Kas passiivsus või kõrgkultuuriiha?

KARIN PAULUS

Paljude Eestimaa paikade uhkuseks on oma rahvamaja. Ometi pole rahvalikkus alati see väärtus, mis just tingimata kilbil on. Pigem ihatakse hästi tehtut – peenelt väljendudes – ülevat. Selle mõtte­viisi juured on osati möödanikus.

Nimelt avaldusid Nõukogude ajal kultuuris vastuolulised taotlused: ühelt poolt prooviti rõhutada kunsti kuulumist rahvale ehk antielitaarsust, teiselt poolt nõuti kohalikul tasandil professionaalset kõrgtaset. Nõnda kirjutatakse 1953. aastal Kohtla-Järve sammasportikusega palee (valminud 1952) programmi kohta kriitiliselt, et erinevalt vennasvabariikide esinejatest ei väisa meie kohalikud tipud kaevurilinna: „Vähevõitu tähelepanu on Kohtla-Järve töötajate teenindamisele osutanud RAT „Estonia“. Pärast suurt ja sisukat kontserti Kohtla-Järve kultuuri­maja avamisel, olid „Estonia“ kunstnikud meil ainult ühe kontserdiga ja ooperi „Tšio-Tšio-Sani“ etendusega.“

Ilmeka, ent tänapäeval jabura näitena sai väike Tamsalu täieliku tippklassi arhitektuuri ja varustusega kultuurimaja (1980, Peep Jänes ja Tõnu Mellik). Hoone keskmes oli tollal kaldpõranda ja neljasaja kohaga saal koos väga korraliku tehnikaga varustatud piisavalt sügava ja 17 meetrit kõrge lavaga. Nöörpööningu ja töörõdudega lava esiosa sai muuta vastavalt vajadusele ka orkestriruumiks.

Võib nõustuda kultuurisotsioloog Egge Kulbok-Lattikuga, et Nõukogude aeg rikkus meid kõrgkultuuriga omamoodi ära, sest kvaliteetne kunst oli kõigile kättesaadav ning kõrgkultuuri õppisid tarbima kõik, kes vähegi soovisid. Jah, pilli mängiti ja lauldi pühendumise ja armastusega ikka ka, aga eesmärk oli teha seda õiget meelsust (kohati varjatud vastupanu) ning professionaalsust silmas pidades.

Nii ei taha me ka praegu rahva­majas vaadata pulstunud parukaga naabrinaist, vaid pigem Anne Veesaare või Henrik Normanni tasemel naerutajaid.

Muidugi, nagu kirjutab Kulbok-Lattik ja näitavad põhiplaanid, oli XX sajandi alul igal vallal rahvamaja kujul ka justkui oma väike ooperiteater. Erinevus seisneb pigem omaalgatuses ning tahtmises ise teha. Või soovis olla kultuurrahvas.

Kogukondlikku vaimu saadab praegugi vajadus oma ruumi ja koosolemise järele. Nagu XIX sajandil ja XX sajandi alul, on sageli alustatud tagasihoidlikes oludes, näiteks tegusa inimese kodus, ning jõutud siis mõne vana koolihoone, mõisakompleksi kuuluva maja või omavalitsusega seotud ehitise korrastamiseni. Vastavalt maitsele ning tegevusele ja ka omavalitsuse panusele nimetatakse rahvamaju küla­keskusteks, külamajadeks, vabaaja­keskusteks, kultuurikeskuseks jms.

Kultuuripoliitiliselt ning ruumiprogrammi poolest peetakse täiuslikuks Viimsi, Eesti ühe jõukama omavalitsuse valmivat kultuurikeskust Artium (Kavakava), kus on suisa kolm saali. Kui alustati viimsilastele paremate muusika- ja kunstiharrastamise tingimuste loomisest, siis projekteerimise käigus lisati hoone suurele 457 kohaga ringrõduga kontserdisaalile pretensioonikas funktsioon – see peab sobima ka ooperilavastuste tarvis. See aga tähendab orkestriauku ja kõrgendatud nõudmisi akustikale. Muidugi on põrandad ja lavad liigutatavad. Veel on eraldi 190 kohaga must saal teatritegemiseks ehk black box ning 160 kohaga kammersaal koos orkestri harjutusruumiga. Artiumis joonistub selgelt välja järgmine tendents: algse rahvamajade taidluse ja isetegemise rõõmu kõrval on esil eriti Nõukogude perioodil levinud arusaam, et hoone peab sobima kõrgkultuuri esitamiseks. Veidi utreeritult: olukord on sama­sugune nagu 1950. aastatel, mil taheti, et kaevuritele ei esineks mitte kolleegid, vaid pigem Estonia trupp. Arhitektuur sedastab ka Viimsis, et rahvateatri ja memmede tantsurühma kõrval on fookus professionaalsusel.

Õiget tasakaalu on raske leida, sest amatöör elukutselisega naljalt ei võistle, kuid osalemise võimalus hoiab väikesed kohad elujõulised. Ometi tahaks siiski saada parimat … Kohaliku-rahvaliku ning kutselise vastukäivust ja võõrandumist näitlikustavad arhitektuuri poolest väärikates hoonetes erilist kogukonna armastust ja menu pälvimata tegutsenud Narva Vaba Lava ning Paide ja Kuressaare teater. Kas kõrgkultuuriiha teeb rahvast passiivsed kodanikud või siiski lihtsalt professionaalse publiku?