Halvem kui eales varem

Võimulepürgijate esmane ülesanne on pakkuda rahvale tuju tõstvaid ravimeid.

KAAREL TARAND

Kõik prohvetid, selgeltnägijad ja analüütikud on nüüdseks jõudnud ära teha oma ennustused, milline on Eesti ja maailma käekäik alanud aastal. Valdavalt on need pessimistlikud: elu paranemiseks ei ole lootust ja aina hullemaks läheb. Kui eestlased lõppenud aastal sõja, elektri ja toiduainete hinna, inflatsiooni ning katku tõttu siiski välja ei surnud, nagu noodsamad pessimistid aastataguses prognoosis ette nägid, siis ainult puhtast laiskusest või mõni ka uudishimust, et kas saab veel halvemaks minna. Ehk ka soovist surivoodil õudne lõppude lõpp oma silmaga ära näha.

Ometi oli lõppenud aastas pööraselt palju head. Kõigepealt võideti pandeemia ja inimesed said alustuseks maskivabalt ja seejärel ka testi- ja süstivabalt töötama, liikuma ja reisima hakata. Majanduselu normaliseerus. Välismaalased tulid Eestisse tagasi, tõid siia raha ning sedakaudu leiba ja võid hääbumisohus hotelli, toitlustus- ja meelelahutusärisse. Tulid ka teised välismaalased. Tulid sõjapõgenikud, aga mitte nuhtlusisenditena, nagu nende paarsada tumedasilmset eelkäijat aastatetaguse Euroopa „rändekriisi“ ajal, vaid võtmena, mis avas siinsetes kalestunud hingedes unustuse tolmuga kaetud headuse ja suuremeelsuse kambrid. Kes saaks öelda, et hädasolijate aitamine mis tahes vormis ei tekitanud panustajates positiivseid emotsioone, ei pannud end tundma parema inimesena, eriti et ette, taha ja suu sisse tänati ja kiideti ka väikeste liigutuste eest?

Ka igapäevased uudised Ukraina lahinguväljadelt peaksid parandama eestlaste meeleolu, sest ukrainlased on end näidanud seal kardetust palju paremini ja ühtlasi on sõda aidanud Eestil tugevdada oma rahvusvahelist positsiooni, saada juurde samameelseid sõpru ja julgeolekugarantiisid. Kogu ühtne lääneilm on nõustunud praeguseks sellega, et meil on kogu aeg õigus olnud. Muidugi võib jätkata unistamist mingist stsenaariumist, mille järgi oleks Venemaa tema praegusel kujul saanud likvideerida rahumeelsete vahenditega, aga kuna kirurgilisele sekkumisele ei olnud alternatiivi, peab selle hiiglasliku furunkuli inimkonna ihul lihtsalt tühjaks pigistama. Ka selles küsimuses on optimism igati õigustatud, sest iga päevaga läheneb Eestit tuhat aastat vaevanud ja ohustanud häda ja jama lõpp – see on lähemal kui iial varem.

Paraku ilmnes riigikantselei tellitud ja Turu-uuringute ASi läbi viidud arvamusuuringust, et Eesti asukad elu päikselist poolt ei märka ning üle maa on valgunud tusatuju, millele ei leia lähiajaloost võrdväärset. Õigupoolest on avalik arvamus eri lõigetes skisofreeniline. Ühest küljest on rekordtasemel toetus eurorahale ja Eesti kuulumisele Euroopa Liitu. Viimast toetab või pigem toetab tervelt 86% Eesti elanikest (senised rekordid 84% tasemel pärinevad aastatest 2007 ja 2014) ning 92% eestlastest. Inimestele meeldib Euroopa Liit ennekõike seetõttu, et kuuluvus võimaldab elada, reisida ja töötada teistes liikmesriikides, suurendab julgeolekut, aitab edendada rahu ning hoiab ja kaitseb väärtusi ja elanike heaolu, tagades veel seejuures stabiilse majanduskasvu ja tõstes majanduse konkurentsivõimet. Suur toetus Euroopa Liitu kuulumisele on igati põhjendatud, sest hiljemalt mullu nägid ka paadunuimad skeptikud, kui tõhusalt suudavad liit ja selle liikmed ületada kriise ja langetada vajalikke otsuseid, olgu Ukraina toetamise või Venemaaga majandussuhete lõpetamise alal.

Ühesõnaga, kõik hea tuleb Euroopa Liidust, kuid see järeldus ei kõla sugugi kokku nendesamade küsitletute seisukohaga, et elu Eestis on läinud halvemaks ja nii juba neli aastat järjest (vt joonis). Tujulangus ei alanud sõja ja hinnaralliga, vaid ammu enne ning on väldanud terve viimase nelja-aastase poliitilise tsükli, mille vältel on saanud valitsuses riigi juhtimist proovida kõik parlamendis esindatud erakonnad. Erinevalt sajandivahetuse arusaamast, mil ainsaks heaks poliitikaks peeti ebapopulaarsete, valusate, kuid vajalike otsuste langetamist ja reformide läbiviimist, on erakondade nüüdne konsensuslik seisukoht, et otsused peavad olema populaarsed. Riigi hoolitsus kodanike heaolu eest väljendub aina uutes toetussummades ja seninägematus valmisolekus võtta riigi vastutusele kõik, mis varem oli igaühe enda kanda. Tuleb aga välja, et kuidas ka raha ei külvaks, rahva tänamatus aina kasvab.

Küsitluses ei uuritud täpsemalt, millised on peamised põhjused, mis panevad tervelt 55% Eesti elanikest väitma, et elu Eestis läheb muudkui allamäge. Tunnistan, et iseennast ma selles küsitluses ära ei tunne, sest just minu vanuserühmas (45–59) valitseb kõige suurem pessimism (elu on halvemaks läinud 63% vastanute meelest). Üllatuslikult on eluga kõige rahulolevam vanuserühm 75aastased ja vanemad (allamäge läheb 42% arvates).

Valmis vastuseid sotsioloogidelt ei ole võtta, aga mingi seletuse ühiskonna meeleoludele peaks andma, otsima ja leidma põhjuste ja tagajärgede seosed ning pakkuma teid olukorra muutmiseks, kui praegune pilt ei meeldi. Selgitusi ja lahendusi on kõigil õigus nõuda ennekõike Eestit viimastel aastatel juhtinud ning valimistel järgmisteks juhtideks kandideerivatelt isikutelt. Riigi arengustrateegias ei ole elanike meeleolu küll mõõdetavate näitajate valikusse mahtunud, kuid see ei tähenda, et probleemi ei ole ning vajadus lahenduste järele ei ole karjuv.

Süüdlasena näpuga näitamine pandeemiale, sõjale ja Venemaale ei ole rahuldav seletus avaliku arvamuse negatiivsusele. Pandeemia on juba ammu võidetud ja kui sel oli oma mõju varasematele hinnangutele, siis oleks viimane, mullu novembris tehtud küsitlus pidanud näitama tagasipõrget. Ka Eesti julgeoleku ning rahva kaitsetahte järsk kasv ei kõla kokku seisukohaga, et läheb aina halvemini. Lisaks peaks vähemasti eestlaste tujutõstjana toimima nii fakt, et kännu tagant saadi lahti ligi kolm kümnendit vindunud ja edasi lükkunud täielik üleminek eestikeelsele kooliharidusele, kui ka see, et lõpuks litsuti laiaks muukeelset elanikkonda aastaid süstemaatiliselt mürgitanud Vene propagandamasin. Ka väidetavalt viriseva, skandaalitseva ning konflikte otsiva ajakirjanduse patuoinaks tegemine ei mõju usutavalt. Ajakirjandusel on omad hädad, kuid ta on siiski kõigest peegel ja mitte sugugi kõige kõveram.

Tunnistada, et rahva arvamuse Eesti elu halvenemise kohta põhjustavad ainult välised, meist sõltumatud tegurid tähendaks teisisõnu kapitulatsiooni, seisukohta, et meist endist ei sõltu siin maailmas midagi. Kui mäng käib kõrgelt üle meie pea, on meie asi ainult pea pakul hoida ning alandlikult oodata, mispidi järjekordne imperaator pöidlaga näitab. Õigupoolest ei anna põhiseadus selliseks kapitulatsiooniks vähimatki võimalust, sest seal on kõige alguses kirjas meie kõikumatu usk ja vankumatu tahe ning enesemääramise kustumatu õigus.

Niisiis, paar lihtsat küsimust igale riigikokku kandideerijale. Kas elanikkonna kehv meeleolu on probleem või kõigest sõgeda rahva viletsa vaimse tervise ja piiritu rumaluse parandamatu väljendus? Kui on probleem, siis mida peab riigivõim allakäigutrendi muutmiseks ja tagasi plusspoolele jõudmiseks tegema? Milline peaks olema meeleolu näitaja nelja aasta pärast, et võimu tegevuse võiks lugeda kordaläinuks?

Ühe vastuse annavad küsitlustulemused ka ette. Nimelt on tervelt 74% elanikkonnast mures globaalsete kliimamuutuste tagajärgede pärast ning 62% arvab, et Eesti riik peab rohkem panustama võitlusse kliimamuutuste vastu. Eelkõige nõuab seda kuni 30aastaste vanuserühm (vastavalt 82 ja 72%). Inimestel, kes lähevad nende hääli püüdma põlevkivi, Rail Balticu, uute karjääride, suurema lageraie ja neljarealiste maanteedega, ei peaks järgmisesse riigikogusse asja olema.