Kas hellitada pakirobotit või eite-taati?

KARIN PAULUS

Targad inimesed on öelnud, et pakirobotid toovad välja meis parima. Nende disain paneb heldima ja kutsub paitama ning otse loomulikult pildistama. Vaesekesed, kes inimesest palju seaduskuulekamatena üle tee ei julge veereda või lumehange kinni jäävad, sünnitavad meeleliigutust. Halearmsate robotitega tellitakse ainuüksi seepärast toitu, et see lahutab meelt. Virtuaalmaailmas konkureerivad pakirobotid edukalt mossis kasside ja „Rannamaja“-staaridega.

Kas 222 euroga elatuma pidav rahvapensionär kogeb empaatiat ehk mõistmist ja kaasatundvat suhtumist vaid pakirobotiga võrdväärse atraktiivsuse ehk ilusama pearäti ja proteeside korral? Kas ratastoolis istujat peaks turustama, et saaks lõpuks ometi tema kodu omavalitsuse abiga sobivaks kohandatud?

Juba ammu on tunne, et kommertskanalid vahendavad meil „Näljamänge“: pakutakse ajaviiteks vaeste, kohati ka harimatute inimeste võitlust kas nüüd just lausa elu ja surma peale, aga vähemasti leivaraha eest.

Millised siis on õieti meie ühiskonna prioriteedid? Näikse, et sõnavabadust ja paljusid vabadusi ning võimalusi tähendav kodumaine demokraatia ei kätke endiselt demokraatlikku ruumi ja lugupidavat ning õiglast suhtumist kõigisse elusolenditesse. Ma ei mõtle siinkohal siiski lepatriinusid, lehetäisid ja leevikesi (nendega võiks muidugi ka arvestada), vaid pigem seeniore ja juuniore, kellest üle astuma kiputakse. Ei saa vahest ikka nõuda, et kraadel poleks nina tatine ja tossud porised ning eideke vuraks rulaatori asemel elektritõuksiga?! Meil on paratamatus elada ühel ajal mitte ainult pakirobotite ja kassipoegadega, vaid ka eemaletõukava välimuse ja ebameeldivate probleemidega inimestega.

Vastastikku tekitavad iiveldust ka arusaamad väärtustest ning elustiilidest. Rünnatakse, sülitatakse sõnu ja ollakse valmis üksteist solgipange viskama. Kogukonnafoorumis vaigistatakse lennukimüra või lehepuhuri üle kurtjat ikka sõnadega: „Koli maale!“ Ainult omataolistele eluruumi ehk lebensraum’i võimaldamine on teadagi milline poliitika. Kas see on siis pakirobotitega Hipsterville või Suure-Lähtru rüütlimõis, pole vahet.

Teistega arvestamine ja parima soovimine on õnneks suuresti seadustesse ning kokkulepetesse kirja pandud, ent ometi ei toimi see ilma argipäevase ja vabatahtliku praktikata. Inimõigusi tuleb täita ja nõutada ikka ise, mitte ainult kohtu abiga. Kuigi vahel on tegu näiliselt tühise asja, et mitte öelda lausa banaalsusega, kahjustab empaatiavajak kõiki.

Rahateenimise pärast reklaamiga kinni kleebitud trammiaknad ei lase välja vaadata ega aru saada, kus parasjagu viibitakse või kas on ohutu väljuda. Jalakäijate puuduvatest ülekäikudest ja varsti lund täis tuisanud tänavatest ma ei räägigi. Kui pole pakirobot, siis abi ei saa.

Teiselt poolt on riiklike meetmete toel, nagu koroonakriisi tagajärgede leevendamiseks ja majanduse turgutamiseks mõeldud investeerimistoetus, kiiresti valmis ehitatud mitu väga head ja vajalikku uut hoonet. Näiteks päevakeskus Kuressaare vanalinnas on saanud kuldse saali ning Hiiumaa lõpuks ometi kobeda spordikeskuse (mõlemad arhitektuuribüroolt Molumba).

Tegelikult vajatakse tuge üsna tihti, sest parun Münchhauseni kombel ennast koos hobusega soost välja tõmmata ei jaksa keegi. Isegi mitte kosmonaudiks pürgiv Raivo Hein, kes soovis mõni aeg tagasi innovatsioonina vaesuse maksustada. Imik ei vaheta ise endal mähkmeid. Igaüks võib ootamatult kukkuda, töötuks jääda või üldsegi mitte nii üllatuslikult vananeda ning abi tarvitseda.

Väetite tõrjumine ja eugeenilised lahendused pole kooskõlas demokraatia vaimuga. Sestap on põhjust linna, aga ka küla südame planeerimisel seada esiplaanile laiemad huvid, kavandada võimalikult tervislik ja kõigile mugav keskkond.

Ka libedal teel tasub ikka enne toetada memme ja taati ning alles siis pakirobotit.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht