Mask, vaktsiin ja kihlvedu jumala olemasolu peale

TIIT HENNOSTE

Sõitsin kaks nädalat tagasi bussiga. See oli aeg, kui seal pidi juba maski kandma. Inimesed tulid valdavalt peale maskis. Kellel ei olnud, sellele anti. Buss oli täis ja peaaegu kõik olid maskis. Aga mõne aja pärast algasid vaiksed muutused. Kuulen tagantpoolt häält ja saan aru, et see on maskita hääl. Näen oma kõrval istuvat inimest, kes ohkab ja tõmbab maski lõua alla. Ja siis paarikümne minuti pärast mühatab pahaselt ja viskab päriselt kõrvale. Lõpus läks maha juba üsna palju maskita inimesi. See buss liikus Tartust Pärnusse.

Kaks päeva hiljem sõitsin uuesti. Inimesed tulid peale valdavalt maskita ja ka bussijuhil maske ei olnud. Alguses oli buss peaaegu tühi ja sõitjate vahel üldiselt kaks meetrit. Tunnistan, minagi ei pannud maski ette. Aga poolel teel hakkas inimesi üha juurde tulema. Ja need juurdetulijad olid enamasti maskis. Mida edasi, seda enam. Kui pingid minu ümber hakkasid täituma, tekkis mingi seesmine ärevus. Panin maski ette ja tundsin ennast järsku hoopis kindlamalt. See buss sõitis Pärnust Tartusse.

Ei saa midagi teha, kui sellisel juhul hakkad mõtlema maskist, koroonast ja ennekõike vaktsiinist. Kas vaktsiin teeb midagi kasulikku, ei muuda midagi või teeb midagi kahjulikku (jätame süstijärgsed ajutised vaevused kõrvale)? Arvud on erinevad, aga üldiselt on leitud, et vaktsiin vähendab riski haigestuda kolm-neli korda ja riski sattuda raskelt haiglasse umbes viisteist korda. Aga on ka leitud, et vaktsiin on nõrgema mõjuga kui haiguse läbipõdemine. Ja et tugevalt nakatunutel tekib palju enam antikehi kui kergelt nakatunutel. Aga kõige võimsama tulemuse saab siis, kui põete koroona tugevalt läbi ja saate vaktsiini otsa. Lootuses muidugi, et olete pärast seda põdemist roosa ja rõõmus vaktsiini saama.

Aga sel kõigel pole suuremat pistmist vaktsiinivastaste usuga. Iseenesest on see kummaline seltskond, kuhu on ühinenud inimesed lamemaalastest padukristlasteni. Sõnavara on samuti servast serva. Osa proovib argumenteerida netist leitud teadusliku moega lausetega, osa piirdub sõimuga, osa on aga kasutusele võtnud lausa feministlikult kõlavad jutud vabadusest ja oma keha puutumatusest.

Ja siis tuli mulle järsku meelde Pascali kihlvedu jumala olemaolu peale. Blaise Pascal oli teadupärast XVII sajandi filosoof, matemaatik, füüsik ja tõenäosusteooria alusepanija, kes jõudis elu lõpu poole selleni, et teaduse abil võib jõuda vaid ebaoluliseni, olulist saab tunnetada vaid jumalas. Aga just neil jumala tunnetamise aastatel pani ta kirja „Mõtted“ („Pensées“, 1670), mille üks kuulsamaid fragmente on numbri all 233/418. Selle mõte on lihtne: näidata, et jumalasse uskumine on mänguteoreetiliselt parim strateegia. Sama mõtteviis sobib ka vaktsiini puhul.

Lähteküsimused on lihtsad. Kas vaktsiinil on mõju? Kas ma usun vaktsiini mõju sisse ning lähen vaktsineerima või mitte?

Kui vaktsiinil mõju ei ole, inimesel puudub usk vaktsiinisse ja ta vaktsineerima ei lähe, siis ei ole kõigel sellel mõju ei tema ega ka teiste peale.

Kui vaktsiinil mõju ei ole, aga inimene ikkagi usub sellesse ja laseb ennast vaktsineerida, siis on sellest ikkagi kasu temale endale. Juba Lutsu apteeker ütles: „Kõige tugevama jõu toovad abiotsijad enesega ühes; … tema nimi on usk rohu võimu sisse.“

Kui vaktsiini mõju on olemas, inimene usub sellesse ja vaktsineerib ennast, siis saab temast endale ja teistele head tegev inimene.

Kui vaktsiinil on mõju olemas, aga inimene sellesse ei usu, siis on küsimus lihtne. Kas vaktsineerida ehk vältida teistele kahju, mida ma saan vältida? Või mitte vaktsineerida ja öelda, et mind need teised ei huvita? Teisisõnu, käituda nii, et maksimaalne oleks minu kasu. See tähendab, et ka kahju teistele võib olla maksimaalne.

P. S. Järgmise fragmendi alguses võtab Pascal kokku midagi sama olulist. Kui tohiks ainult kindla peale välja minna, siis ei tohiks üldse midagi teha (234/577).