Odav vool tuleviku taskust

Süsteemitu detailide näppimine ei ole majanduspoliitika.

KAAREL TARAND

Nädalaid palava ilma kõrval Eesti ühiskonna tähelepanu keskmes olnud suur riiklik koristuspäev toimus lõpuks ära ja enam ei ole sellest midagi rääkida. Koristamine maastikul oli vajalik, kasulik ning ka valitsuse seisukohast vältimatu, kuid ainelise prahi käitlemise kõrval käis alatasa jutt ka veel (ja surmani) valesti mõtlevate, valdavalt kodakondsuseta või vaenuliku naabermaa kodakondsusega Eesti elanike mõtteilma korrastamisest, neile õige ajaloo selgitamisest, hingede püüdmisest, mis valitsuse põhiülesannete hulka põhiseaduse järgi ei kuulu. Seega käis vilgas asendustegevus, mille võib küll hoogsa suhtekorralduse ja intensiivse seletamisega painutada põhiseaduse § 87 esimese, tähtsaima valitsuse ülesandeks pandud punkti „Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat“ alla, kuid otsest seost Eesti rahva jõukuse ja heaolu kasvuga seesugusel tegevusel pole.

Asjaolu, et mõni valitsuse moodustanud erakondade kombinatsioon oma koalitsioonileppesse riigi majandus­poliitika põhimõtteid kirja pole pannud, ei vabasta seda aga sugugi majanduspoliitika kui sise- ja välispoliitika osa elluviimise kohustusest. Niisamuti ei tohiks faktist, et praeguse valitsuse eluiga on kõigest kaheksa valimisteni jäänud kuud, tuleneda õigus teha mõnes poliitika põhivaldkonnas juhuslikke ja süsteemituid sööste, mis pakuvad mingile elektoraadi osale ehk lühiajalist naudingut, kuid seda ainult riigi pikaajaliste ja strateegiatega kokku lepitud eesmärkide arvelt.

Aga just seda valitsuskoalitsioon praegu teeb, kui on saatnud majandus- ja taristuministeeriumisse ja sealtkaudu elektriturule ministrina möllama poliitikas uustulnuka Kristjan Järvani, kes on end avalikel esinemistel juba tõestanud areneva ja võitleva populisti ning suure isemõtlejana. Kuni peaminister Kaja Kallas ei ole oma ministrit selge sõnaga korrale kutsunud, peab paraku järeldama, et vaikimisi on peaminister nõus minister Järvani verbaalsete rünnakutega ühe põhiseadusliku institutsiooni ehk Eesti Panga vastu, kus ministri väite kohaselt kahjustatakse Eesti mainet.

See oleks väike asi, sest ministrid on ajutised, keskpank alaline ja ajalugu on seni kinnitanud, et riigi maine kahjustamisega saavad tihti ja edukalt hakkama üksikud poliitikud olgu parlamendis või valitsuses, aga mitte põhiseaduslikud institutsioonid ja nende professionaalsed ametnikud. Aga see ei ole väike asi, kuna on hädavajalik element Isamaa poliittehnoloogilises plaanis ja sellisena igati loogiline. Kui kavatsused on nurjatud, siis peabki avalikult ründama kõige­pealt selle kavatsuse eeldatavalt kõige autoriteetsemat ja võimekamat era­pooletut kriitikut. Põhiseaduslike institutsioonide maine on avalikkuse silmis olnud alati palju parem kui erakondade oma ning erakondades teatakse ammu, kui hästi saab sõltumatuid oponente häbimärgistada lihtsa ütlemisega, et olete politiseeritud, mitte apoliitilised, olete samasugune porimülgas nagu meie. Kui hoolega rääkida, küllap uskujaid leidub.

Suurem probleem on see, et juba läbirääkimiste ajal laskis valitsust moodustav Reformierakond endale Isamaa poliittehnoloogilise plaani pähe määrida ja leppesse kirjutada nn elektrituru­reformi. Majanduspoliitiliselt on see ohtlik jätk seni ainult päris­populistide harrastatud võõra raha eest elanikele tasuta asjade jagamisele ehk kommi­onu­poliitikale, mida mis tahes järgmisel koalitsioonil on väga keeruline lõpetada. Elektriturul astutakse valitsuse kava kohaselt esialgu ainult pool sammu. Nii hulluks nagu nn tasuta ühistranspordi kehtestajad veel ei ole mindud, aga pikaajaline mõju on ennustatavalt sama: maksumaksjad viskavad raha musta auku, aga teenuse kvaliteet ei parane, selle osutajad erasektorist ei suuda piisavalt investeerida, tarbija omavastutuse taju ja säästliku käitumise surve aga väheneb ning juurdub mentaliteet, mille järgi tal ongi võõrandamatu õigus saada tasuta asju, küsimata, kelle või mille arvelt need tulevad.

Rahvale poolmuidu elektri jagamise ehk universaalteenuse kehtestamise kava küünilisele omakasupüüdlikkusele osutab hästi ministri soov pakkuda universaalteenust neli aastat. Miks just neli aastat? Tegu on ju kriisiabinõuga, mida peaks kasutama ainult nii vähe ja lühiajaliselt, kui on vältimatu. Pandeemia majanduslike kõrvalmõjude kompenseerimisel piirduti sellesama peaministri juhtimisel küll ainult kalendriaastaga. Minister Järvan on keskpanka kritiseerides põhjendanud, et kriisid on ennustamatud: keegi ei olevat osanud ennustada finantskriisi, pandeemiat ega sõda. Kui väide on, et elektri­turu­reformi on vaja, sest keegi ei osanud aasta eest öelda, kui kalliks läheb elekter Nord Pooli börsil, siis kust võetakse nüüd ennustuskindlus väita, et elektri hind seal järgmise nelja aasta jooksul mühinal edasi tõuseb ja enam kunagi ei lange? Võrdlus finantskriisiga paneb kohe ka küsima, et kui selle põhjustajad olid pangad ja börsid, siis miks neid ometi üleilmselt lõplikult kinni ei pandud või vähemasti targas Eestis nende teenuste kasutamisest ei loobutud, nagu nüüd mõned energeetikapoliitika spetsialistid nõuavad Eesti päästmiseks Nord Pooli elektribörsilt lahkumist.

Võrdluseks sobib meenutada, et kevadel leidus meilgi ennustajaid, kes rääkisid, et sellise vabaturukauba nagu mootorikütuse hind jõuab Eestis enne aasta lõppu kolme euroni liitri eest, nagu see kevadel hetkeks juhtus Itaalias või nagu mõni mõttekoda ennustas Soomele. Aga mis ta praegu on? Müüjad kontrollisid ostjate ostuvõime lae ära, tarbimismahud eriti vaesemates piirkondades hakkasid kiiresti kahanema ja ka hinnatõus peatus enne, kui mõni populistlik grupeering oleks suutnud saada valmis plaani tanklates odavat või tasuta universaalbensiini jagama hakata.

Seega, valitud nelja-aastasele tähtajale jääb ainult üks seletus. Kui tähtaeg käes, peavad valitsus ja parlament taas otsustama, mis edasi saab. Inimesed on soodustusega juba harjunud ja otsustama peab jälle valimiseelses olukorras. Kes on küll see vapper, kes otse enne valimisi lubab mingi senise hüve elanikelt ära võtta? Soovides soodustuse kehtimist kogu järgmise poliitikatsükli vältel tahab Isamaa ühtlasi, et odav elekter oleks valimisvõitluses keskne ja talle kasulik teema ka aastal 2027. Kui poliitikas jätkavad peamiselt samad inimesed ja erakonnad, võib karta, et üks ei jää teiseta, ühe partei rahapildumine tõmbab kaasa teisedki ning tasuta asjade ning ülalpeetavusega kohanenud inimesed hakkavad õigustatult küsima ja nõudma: ega eluasemekulud ei ole ainsad sundkulud, sööma ja jooma peab ka ning järelikult on rahval õigus kaitseks globaalse imperialismi ning piiriülese vabaturu jõhkruse eest nn universaalsele toidukorvile. Tähendab, valitsus hakkaks inimestele kinni maksma tervise­ametis välja arvutatud kalori­vajaduse alusel kindla koguse soodusleiba, -vorsti, -juustu ja -õlut. Ainult et … üsna pea sureks kogu vaba ettevõtlus välja.

Sellest mikroilmast suuremale üldistusastmele astudes põhjustab nn elektriturureform veel mitmesugust kurja. Lühiperspektiivis ka valitsusele. Rahandusministril oleks viimane aeg selgitada oma noorele ja innukale kolleegile riigirahanduse põhitõdesid, et viimane ei räägiks jaburat juttu, nagu ei mõjutaks reform riigieelarvet, sektori (sh riigile kuuluvate ettevõtete) investeerimisvõimet jne, kuna „tarbijale minnakse appi Eesti Energia kasumi arvelt“. Firmast on eelarvesse dividende võetud igal aastal ja kui seni oli see vabalt suunatav raha, siis enam mitte ning hiljemalt septembris peab valitsus ütlema, kes uue hüve rakendamise tõttu ilma jääb. Meedikud? Haridus? Kultuur?

Kõige üldisem hädaoht on, et soodus­elektrist saab viigileht, mille varjus asub Eesti võim järjest loobuma endale võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmisest kliimapoliitika alal, millesse ju valdav osa poliitikutest, kes keerulist ja kompleksset teemat ei ole suutnud endale selgeks teha, kunagi pole siiralt uskunud, vaid on kaasa läinud ainult välise surve tõttu. Väljamarss ühisest kliimapoliitikast ei ole kindlasti võimalik suuremate pahandusteta, abi­rahast ilmajäämise või suurte trahvideta. Nagu igat populismi, tehakse nüüdsetki noorte ja nende tuleviku arvelt. Palju õnne, Eesti tulevik!