Kriis kriisi otsa

Võimukorralduse reformita ei ole Eestil väljapääsu ei tõelistest ega lavastatud kriisidest.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Riigieelarve eelnõu esimesel lugemisel riigikogus kõlas sõna „kriis“ üksi või mitmesuguste liitsõnade osana kokku 38 korda, olles seega saadikute huulil sama sagedasti kui „majandus“, aga poole rohkem kui „sõda“ või „julgeolek“. Saadikute sõnakasutuses on meil kriisiolud, -periood ja -olukord, -ajad ja -aastad, meil on COVID- ja koroonakriis, julgeoleku-, energia- ja majanduskriis, kokku kobarkriis. Kriiside jutlustajad ei ole seni vaevunud täpsustama, mis on sellise sõnakasutuse alus ja õigustus, kas kriisi algus ja lõpp on määratud mingi mõõdetava näitajaga või juhib nende suud ja keelt ainult sisetunne, avalikkuse ja ajakirjanduse oletatav ootus või hoopis omakasupüüd ja võimuiha. Selle sõna kasutussageduse ja -kerguse järgi otsustades on kriis midagi argist ja normaalset, igapäevase leiva sarnast.

Kuigi sõnad võivad uuendusliku keele­arenduse järgi tähendada mida tahes, pakub EKI ühendsõnastik siiski kriisi mõistele seletuse. Kriis on „raskustest, ohust, ebastabiilsetest oludest põhjustatud, hrl vastuoludest lõhestatud pingeline (sotsiaalne, poliitiline) seisund, millega kaasneb ähvardavalt järsk muutus“. Kriisi puudumine on järelikult stabiilne, vastuolude ja muutusteta, ohtude ja raskusteta seisund, poliitilise ja sotsiaalse konsensusega heaks kiidetud õnnepõlv. Ideaali saavutamine näib võimatu, järelikult on elu kui selline pidev kriis, millest päästab ainult surm ja siirdumine teispoolsusse.

Kriisile vastupanu osutamiseks vajalike vahendite valik (valitsuse kohus on ju kriisidega võidelda) sõltub kriisi suurusest, mida peaks kuidagi mõõtma. Parema puudusel tulevad appi suht­arvud. Mitmeprotsendiline muutus kvalifitseerub ähvardavalt järsuks ja kui kiiresti see peab juhtuma? Mõneteistkümne aasta tagusest rahamullistuste ajast räägitakse üksmeelselt kui finantskriisist, kuid näiteks Vikipeedia asjakohasest artiklist võib lugeda, et „Eestis klassikalises mõistes finantskriisi aastatel 2007–2009 ei esinenudki“ ja tegu oli vaid üldise majanduslangusega, mida 2009. aastal mõõdeti sise­majanduse kogutoodangu kahanemisega rohkem kui 14% ehk seitsmendiku jagu. Sellele aga järgnes kasvukümnend, mille jooksul Eesti SKT suurenes poolteist korda. Tagasihoidlikuks jäädes võiks seega öelda, et kui mingi näitaja muutub kümnendiku võrra ükskõik kummas suunas, ei ole tegu kriisi ega ähvardavalt järsu, vaid lihtsate võtetega silutava muutusega.

„Kriis“ on kange sõna ja selle pidev kordamine annab juhtidele-otsustajatele parema enesetunde, umbes nagu vandesõnade kasutamine mitte side­sõnana, vaid õigel puhul, loitsuna valust ja hädast ülesaamiseks. Usutakse, et elatakse erilisel ajal ja tehakse midagi epohhi loovat. Riigitegelaste pilk on suunatud kaugusse nii ajas kui ka ruumis, mistõttu jääb märkamatuks oma ninaesine ja seal kuju võttev tegelik kriis, millesse libisetakse väikeste, ühekaupa võttes justkui tähtsuseta pisisammudega.

Kriis on „raskustest, ohust, ebastabiilsetest oludest põhjustatud, hrl vastuoludest lõhestatud pingeline (sotsiaalne, poliitiline) seisund, millega kaasneb ähvardavalt järsk muutus“. Vaade Anish Kapoori retrospektiivile Manfrini palees Veneetsias.

Piia Ruber

Mis kriis see on? Heal lapsel mitu nime. Maitse asi, kas viimastest riigikogu valimistest saadik toimunut nimetada võimu-, juhtimis- või esindusdemokraatia kriisiks, avaldub see aga selles, et välistele ja tihtilugu otsitud põhjustele viidates ei ole riigikokku pääsenud erakonnad tegelenud nende lubaduste realiseerimisega, milleks valijatelt mandaadi said, vaid moodustanud lühiealisi juhukoalitsioone iga osalise valijas­konnale oletuslikult meeldivate üksikküsimuste jõuga lahendamiseks (ise nimetavad nad seda leitud ühisosaks). Need nn lahendused ei pruugi tervikplaani üldse sobida, aga neile pühendatakse mõõdutundetult tähelepanu ja aega lootuses, et järgmistel valimistel saab tehtu premeeritud. Isegi kui valimis­lubadustest jõuaks koalitsioonilepetesse üle 90% iga liitlase lubadustest, on aeg näidanud, et järjestikuste valitsuste tegevusprogrammidest suudetakse täita hoopis väiksem osa, hea õnne korral näiteks 2/3. Kõik riigikogus esindatud erakonnad on kuulunud valitsus­koalitsioonidesse ja peavad suutma valijatele selgitada, miks suur osa lubatust on tegemata ning miks pooliku töö eest on siiski sisse kasseeritud täispalk.

Aga erakonnad ei mõõda oma töö tulemuslikkust riigikogus vastu võetud arengukavade, seaduste ja täitev­võimu otsuste hulga ja kvaliteedi järgi, nende peegliks on poliitilise meele­lahutustööstuse igapäevaselt ja külluslikult pakutavad suhtarvud ehk avaliku arvamuse küsitlused ning sealt pärit toetusnäitajad. Nende järgi on riigijuhtimise kui tervikuga alati kõik korras, sest umbmääraselt vastavad või eelistuseta küsitletud jäetakse lõpptulemuse selgitamisel arvestusest välja ning summaarselt annavad toetusprotsendid ikka sada kokku. Järelikult on reeglid, mille järgi võimujaotus kujuneb, head. Uks on kinni ja uutel soovijatel ei ole mängu­laua taha asja, lihtsalt kaartide jagajal on ajuti ebaõiglane käsi nende arvates, kellele hetkel vähem protsenti jagub. Aga kriisi ei ole.

Küsitlusfirmade esindajatel ja polito­loogidel on iganädalasi reitinguid kommenteerides kombeks viidata kas konkreetsetele küsitlusperioodil toimunud sündmustele või lihtsalt „pildil­olekule“, kui mõne erakonna populaarsus­näitaja on muutunud statistilise vea piirist enam. Langejaid innustab see era­pooletu nõuanne veelgi innukamalt meediasse trügima, veel rohkem hooplema ning vastaseid paksu värviga üle valama, et õigusega endale kuuluv tükk konkurendilt tagasi saada. Aga kes oleks kuulnud parteilasi rääkivat erakonnasüsteemi kriisist, kuigi aastaid on erakondade kui institutsiooni või võimu juurde pääsemisel eriõigustega korporatsiooni usaldusväärsus madalam kui muru, viiendik võimalikust?

Küsitlustulemused pakuvad siiski mõtlemisainet enam kui spordivõistluste edetabelina. Erakonnasüsteem on krooniliselt haige, aga kas ja millises kriisis on erakonnad ühekaupa võttes? Turu-Uuringute AS avaldas viimased tulemused sel nädalal, mõõdeti toetust erakonnale kui kaubamärgile ja ka võimalikule järgmisele peaministrile. Erakonna Eesti 200 ning Kristina Kallase tulemused on seoses äsjase juhivahetusega kaotanud tähenduse, kuid võib oletada, et üks tõukejõude esimehe vahetamiseks oli see, et kaubamärgi populaarsus oli poole suurem juhi omast (vastavalt 12 ja 6,6%, kui eelistuseta vastused välja arvata). Nii suur erinevus tähistab kriisiolukorda, sest normaalsuses peaksid iga erakonna toetajad eelistama peaministrina just oma lemmikerakonna juhti.

Oma erakonna toetusele jääb alla ka Isamaa (8 ja 5,2%), SDE (7 ja 5,2%) ja EKRE (28 ja 22%) juhtide kui potentsiaalsete peaministrite toetus. Vastupidine on olukord Reformi- ja Keskerakonnas: nende juhte, kes erinevalt muudest on peaministriametit ka pidanud, toetab järgmise peaministrina tunduvalt rohkem inimesi, kui kavatseb toetada nende juhitavaid erakondi märtsivalimistel. Kaja Kallase populaarsus (38%) ületab erakonna (29%) oma ligikaudu kolmandiku võrra, Jüri Ratta (22%) toetus on aga erakonnaga (12%) võrreldes peaaegu kahekordne.

Igat suuremat lahknevust juhi ja erakonna toetuse vahel peaks tingimata käsitlema kriisiolukorrana, aga kumbapidi on: kas suurepärasel erakonnal on halb juht või suurepärasel juhil lihtsalt keskpärane erakond ja milliseks valimis­tulemuseks erinevus kummalgi juhul moondub? Vastus on selge, sest kaubamärk kogub hääli üle maa, juht aga ainult ühes valimisringkonnas. Kas just kogu tõtt, aga midagi kõnelevad esitatud suhtarvud ka erakondade sisedemokraatiast või selle puudumisest, autoritaarsusest ja juhikultusest, mida teenima on pandud ka kampaaniaplaan. Niisiis, suurtes erakondades on kriis ja kui poliitilise kombe järgi dramaatiliselt väljenduda, siis kinnistub see valimiste järel püsikriisina riigi juhtimises, sest tõenäolistel valitsuse moodustajatel on järgmiseks peaministriks pakkuda ainult selleks kas täiesti või osaliselt sobimatuid isikuid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht