Juhtimiskriis on tagasi

Poliitmänge kodanikud enam kaua kinni maksta ei jaksa.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Laste võim avaldub järjestikuste katastroofidena mõlemal avaliku võimu põhitegevusalal, õigusloomes ning raha kogumises ja jaotamises.

Piia Ruber

Jaanuaris-veebruaris, kui Eesti juhtimisotsustest sõltumatu üks välishäda hakkas leevenema ja teine ei olnud veel täistuure peale saanud, kasutasid juhtpoliitikud kohe hetke ära, et tuletada end meelde oma tavapärasest küljest. Valitsus­koalitsiooni omavahelise võimu­võitluse möllus lasti lendu ultimaatumid ja toimuvat nimetasid juhtimiskriisiks asjaosalised ise, nii et meedial ei olnud vaja kedagi ega midagi sildistada. Taanduv viirus ei võimaldanud end enam näidata geniaalse pandeemia­haldurina ning peaminister Kaja Kallas ei olnud veel saanud tuult tiibadesse sõjakotkana, kes võitis liitlas­maade mõtteilma ja pööras pahupidi poole Euroopa senised ajalooteadmised. Ukrainlaste sihikindel ja vaba maailma toetatud edukas sõjatöö on toonud pinge­languse ja Eesti poliitiline elu taganenud oma tavaoludesse, mis tähendab, et võimu teostamise põhiinstrumendid on intriigid, lame sõnasõda ja kuulujuttude levitamine. Selle kõige juures mõjub mõnitusena, et pool asjatajatest ei häbene oma tegevust riigimehelikkuseks nimetada.

Arvestades, kui pikka aega ja ajutistegi tõusudeta on Eesti poliitiline juhtimine vaikselt alla käinud, on raske näha, kuidas läinud nädalal jälle lahvatanud politikaanlus võiks pikaks ajaks katkeda, ilma et vahetuks suurem osa praeguste parteide juhtivast isikkoosseisust. Määri­tute nimekiri on pikk ja ma ei pea siin silmas ainult kahtlustuse või süüdistuse saanud riigikogulasi, vaid ka vaikimisega nende õigustajaid ja kõiki neid parlamendis ja eriti valitsuses, kes on oma tööd halvasti teinud või olulise tegemata jätnud, seda aga sugugi omaks ei võta. Oma käitumisega lagundavad nad päev-päevalt kodanikkonna usku õigusriiki ja selle juures on väga hale lohutus, et nn kehtiva korra poliitilised kriitikud, kes piltlikult öeldes rahvast relvile kutsuvad, said võimaluse eelmises valitsuses end tõestada oma oponentidega võrdväärselt meelevaldsete ja õiguskuulmatutena.

Juhtimiskriisi aluseks on süsteem, mille tõttu edutatakse juhtivatele ameti­kohtadele ebapädevaid inimesi, kes on nagu lapsed, kes hakkavad jonnima, kui näevad kommi ja kohe oma tahtmist ei saa. Lasteaed, aga mitte täiskasvanud, kes suudavad naudingu edasi lükata teadmises, et hiljem ees ootav preemia või kasu on suurem. Laps näeb üksikut, detaili, täiskasvanu üldist, süsteemi. Laste võim avaldub järjestikuste katastroofidena mõlemal avaliku võimu põhitegevusalal, õigusloomes ning raha kogumises ja jaotamises.

Õigusloomes võib täheldada kolme põhisuundumust. Esiteks võimu täielik ükskõiksus pikaajalist suunda andva ning inimestele ja ettevõtetele tegevuskindlust pakkuva strateegilise planeerimise vastu. Strateege on palgal küll rohkem kui kunagi varem ning vormi täiteks aina üldsõnalisemaid strateegiad ka koostatakse ja kinnitatakse kas valitsuses või parlamendis. Seejärel kinnitatud strateegiad aga kas unustatakse täielikult või siis tehakse midagi hoopis muud kui see, mis enne kavasse panekut pikalt uuritud, läbi räägitud ja kokku lepitud. Unustusest võib mõni asi ootamatult üles ärgata ja siis tehakse süstemaatilise töö asemel üks meele­heitehüpe, mis kohutavalt kallis või mille pikemaks ajaks saadav kasu küsitav. Nii näiteks vindus riigipiiri väljaehitamine aastaid paigalseisus, kuni läinud sügisel ilmusid piirile nn hübriidohud, kes käivitasid ennenägematu, et mitte öelda stahhaanovliku lõiketraadiveo piiriribale.

Hiljutine gigantide heitlus vedel­gaasi­laeva ostu, terminali ja haalamiskai ehitamise pärast on samaväärne suur hüpe, mis mõjub eriti groteskselt Eesti välispoliitilise moejutu taustal. Sakslasi ja itaallasi noomitakse, et nad ei ole Venemaa gaasist loobumiseks seniajani ettevalmistusi teinud, kuigi meie oleme rääkinud juba aastast 2014, kui ohtlik on Venemaa ja et sõltuvusest tuleb vabaneda. Ja mis on meil endal ette näidata? Ei muud kui kaheksa aastat paigalseisu vedelgaasi vastuvõtuks valmistumisel.

Mõnegi teise valdkonna strateegiate saatus on veelgi kurvem. Neid nimelt ei saadagi valmis, mis on otsustajatele ses mõttes mugav, et kehtiva strateegia puudumine võimaldab huvirühmadega mängida: kord ühe, kord teise kasuks juhuotsuseid langetada ning nii pahameelt ja stiihiat külvata. Tähtajaks protsessi kompromissotsuseni juhtimist ei kohta – sest ka nii saab. Näiteks selle eest, et metsanduse arengukava ei ole ikka veel, ei ole vastutust võtnud ükski neljast keskkonnaministrist, kellel kohustuslik töö tegemata.

Õigusloomet laiemalt iseloomustab kaks äärmuseni jõudnud viisi heast tavast ja kehtivast korrast kõrvale hiilida. Kui tahtmist pole ja probleemist aru ei saa, saab oma tegevusetust õigustada mitmel moel: kord ei ole teemat koalitsioonilepingus, kord ei saada poliitilist tahet kokku (aga miks peaksime rahvaesindajaks ja ministriks tahtejõuetud palkama?) ning püsivalt rõhub otsustajaid vajadus veel ja veel uurida, kaasata ja arutada. Parlamendis seletatakse, et seal ei ole piisavalt tööjõudu eelnõu koostamiseks ja menetluseks ning valitsus mähib teema lõpututesse algatamise kavatsuse koostamise protseduuridesse, mis lükkab lahenduse aastateks edasi.

Kuid on ka teine võimalus ehk kiirmenetlusega üksikotsused, mis said stardi nakkushaiguste tõrje seaduse muutmisega pandeemiaaja alguses. Mis sest, et tulemus oli käkk, millest tõukusid järgmised ja juba kobarkäkid, ei võtnud valitsus(ed) sellest õppust. Ühekordsest kriisierandist on saamas norm ja eriti halb on, et juhuotsuste kultuur on tunginud ka riigirahandusse, mille korraspidamise nimel pingutati ligi kaks aastakümmet. Ma ei ütle sellega, et Eestis on piisav maksubaas ja kõik avaliku sektori vajadused on suudetud piisavalt katta. Kuid mida tehti, seda osati vähemasti põhjendada ega pillatud vastutustundetult tuulde Eesti elanike, sealhulgas haavatavamate tulevikku.

Jäme ots seoti lahti kohustusliku pensionikindlustuse lammutamisega Isamaa sponsorite tellimusel. Pandeemia ja sõjasõit avasid poliitikutele kaalumata rahapildumiseks mastaapse mängumaa. Selle järel ei ole mingi ime, et menetletav lisaeelarve paisus nagu pärmitaigen ja täitus poliitikute aina kasvava heategevusvajaduse toel tarviliku kõrval hulga tarbetuga. Hea küll, sellele on ka vastuseisu opositsioonis, mis justkui toetub põhimõtetele, kuid sellesama opositsiooni käis ei värise sugugi, kui ta kirjutab alla järjekordsele megakulu eelnõule – laste heaks! Selle eelnõu omapäraks on, et tagajärgede eest mitte vastutavad eelnõu algatajad ei maini seletuskirjas sõnagagi, mis on püsikulu katteallikas eelarve tulupoolel. Ju kasvab see raha puu otsas.

See ei ole küll riigi ajaloo esimene juhtum, mil parlamendis moodustatakse koalitsiooni-opositsiooni piire ületav üksikküsimuses võitmiseks ajutine enamus. Aga praegune juhtum on ohumärk, et nähtus võib jõuda püsi­kasutusse. Juba võibki raadiost kuulda isamaalist reapakkumist anda haridussüsteemi kiiresti juurde 300 miljonit eurot, mille trumpab kohe järgmises klipis üle parteipealik tervet miljardit pakkudes.

Riigieelarve koostamise eest vastutavad rahandusministeeriumi ametnikud on selle trendi jätkudes juba enne sügist relvitud. Nad ei saa parimagi tahtmise juures valitsusele ja seadusandjale ette valmistada kvaliteetset eelarvet, mis juba niigi sünnib valdkondlike läbirääkimiste ja poliitiliste soovide segapudrus, mida rahandusminister hooga edasi keedab, hoolimata lubadusest taastada eelarve selgus ja arusaadavus. Tähendab, eelarve kulupool võib tulla ajaloo kauneim ja kõiki sihtrühmi õnnestav, kuid laastutuleks see jääb, kuni erakonna­poliitiline konsensus eirab kõiki analüüse Eesti praeguse maksusüsteemi jätkusuutmatuse kohta. Mäletate veel, et 17. septembril 2019. aastal kuulutas peaminister Jüri Ratas välja suure maksu­debati, mis on tormiliselt arenenud varsti juba kolm aastat, ainult et ühtki jälge jätmata, ühtki uut plaani otsustamiseks sünnitamata? Miks seda kõike ei ole, kui vajadus on ilmne ja vastutajad teada? Sest nii saab. Ja kes jääb lõpuks süüdlaseks? Ikka lihtne valija, kui ta parema puudusel annab aina uue võimaluse neile, kes juhtideks ei kõlba, ametit ei oska, küll aga mõistavad hävitada seda, mille nende eelkäijad pingutusega loonud. Kõlab nagu elu Venemaal.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht