neil lihtne öelda, et valitud suund on vale, eesmärgid ebarealistlikud ning uus koalitsioon ei pea eelmise valitsuse lubadusi täitma.

Kui menetlust juhtiv riigikogu kultuurikomisjon arengukava täiskogu istungile saatmist viimati arutas, ei paistnud konsensuslikku uhkust seni tehtu üle kuskilt välja. Otsus saata eelnõu täiskogu ette langetati Keskerakonna ja Reformierakonna liikmete häältega, opositsiooni esindajad olid vastu või erapooletud. Kõhklejail oli ses mõttes õigus, et valitsus oli tõepoolest andnud riigikogule arutamiseks üle lünkadega dokumendi, kust ei selgu, mida kõike ja millise metoodika toel mõõta ja analüüsida kavatsetakse. Siiski ei tohiks riigikogu liikmed selle ettekäände taha varjuda, aega omal käel lisainfo hankimiseks, küsimiseks ja mõtisklemiseks on olnud mitu kuud. Rääkimata sellest, et vähemasti mõni kultuuripoliitikale spetsialiseerunud riigikogu liige peaks olema olnud protsessi osaline algusest saadik.

Loomerahvas ei ole tänaseni Toompeal meelt avaldamas käinud. Võib-olla peaks esmaspäeval minema? Mitte nõudma, vaid innustama.

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Väga tahaks loota parimat, aga enne esmaspäeva ei tea keegi vastust mitmele küsimusele. Kas riigikogu liikmed võtavad seda arutelu tõsiselt? Kas nad on sisuliseks debatiks ja ettepanekute tegemiseks valmistunud? Kui paljud riigikogu liikmed suurde saali selle päevakorrapunkti käsitlemise ajaks üldse kohale ilmuvad? Kas esitatakse arukaid või rumalaid küsimusi? Kas keegi hakkab mingit jonni ajama või ettekandjana kõnepuldis olevat kultuuriministrit kiusama ja tema võimalikku ebapädevust paljastama? Kas mõni erakond kultuuripoliitika kujundamise ning kultuuri arengueelduste loomise vähemasti valimisteni oma südameasjaks võtab ning püüab arengukavas kirjapandu ka oma valimiskampaanias suureks ja tähtsaks mängida? Kas keegi üllatab ning avaldab, et professionaalse kunsti alal tegutsejad ning kultuuri tugivõrgustike ülalpidajad on mõnele erakonnale tähtis sihtrühm, kelle eluvõimaluste parandamise nimel ollakse valmis lahingusse minema? Praegu on see kõik tume maa, nii et sõlmi või kihlvedusid.

Arengukavas pakutud mõõdupuud ning näitajad on lihtsad närida. Arengukava tekstiosas kajastub soov jõuda ideaalmaailma, kuid arvnäitajad ei ole sellega kooskõlas. Üldeesmärgina on sõnastatud: „Eesti kultuur on elujõuline, arenev ja maailmale avatud ning kultuuris osalemine on loomulik osa iga inimese elus“. Rõhutan: iga inimese! Aga arvnäitajateks pakutakse, et Eesti elanike osalemine kultuurielus kasvab 2017. aasta algtasemelt 78,7% kümnendi lõpuks sihttasemele 80%. See tähendab, et kultuuri valgusesse õnnestub juurde tuua vaid keskmiselt 0,1% elanikkonnast aastas ja viiendik elanikkonnast ei saa kultuuriga pihta ka arengukava lõpukella ajal. Seega peaks tekstis olema kirjas, et kultuurielus osalemine on loomulik kõigile, välja arvatud igale viiendale elanikule. Või siis peaks sihttasemeks määrama mitte 80%, vaid 100%. Valdav osa Eesti erakondadest on aastaid kuulutanud, et kõigi eest hoolitsetakse ja kedagi ei jäeta maha. Aga nüüd on kavas liiga paljudele vastupidist kinnitada: olete praegu ilma, olete ka kümne aasta pärast.

Laiemalt on küsimus – ja peaks olema ka iga riigikogu liikme silmis – selles, kas valitsuse pakutud arengukavas seatud eesmärgid on piisavalt ambitsioonikad või peaks natukesegi saavutamiseks sihtmärgi suuremaks seadma. Üldeesmärgi kõrval on küllap tuhandetele strateegia mõjusfääris töötavatele inimestele tähtsaim rida arengukavas kultuurielu tugevust ja toimivust peegeldav „kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk võrreldes Eesti keskmisega“. 2019. aasta algtasemelt 82% loodetakse strateegia toel jõuda 2030. aastaks sihttasemele 90%. Siin käib jutt kõigist, mitte ainult kõrgharidust nõudval ametikohal töötavatest inimestest, kes jäävad ikka elama oma miinimumpalgast miinimumpalgani, kui tulevaste valitsuste poliitiline tahe olukorda muuta pärmi peale ei lähe. Ei saa välistada, et mingid majandusharud kasvavad lähitulevikus niisuguse mühinaga, et kümnendi pärast tähendab ka 90% keskmisest palgast ostujõult piisavalt väärikat elu võimaldavat sissetulekut. Aga sel juhul on ikkagi tegu ümberjaotamisega, milleks vajalikku summat arengukava riigieelarvelise maksumuse tabelis ei ole projekteeritud (vt lk 4).

Rohkem ei saa maksta, kuna arengukavas eeldatakse, et loomemajanduslik tegevus praegusest tulusamaks ei kujune. Kümne aasta pärast peaks loomemajanduse sektoris loodud lisand­väärtus praeguselt 2,9% tasemelt kerkima 3,2%ni SKTst, mis on mikroskoopiline muutus ja sõnum, et sektor ei ole ka tulevikus Eesti majanduses tähtis ning seal tegutsejad endiselt pigem ülalpeetavad kui jõukuse ja heaolu loojad. Võimalik on ka, et loomemajanduse alla ei ole statistikas lihtsalt hõlmatud kõike loomingulist, mis sinna peaks kuuluma.

Tulles tagasi riigikogu täiskogule seatud ootuste juurde, teeb tuska, et täiskogu istung ei ole kehtivate reeglite järgi põhjalikuks aruteluks üldse sobiv formaat. Arutelupäevale peaks eelnema vähemasti paaripäevane ja riigikogu liikmetele kohustuslik konverents, mille käigus asjatundjad selgitaksid otsustajatele, kuidas Eesti kultuurielu üldse toimib, millised majanduse mehhanismid seda kujundavad, mida tehakse naabermaadel, millised kultuuripoliitika kangid seadusandlikul ja täitevvõimul üldse on ja millised võiksid olla. Veel parem, kui enne oleks uuringuga välja selgitatud kõigi riigikogu liikmete valdkondlike teadmiste algtase, et oleks selge, kui täis või tühja anumasse ning mida juurde valama peab.

Abiks ei ole ka arutelu ajastus. Samal päeval on alanud munitsipaalvalimiste eelhääletamine. Valdav osa rahvaesindajatest neil ka kandideerib ja tehakse viimaseid jõupingutusi häälte hankimisel. Riigi kultuuripoliitika ei ole kohaliku elu küsimus ja sel teemal kolleegidele või siis tühjale saalile hästi esinemine hääli juurde ei too. Istungitundide ajal jõuaks vilkam kandidaat värvilist kraami jagades mitu kortermaja läbi joosta. Kuigi põhiseaduse järgi ei tohiks poliitika valimiste-eelsel ajal „pausile pandud“ olla, on tegelikult siiski just nii ning rahvaesindajad järgivad pigem ürgset sisemist kutset rahvaliku laulu sõnade järgi: „Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti“.

Mis juhtuma peab, juhtub ka riigikogu panuseta. Lootkem siiski, et kultuuripoliitika arutelu eel mõistavad kõik riigikogu liikmed, et kui jätavad pingutamata, vähendavad nad sellega ka paljude teiste pingutuste viljakust. Isegi süvariik ei suudaks Eesti kultuuripuud täide õide ajada, kui parlament ei aita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht