Kalevite kants või Peteri platoo?

Teadmiste jõul on ebapädevuse vähendamiseks riigi juhtimisel palju pakkuda.

KAAREL TARAND

Täpselt sajand on möödas Eestile võiduka vabadussõja lõpust. Tartus rahulepingut alla kirjutades oldi veendunud, et vabadus on käes, tervenisti ja igaveseks. Tegelikkus on osutunud siiski teistsuguseks ja vabadusvõitlus ei ole hetkekski katkenud ka viimase 30 riikliku iseseisvuse aasta jooksul. Eestis tegutsevad vabadusvõitlejate ühendused, mis värbavad uusi liikmeid ja marsivad veel kätte saamata vabaduse poole lippude ja tõrvikutega. Ka partei- ja riigijuhid on haaranud võitlusväljal oma sektorid ning annavad tihedat tuld. President Kersti Kaljulaid võitleb sõnavabaduse eest („Sõna on vaba“) ja Isamaa partei rahavabaduse eest („Raha on vaba“).

Riigikogu esimees Henn Põlluaas on otsustanud võidelda viimse veretilgani Eesti püha maa okupeeritud osade vabastamise nimel (tal ei ole veel loosungiga särki). Kuigi Ühendkuningriik andis äsja maailmale väga kindla tõendi, et Euroopa Liit ei ole Nõukogude Liiduga kõrvutatav rahvaste vangla, kust keegi välja ei pääse, siis vaevalt takistab see tühine seik rahandusminister Martin Helmet nende vahele edaspidigi võrdusmärki panemast, nagu ta tegi sügisel Deutsche Welle telekanalile antud intervjuus. Kuskilt Euroopa tandritelt peab suveräänsuse tagasi tooma ja Helme ju väärib oma Waterlood.

Tulevikus kõrgub Toompea künkal Stenbocki maja asemel tõeministeeriumi hoone.

Jordan L'Hôte / Wikimedia Commons

Võitluse lõppu ei paista kuskilt ja küllap näeme veel ohvreidki, sest ühtviisi iga sõja kohta kehtivad Ralf Parve värsiread: „Jäävad mitmed külma hange, märga mulda sellel teel. Siiski mitte kõik ei lange, paljud koju saavad veel“. Lootkem, et saavadki, kuid et võitluse sisuks on oma tõe kehtestamine, võib karta, et lahingutee lõpus seisab võitlejatel kodu asemel hoopis George Orwelli romaanis „1984“ kirjeldatud maja – tõeministeeriumi hiiglaslik valge betoonpüramiid, mille seinale kirjutatud kogu tõde: „Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud“.

Esimesega on Eestis kõik selge. Riik on rajatud sõjalisele võidule ja püsiv rahu seisnebki aina innukamalt sõdimises. Kui seda mingil põhjusel ei saa teha relvakonfliktides ja tapatalgutes osalemise vormis, ajavad hädaga asja ära ka majandus- ja kultuurisõjad ning väärtuskonfliktid. Abiks on rahvusvaheline areen, kus saab näiteks välisminister Reinsalu juhtimisel sekka lüüa USA loodud usuvabaduse alliansi koosseisus ning aidata vabastada taga kiusatud usklikke Iraanis, Hiinas ja muude vaenlaste juures.

Läinud nädala lõpuvaidlus nn pensionireformi üle riigikogus ei jätnud kahtlust, milleni suure tõenäosusega viib „raha vabastamine“. Varem või hiljem langeb mingi hulk ühiskonna liikmetest orjusse. Just nimelt langeb, sest keegi ei võta kelleltki vägisi vabadust ära. Vastutustundlikuma enamuse saatuseks on tulevikus need orjusse langenud õigusteta olekust taas välja osta, ise selleks aina rohkem orjates. Kuni tehingu lõpuleviimiseni jäävad orjad peremehest ehk riigist täielikku sõltuvusse ning riigiks kehastunud valitsusel ei ole muud varianti kui töötav osa rahvast vähemalt maksuorjastada, kui mitte enamat.

Sessamas maratoni mõõdus pensionidebatis tõestas rahandusminister korduvalt ja värvikalt, demagoogiat ja nn faktoide puistates, et ka tõeministeeriumi kolmas loosung on valitsuskoalitsioonile püha. Kuna miski ei ole (teaduslikult) ennustatav ja isegi „keskpanga kristallkuul“ näitab valesti, saabki ühiskonnale tähtsaid ja pikaajalise mõjuga otsuseid teha ainult teadmatuse jõule toetudes ning ühtlasi teadust mõttetuks kuulutades. „Demograafia ei ole ette ennustatav,“ teatas Helme riigikogu kõnepuldist, osutades sellega rahvastikuprognooside mõttetusele. Siiski võinuks ju teada, et ÜRO rahvastikuosakonna prognoosid on juba aastakümneid osutunud täpsuselt rahvaloenduse andmetega peaaegu võrdväärseks. Kerkib ka õigustatud küsimus, miks nõustub minister kulutama miljoneid eurosid rahvaloendusele, kui andmete kogumise ainus eesmärk on baasi loomine pikaajaliste teadmispõhiste ennustuste tegemiseks, sh rahvastiku ja majanduse alal.

Ebakompetentsus tähistab mõistena oma positsioonil tõhusalt tegutsemiseks vajalike oskuste ja omaduste puudumist. Tulemusliku tegevuse asemel täidab ebapädev päevi asendustegevusega (teeb tegevusi), maadleb heroiliselt väljamõeldistega, küsimata endalt, millist probleemi lahendab. Ebakompetentsus ühiskonna avalikes juhtimiskihtides ja selle peegeldus me inforuumis on saanud nii kõikehõlmavaks, et ühiskond ülearu tihti kompetentsi kohta enam ei küsigi. Või siiski?

Kanaarilinnud ei ole välja surnud. Riigi pika juubelipeo lõpetamise tänuõhtul ERMis ülekaalukalt sisukaima (ja praegusele ajale omaselt meedias tähelepanu ja edasiarenduseta jäänud) kõne pidanud Rasmus Puur küsis ja tõdes: „Millised algatused, teod, mõtted, sihid rahva ja riigina on need, mida koos Tartu rahu 200. aastapäevaga pühitseda? Kas see on tõesti apteegi- ja pensionireform? Või on see hulk umbusaldamisi? Või on see rõõm majanduskasvust või alkoholiaktsiisi alandamisest teenitud lisatulust? Või on see paarkümmend kilomeetrit neljarealist maanteed või kaheksa kilomeetrit raudteed? Või on see mõni ettevõte või teadmine, et kellelgi oli jälle õigus? Ma kardan, et see ei ole nii. Ma loodan, et see ei ole nii, sest sellisel juhul ei oleks meid maailmakaardile vaja.

Mõistagi ei ole vaja, kuid kaardile jääksime sel juhul ikkagi. Maana, kus esmakordselt suudeti sajaprotsendiliselt ellu rakendada Peteri printsiip. Kui Lawrence J. Peteri ja Raymond Hulli hierarhiauurimus Henno Rajandi tõlkes 1972. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus, sai sellest tervele põlvkonnale kiiresti kohustuslik lektüür, mida toonane haritlasnoorus ahnelt neelas ja küllap tänapäevani peast tsiteerida oskab. Nõukogude korra tingimustes langes „Peteri printsiip“ ka väga soodsale pinnasele, sest kuigi raamatus on keskendutud vaba maailma võistlusolude analüüsile, paistsid järeldused ideaalselt sobituvat Eesti NSV tegelikkusega. Olid ju toona peaaegu kõik juhid „kompetentsed spetsialistid“, kellele nad ametisse määranud ainupartei oli korraga andnud liikmepileti, mõistuse ja südametunnistuse. Lollide ja moraalitute ebakompetentsuse tasemele edutamine oli okupatsiooniaja lõpuni sedavõrd süsteemne, et kui Tiit Vähi tõstis 1995. aastal oma valimisliidu lipukirjaks iseenesest asjakohase kompetentsuse nõude, ei olnud tema oponentidel raske seda näidata soovina tuua vaba riigi juhtimisse tagasi ajudeta kommunistlikke pugejaid eelmisest ajastust.

Avatud maailmas ei tähista Eesti piir lõplikku ja ületamatut müüri. Peteri printsiibi järgi peaksid me kohalikud poliitikuist riigijuhid, kui nad on pädevad oma ametis, varem või hiljem saama edutatud kõrgematele ametikohtadele rahvusvahelistes organisatsioonides. Nii, nagu see on juhtunud edukate eestlasega ettevõtluse või teaduse alal. Aga kus on eestlasest ÜRO või NATO peasekretär, maailmapanga, IMFi või mõne regionaalse koostöö organisatsiooni juhatuse liikmed? Neid ei ole. Järelikult ongi me avaliku võimu madallennuliste juhtide lõppjaam ehk ebakompetentsuse saabumise paik Toompeal, mille võiks vabalt ümber nimetada ka Peteri platooks.

Miks just Eesti, miks nii ruttu ja miks nii kauaks? Kas selle vastu on mingit rohtu või on tegu paratamatusega? Ajalugu on siin abiks. Erinevalt muudest elualadest on poliitiline klass end Eesti riigi piires paigutanud mugavalt väljapoole (rahvusvahelist) konkurentsi. Tähendab, nagu NLKP võimu päevil, nii ka nüüd ei liigu parteiline rahvas hierarhiaredeleid pidi loomulikus võistluses ning neid ei edutata pädevustunnuste ega Peteri lükka-tõmba reeglite järgi. Parteisid võib ju mitu olla, kuid kogu mäng käib parteilises ruumis, kus praegune mitmeparteilisus on samaväärne fraktsioonirohkusega Lenini-aegses bolševike parteis. Seal edutavad inimesed end ise ehk edutuvad välise sekkumiseta alt või ülalt. Suurem jagu muidugi ei edutu, sest asjade kulu määrab väiksem ring inimesi, nagu Orwelli antiutoopia Sisepartei (2% kodanikest), mille kohalik vaste võiks olla „tagatubade üldkogu“. Kui muuta mängureegleid nii, et ka poliitilistele positsioonidele pääseksid inimesed ainult ausas ja vabas konkurentsis ja püüaksid saavutatu juurest iga hinna eest kiiresti edasi ja kõrgemale lennata – politoloogial ja riigiteadusel on pakkuda hulgaliselt valikuvariante –, siis on ehk ka Rasmus Puuril ja tema põlvkonnakaaslastel vanuigi midagi helget ja ilusat meenutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht