Greta saab endale vanaisa

Võimuvahetusel Washingtonis on Eestile tagajärjed ja seda eriti kliimapoliitikas.

KAAREL TARAND

Sõltumata sellest, mitu inimest meil või mujal on 20. jaanuariks koroonaviiruse vastu vaktsineeritud, jõuab kliimapoliitika sel päeval taas koos USA järgmise presidendi Joe Bideniga globaalsele poliitikalavale inimkonna esmatähtsa lahendamist vajava ühismurena. Biden on juba lubanud oma esimesel tööpäeval presidendina kirjutada avalduse USA taasliitumiseks Pariisi kliimaleppega ja esmakordselt saab presidendi riikliku julgeolekunõukogu liikmeks Bideni nimetatud kliimapoliitika erisaadik. See on vana kooli mees John Kerry, kes töötanud varem senati väliskomisjoni esimehena, välisministrina ja kandideerinud ka presidendiks (2004).

Kerry seos kliimapoliitikaga ulatub tagasi aastasse 1992, kui ta osales Rio de Janeiro tippkohtumisel Al Gore’i juhitud USA delegatsiooni liikmena. Seetõttu ei ole teda põhjust kahtlustada moenarruses või ebasiiruses. Võib ennustada, et Kerry päevakavas on kohtumine Rootsi kliimaaktivisti Greta Thunbergiga üsna kõrgel kohal, kohe pärast Hiina ja Euroopa Liidu ning Euroopa suurriikidega läbirääkimist. Küünik võib öelda, et n-ö vanaisa ja lapselapse magus ühispilt on lihtsalt üks maitsetu turundusvõte, kuid ainuüksi põlvkondadeülese silla pildil näitamisel on tagajärjed. Kui vanad ja noored löövad käed keskealiste otsustajate pitsitamiseks, siis ei saa viimased lõputult tegevusetult oleskleda.

USA uus administratsioon esitab kliimapoliitikat, ja seda eriti siseriiklikult, kui riigi julgeoleku, sealhulgas majandusliku julgeoleku ja USA ettevõtete konkurentsi küsimust. Taktikaliselt küps käik, sest eks kliimamuutustega võitlemise vastaste gruppide plaan on ikka olnud suruda kliimateema keskkonnanišši, seal see marginaliseerida ning näidata aktiviste lillelastena, kelle emotsionaalsele murele järeleandmine hävitab majanduse ja turvalisuse. Bideni kava järgi peaksid kliimapoliitikaga tegelema hakkama kõik rahutuvidest militaristideni. Kui USA suunab mingisse valdkonda jõudu ja raha, siis on sel globaalne mõju – kellegi edu ja kellegi kahju.

Eesti ei ole siin erand, USA kliimapoliitiline kursimuutus avab Euroopa Liidule võimaluse oma ambitsioone kasvatada ja plaane kiiremini realiseerida. See võib viia kiiresti olukorrani, kus Eesti valitsuse liikmed peavad hakkama oma sõnu sööma või siis tegevuse prioriteete muutma. Näiteks välisminister Reinsalu ei saa enam vagaduse vaimus arendada usuvabaduse allianssi, kus Eesti seni uhkesti Donald Trumpi kõrval seisis. Samuti võib üsna pea varjusurma siirduda nn kolme mere algatus, mille üks peidetud aspekte oli Trumpi administratsiooni soov Euroopa riikide ühtsust vähendada, endised idabloki maad Lääne-Euroopa vastu välja mängida ning kasutada neid tagauksena oma kaupade, teenuste ja rahaga paremini Euroopa Liidu turule pääsemiseks. Võimalik, et mägede taga ei ole ka väike vihje Eestile Iisraeli suunal oma ülemäärast innukust pärssida, aga küllap kogenud välisminister endale uusi tegevussuundi leiab.

Hoopis raskem on see alles ametisse astunud keskkonnaminister Rain Epleril, kellelt oodatakse taristuministri kõrval kõige enam kliimapoliitilist initsiatiivi. Ministri esimesed avalikud seisukohavõtud näitavad teda aga kliima­skeptiku leebe versioonina, kes ei tõtta veendumuse ja kirega valitsuses kaitsma või läbi suruma ka oma ametkonna ja asjatundjate algatusi. Kui kujutleda ministrit Euroopa Liidu riikide kolleegidele rääkimas sedasama, mida siinsele meediale, hakkab juba ette piinlik. Miks, võib igaüks ise välja selgitada olgu Põhjamaade või Kesk-Euroopa riikide keskkonnaministrite elulugu ja seisukohavõtte lugedes.

Ka Eesti rohelised on juba jõudnud osutada keskkonnaministri ametisse sobimatusele, mis on kõike muud kui tulevase koostöö lähtekoht. Kuid rohelisi, olgu erakondlikke või parteituid, ei saa ükski valitsus lõpuni eirata, sest neil on peale teadmiste kogunenud ka küllalt palju õiguslikku pädevust ning tänavavõitluse kogemust. Kui rohelistele konstruktiivset koostööd mitte pakkuda ja neid äärmuslastena kohelda, võtavad nad tõenäoliselt kogu oma destruktiivse tegevuse arsenali kasutusse, mistõttu võivad pikaks ajaks vaidluste tõttu seisma jääda ka need valitsuse projektid, mille kliimapoliitilise vajalikkuse üle on vaidlused peetud ja kompromiss saavutatud.

Seda kõike peaks teadma end juba aastaid muude õilsate omaduste kõrval ka rohelisena positsioneerida püüdnud peaminister Jüri Ratas. Ta on küll karastunud kahepalgeline, aga ega tal pole vastust küsimusele, kuidas olla hea eurooplane ehk aktiivne kliimapoliitik ning samal ajal valitsuskoalitsioonis erakondadega, kus kliimapoliitika huvitab väheseid või selle eesmärkidest üldse aru ei saada. Kui rääkida Brüsselis eesrindlikku kliimajuttu ja kodus midagi muud, jääb varem või hiljem vahele ning avaldused kaotavad usutavuse nii väliskolleegide kui ka kodumaiste valijate silmis.

Reitinguga ei ole valitsusel niikuinii kõige paremad lood. Sotsiaalministeeriumi regulaarse koroonaküsitluse järgi (viimane laine oli novembri alguses) on kevadest saadik kannatada saanud valitsuse ja ka riigikogu usaldusväärsus. Aprillis oli riigikogu usaldajate ja selle vastu usalduse kaotanute vahekord 59 : 34 ehk +25, novembris aga 49 : 41 ehk +8. Valitsuse vastavad näitajad olid 60 : 33 ja 50 : 41 ehk +27 ja +9. Eks see on eeskätt hinnang valitsuse toimetulekule võitluses uue viirushaigusega, mille fooniks on ka Eesti suhtelised head näitajad mandriüleses võrdluses. Kui poliitika peateemaks saab taas kliima, siis Eesti sama positiivset võrdlusmaterjali propagandas kasutada ei saa.

Kuni koroonapuhangu alguseni armastas peaminister, nagu ka tema kolleegid ja näiteks riigiettevõtte Eesti Energia juhid, korrata ja korrata, et Eesti on teinud teistest palju rohkem jõupingutusi kasvuhoonegaaside vähendamisel ning baasaastaga võrreldes on vähenemine olnud 55–70% ning sellega on endale võetud kohustused täidetud. Formaalselt võib nii ollagi ja Eesti Energia on turu sunnil tõesti pidanud oma põlevkivijaamad tihti välja lülitama, aga valitsuse tasandil on selle protsendi imetlemine suur ja kaua kestnud, valitsuselt valitsusele pärandunud enesepettus. Enesele jäetakse mulje, nagu oleks süsinikuheidete vähenemine saavutatud valitsuste pikaajaliste jõupingutuste tagajärjel.

Statistikaga manipuleerimisest on saanud igapäevane asi, inimeste tunnetega mängimise tööriist, nagu hästi näha koroonaandmete esitamise pealt. Skaala vahemike ja aegrea pikkusega mängides saab soovi korral luua ähvardava, kiirkasvulise visuaali või siis hoopis laugema ja väiksema tõusunurgaga kõvera. Kasvuhoonegaaside heite puhul on asi sama, kuid mida aeg edasi, seda vähem saab dividendi toota ühekordne õnnelik juhus, et kliimamuutuste mõõtmise baasaastaks valiti aasta 1990. Toona käis nõukogulik laastamine ja saastamine Eesti territooriumil veel rekordilise hooga. Kolme aastaga (vt joonis) kahanes heitekogus peaaegu poole võrra, kuid see ei olnud valitsuse kliima- või keskkonnapoliitika tagajärg, vaid iseseisvuse taastamise ning turumajandusele ülemineku paratamatus. Turg ja kodanikud tegid, mitte valitsus.

Kui Rio de Janeiro tippkohtumine oleks toimunud paar aastat hiljem ning keskkonnanäitajate baasaastaks oleks võetud ülemaailmselt aasta 1993, siis ei oleks Eestil mingit arvestatavat heite­koguste vähendamist just poliitiliste otsuste mõjul võimalik ette näidata. Heitekogus aastatel 1993 ja 2018 oli ligikaudu sama. Saksamaa on suutnud oma heitekogust samal perioodil vähendada 20% ja per capita arvestuses 27%. Aastal 2018 tekkis iga Saksamaa elaniku kohta poolteist korda vähem kasvuhoonegaase kui elaniku kohta Eestis. Miks ja kui kaua peaks Ursula von der Leyen uskuma meie peaministri juttu Eesti pingutustest ja edusammudest kliimapoliitika vallas, kui faktid kõnelevad teist keelt? Ajalugu kinnitab, et Jüri Ratas oma koalitsioonikaaslaste pimedaid veendumusi inimtekkelise kliimamuutuse osas mõjutada ei suuda. Järelikult saab tema valitsus parimalgi juhul Euroopa suundumustega vaid kaasa lohiseda. Või siis peab ikkagi partnereid vahetama, sest olemasolevatega ei olda ju pühas ja igikestvas abielus.