Moodne maskuliinne meestelahutus

TRISTAN PRIIMÄGI

Kui Robert Ludlum töötas oma arvukates raamatutes sisse kindla kangelastüübi – valgekraelise keskklassi mehe, kes avastab keerulises olukorras endas kangelasmaterjali –, osutus selle mõju kaugele ulatuvaks ka filmimaailmas. Just Ludlumi Jason Bourne’i kaudu tuli see troop jõuliselt ka filmimaailma, et ikka ja jälle järjest jõhkramas vormis taassündida. Kui Bourne’i vägivaldsus üllatas mälukaotuse tõttu ka teda ennast, siis tema järglased – pealtnäha rahumeelsed, ent varjatud vägivaldsete annetega mehed – on teostamas omamoodi allasurutud maskuliinsuse kättemaksufantaasiat. Keanu Reeves’i John Wicki, Liam Neesoni Bryan Millsi (ülipopp „Röövitud“¹) ja Bob Odenkirki Nobody² eestvedamisel on terve hulk selliseid kangelasi võitmas keskmisele ilmetule mehele tagasi tema enesekindlust, ja jätkuna ka pruuti, perekonda või maist vara. Sellel teel aga kaugenetakse tegelaskujude sisemistest dilemmadest ja süümest (mida näiteks käsitles väga värskendavalt ebamaskuliinses võtmes Korea film „Vana poiss“³) ning valitakse järjest jõhkram tegutsemismudel. Korrakaitse aspekt taandub tagaplaanile (politsei oleks korraliku kättemaksufantaasia teostamisel vaid narratiivseks tülinaks) ja käekiri muutub järjest brutaalsemaks. Tulemust võib pidada huvitavaks destillaadiks, mille eesmärk ongi vaid mentertainment ehk meeste meelelahutus või meestelahutus. Relvad, võitlusoskused, autod, kiirus, jõhkrus, konkreetsus ilma mingi liigse vabandamiseta, miks ja kuidas. Televisioonis on seda biiti hästi tabanud Amazon Prime, mis on tulnud tänavu välja kahe väga tugeva meestelahutuse sarjaga. Lee Childi samuti mahukal raamatusarjal põhinev „Reacher“ ja „Tapanimekiri“⁴, mis mõlemad annavad oma üliheade vägivallavõimetega peategelastele ohtralt võimalusi nende kasutamiseks. Tegutsemise ettekäändeks on neis lugudes tavaliselt mingi ebaõiglus, selgituseks tihti peategelase sõjaväeline taust, mis toimib osaliselt ka vägivalla õigustusena. Umbes nagu muude tipposkustööliste puhul, et kui sõjaväes on õpitud inimesi tapma, siis osatakse seda vähemalt kvaliteetselt ja ilma liigse lagastamiseta teha. Need on vabariiklaste kangelased, kes ei küsi, kas kodanikul on õigus kanda relva, vaid ainult seda, kui suur sul on. Relv siis.

„Tapanimekirjast“ sai kriitikute lemmikmärklaud, õiendati nii Chris Pratti puise rolliesituse kui ka olematu käsikirja aadressil. Õige meestelahutus on aga kõige selle suhtes immuunne, sest loeb puhas rõõm ühiskondlikult allasurutud kättemaksuihast, mida meil on võimalus koos tegelasega läbi elada. „Reacher“ ja selle samanimeline peategelane on maskuliinsuse kehastus, aga tegelane on loodud toonilt pigem pehmeks ja rahulikuks, mis on vägivaldsusega kontrastis, ja sari ise on äärmiselt nauditav.

Nii et kuigi seda laadi meestelahutusele on lihtne vastata ühiskondlike moraalinormide, aegunud vaadete ja põhjendamatu vägivalla teemalise kriitikaga, tuleks neid ehk vaadata hoopis millegi muuna, näiteks ventiilina kogunevale sotsiaalsele rahulolematusele. Seda, mitu sammu on filmivaatamisest tulistamiseni, pole veel suudetud kindlaks teha, aga ma usun, et neid on rohkem kui üks (kunsti ja päriselu vahele meelevaldse võrdusmärgi joonistamisega on kultuuri üritatud alati tasalülitada). Meil pole avalikke tulistamisi ja seetõttu on ka retseptsioon teine, moraalselt „vale“ meelelahutus on aga mõnes mõttes palju vabastavam, kui seda on läbikaalutletult korrektne.

1 „Taken“, Pierre Morel, 2008.

2 „Nobody“, Ilya Naishuller, 2021.

3 „Oldeuboi“, Park Chan-wook, 2003.

4 „The Terminal List“, 2022.