Mask – poliitiline valik

MAARJA KANGRO

Pandeemia on tekitanud paraja episteemilise segaduse. Mis kehtib? Teame, et inimeste elu on ohus, aga enamuse elu siiski mitte. 1,4 miljonit on surnud, rohkem kui Eestis elanikke – aga ohvrid on olnud ju valdavalt eakad ja/või neil oli muidki haigusi. Nii et põhiliselt on ohus ikkagi teiste elu. Teisipäevast saati peab trammi peale ja poodi minema kaetud nina ja suuga. Kui sellega otsustatakse kellegi elu ja tervise üle, on sel metsik moraalne kaal. Aga kas see ikka on relevantne, küsitakse. Äkki meid ahistatakse poliitiliselt?

Poliitiline mõõde on maskiküsimusel mõistagi olemas. Suvel kirjutas Washington Post, et maskist on saanud poliitiline Rorschachi test. Vabariiklastest juhid nõuavad maske vähem ja vabariiklaste valijad eiravad nõuet rohkem või lausa mõnitavad maskikandmist. Pew’ uuringukeskuse küsitluse järgi oli demokraatide valijate seas märksa enam neid, kes väitsid, et kannavad enamasti maski (76% versus vabariiklaste 53%). Kes ülikoolis käinud, möönsid maskikandmist rohkem kui vähema haridusega inimesed, mustanahalised, latiinod ja Aasia päritolu vastajad jällegi rohkem kui valged. Pandeemiahädade loetelus oligi vabariiklastel esikohal mask (demokraatidel alles üheksandal).

Eestis mask nii üheselt ei polariseeri, kuigi poliitmõõde ilmneb ka siinseis hoiakuis. Parempopulismile viirusemure eriti ei sobi ja selle pooldajad jagavad sageli teateid, et COVID-19 pole tõsine asi ja et maskid on kasutud või tapavad, aga mõni neist ihkab ka karmimaid keelde. Ja on liberaale, kes ei lähe „selle jamaga“ kaasa.

Rääkisin tuttavate arstidega, kes pooldavad maskikandmist ja tunnevad teemat muidugi paremini kui teised. „Kas inimest, kes arvab, et maskist pole kasu, võiks kirurg opereerida maskita?“ küsis üks neist irooniliselt. Septembri algul kuulutas küll paarsada Belgia arsti, et koroonapiirangud tuleb lõpetada (Objektiiv ja Telegram jagasid pöördumist rõõmuga), aga arvestagem, et Belgias on arste 35 000.

Konsensust, kuidas täpselt viirust ohjeldada, siiski pole. Ja nii me, erihariduse ja kogemusteta inimesed, kaldume otsustama selle põhjal, kuidas me tahaksime, et oleks – et mask aitaks või et näokatmine osutuks farsiks, mis tulemusi ei anna. Kas mask näitab usaldust teaduse vastu või alistumist võimule? Kes on sümpaatsemad, kas need, kes maski kannavad, või need, kes ei kanna?

Kahtlemata annab mask märku, et hoolitakse kaasinimestest. „Vaata, ma olen vastutustundlik, ja kui kõik nii käituvad, ei peagi ehk otsustama, kas vanaisa või majandus!“ Ida-Aasias – Jaapanis, Koreas, Hiinas – kantakse ammu maski, et tõbisena mitte teisi nakatada (kui aastate eest Jaapanis viirushaigusse jäin, hoiatati, et avalikus kohas nuuskamine on räme taktitus). Mask võib kaitsta õhusaaste eest ja kuuleb sedagi, et noortele hiinlastele on see ka sotsiaalne kaitsevall. Must mask sai mulluste Hongkongi protestide sümboliks ja must paistab olevat – küllap esteetilistel põhjustel – maskikandjate ülemaailmne lemmik. Kindlasti saab maski kanda aplombiga. Ilmar Raag kuulutas hiljuti FBs, et kannab maski, sest tahab olla mässaja, mask „sümboliseerib eneseväljenduse vabadust“.

Mõne teise meelest väljendab vanaaegset vabadust just maskita nägu. Või siis ütleb maskita nägu lihtsalt tahumatult „no misasja-ää“. Kumbki hoiak pole mulle tundmata. Nõustun, olgu või romantiliselt nagu Petőfi, et vabadus on üks suurimaid väärtusi: turvaline vabaduseta eksistents on jama. Aga kas see vabadus on nii haavatav, et mask seda ohustab? Täna maskiga, homme orjaahelais? Vist mitte ja vaevalt tekib ka üldist valvamise ja pealekaebamise õhkkonda.

Tunnen maskindust ülivähe, aga eri allikaist loen, et meditsiinitöötajate FFP2 mask peaks filtreerima 95% osakestest, mis on suuremad kui 0,3 μm. Kirurgimask pole nii tõhus, kaitseb pigem teisi, kangas on veelgi ebaefektiivsem. Kui maskikandja nakatub, kulgevat ta haigus tõenäoliselt kergemalt, sest viirusedoos on väiksem. Hongkongi ülikoolis katsetati hamstritega: maskiga loomadest nakatus neljandik, maskita isenditest kaks kolmandikku.

Mida kauem koos viirusega elame, seda pädevamatele vastustele saame loota. Ei saa ju minna nii kehvasti nagu Trapeeži luuletuses, kus „me ei saagi teada, / kes meie silmad segi lõi, / kes võiks nad sirgeks seada“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht