Enam odavamalt ei saa

Rahvusringhäälingu võib rahahädast päästa radikaliseerumine, mitte leplikkus.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kes ei karjuks, kui maja põleb? Vastutustundlikumad hakkavad hüüdma ammu enne, kui tuli räästasse kargab. Eestiski on välja kujunenud traditsioon, et kevaditi, kui valitsus vormistab riigieelarve strateegiat, ja enne septembri lõppu, mil valitsus peab riigikogule üle andma järgmise aasta riigieelarve eelnõu, täitub meedia appikarjetega. Kaks korda aastas on väljasuremise ohus kiirabi, politsei, üli- ja väiksemad koolid, uurimine ja õigusemõistmine, riigipiir ja vanuriabi – kõik elutähtis, mida rahastatakse avalikust eelarvest, maksudest.

Ajakirjandus vahendab neid sõnumeid mõnuga, aga ka õiguse ja kohustusena, sest võimu informeerimiseks ei ole teist, paremat viisi kui massimeedia kaudu. Reeglina eelneb meediasse minekule mitu raundi kirjavahetust ja läbirääkimisi ametivõimu väiksemate esindajatega, kellelt saadakse oma taotlustele segaseid või eitavaid vastuseid. Raha ei ole, käed jäävad lühikeseks, kontrollarv ei anna välja. Ja lõpuks: riigi­eelarve peab olema tasakaalus, sest nii ütleb ülim seadus.

Ainus erand ses pildis on meedia ise, täpsemalt selle avaõiguslik osa, sest teiste muredest rääkides ollakse erapooletu vahendaja, kuid oma rahahäda teemal mitte. Iseärnis otsustajad, rahvusringhäälingu toimetuleku eest vastutavad isikud, panevad üksmeelselt ja häälekalt pahaks, kui rahvusringhäälingu saadetes oma rahapuudusele kas või vihjatakse. Olevat ebasünnis raisata eetriaega iseenda probleemide peale või on tegu koguni väljapressimisega. Lisaks ei jäta oma võimalust kasutamata ka ERRi ekslikult konkurendiks pidav erameedia, mille kriitika järgi ERR suplevat rahas ning tegelevat asjadega, millega ei peaks ega tohiks. Mitte kopika eestki valdkondlikku solidaarsust, ehkki erameedia omanikele võiks olla selge, et kvaliteetne ja mainekas rahvusringhääling pigem toetab kui kahjustab nende äri. Erameditsiini ettevõtetelt ei kuule kriitikat riigihaiglate või turvafirmadelt etteheiteid politsei üle­rahastamise kohta. Miks peaks see meedia alal teisiti olema?

Kui nüüd rahvusringhäälingu rahapuudus täiesti ebatraditsioonilisel ajal äkki avalikuks teemaks tõusis, avanes üldsusele üks pahupidi maailm. Igal kaubal ja teenusel, sealhulgas avalikul, on oma hind, millest odavamalt kaupa toota või teenust pakkuda ei saa. Äris nii ilmne, avalikus sektoris vist mitte. Ringhääling ei ole ainus, mida riigivõim ülalpidajana on aastaid närvutanud. Kuid vähe on neid, kelle suhtes samaväärset mõistmatust üles näidatakse. Selmet tunnistada, et faktide keeles kõnelevatel rahvusringhäälingu juhtidel on õigus, on taretäis tarku asunud rahvusringhäälingut hoopis õpetama ning näpuga näitama, kus ja millelt saaks kokku hoida, millistest tegijatest ja saateformaatidest loobuda. Tühi jutt, mis viib tähelepanu põhiküsimusest kõrvale. Ühiskond on isegi kergelt pääsenud: seni veel ei õpeta needsamad targad sama avalikult ülikoole ja haiglaid, kuidas pakkuda ühiskonna kasvava jõukuse tingimustes kõrgharidust ja meditsiiniteenust aina odavamalt.

Kui poliitikute näod ja hääled aastaks eetripausile saata, ei kaotaks auditoorium mitte midagi peale ärevustunde.

Piia Ruber

Rahvusringhääling on ühiskondliku kokkuleppe kohaselt avalik asi, mis on loodud seaduse alusel ning täidab seadusega talle pandud ülesandeid. Seaduse järgi on ta kaitstud täitevvõimu meelevalla eest, aga rahastamist puudutavas osas paistab seadus mitte kehtivat. Ringhäälinguteenuse osutamiseks vajaliku raha peaks määrama parlament, kuid juba aastaid teeb ta seda vaid formaalselt, kui kinnitab valitsuse poolt ette pandud eelarve, õiguseta teha kuluridades muutusi ka siis, kui selleks on sisuline põhjendus olemas. Ühel pool on ringhäälingu juhid täpselt välja arvutanud teenuse hinna, teisel aga määrab rahandusminister igal aastal mingi laest võetud kontrollarvu, mis ringhäälingu puhul ei ole juba aastaid kaasas käinud majanduskasvu ning riigi tulude suurenemisega. Eelarve eelnõusse tekkiva kontrollarvu mõjutamiseks, tegeliku kuluvajadusega kooskõlla viimiseks ringhäälingu juhtidel võimalust ei ole.

Pahupidises maailmas planeeritakse kulu alt üles ainult näiliselt. Vastavalt seadusele koostab ERRi juhatus igal aastal oma eelarve ja pikema finantsplaani ning selle kinnitab ringhäälingunõukogu, mille liikmete enamuse moodustavad riigikogu liikmed. Nõukogu on aruandekohuslane riigikogu kultuurikomisjoni, mitte valitsuse või ministeeriumi ees.

Ja ometi ei tee needsamad, ERRi rahavajadust täpselt tundvad riigikogu ja selle kultuurikomisjoni liikmed aastast aastasse mitte midagi, kui valitsus ilmub nende ette riigieelarve eelnõuga, milles kirjas põhjendatud vajadusest hoopis väiksem tegevustoetuse summa. Kaude ütlevad riigikogu liikmed (kes ise on ERRi juhatuse arvutused kinnitanud) sellega, et ringhäälingu juhid on ikkagi valesti arvutanud ning valetavad oma toodangu kvaliteedi tagamiseks vältimatute kulude kohta. Ja et nagu alati on õigus rahandusministeeriumil ja rahandusministril, kes „näeb suurt pilti“. Kui nii, siis peaks ju kohe järgnema ERRi juhatuse väljavahetamine ja nii mitu korda, kuni saadakse õigesti, valitsusele meelepäraselt arvutada oskav juhatus. Ma ei tea küll, miks üldse peaks ERRi rahastamise küsimuses kultuuriministeeriumi uksi kulutama, kuid hiljuti see jälle juhtus ning andis kultuuriministrile võimaluse öelda, et ERRi eelarve on „küllaltki suur“. Absoluutarvus tundub 35 miljonit tegevustoetust aastas tõesti suur raha, aga küsimus ei ole ju selles, vaid selles, kas aastaid närbunud tegevustoetus võimaldab ERRil täita seadusega pandud ülesandeid.

Avaõiguslike institutsioonide rahastamisel ei tohiks valitsus üldse asjasse puutuda, vastasel korral võib öelda, et rahvusringhäälingu seaduse § 3, millega on sätestatud ERRi sõltumatus „saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel“, ei kehti. Kui nii, siis on riigikogu kohus kehtetu paragrahv seadusest eemaldada, et avalikkust mitte eksitada ning vabastada asjaosalised meeleheidet tekitavast illusioonist.

Paljude poliitikute suhe ERRiga on kirglik ja pendeldab täie hooga armastuse ja vihkamise vahel. Südames on salasoov teha nii, et ainult õiged pääseksid eetrisse ja teised mitte, kuid ERRi otsest allutamist täitevvõimule ei julge keegi siiski algatada. Konstruktiivset plaani ERRi sõltumatuse ning pikaajalise stabiilse rahastamise kindlustamiseks ka ei ole. Seega jääbki parlamendi liikmetel üle vaid kilpkonna mängida, pea kilbi varju tõmmata ning surnut teeselda, kui keegi tuleb faktidega tülitama. Äkki läheb see tülin mööda? Ehk saab ka ringhäälingu probleemide lahenduse lükata kuskile kaugemasse tulevikku, vähemasti riigikogu järgmise koosseisu tööks? Kui vaid ei peaks otsustama – see on kunst, mida rahvaesindus valdab aina meisterlikumalt.

Lootkem siiski, et järgmiste riigikogu valimiste eel korjab vähemasti ükski erakond ERRi rahastamise teema üles. Kuigi mitte elu põhiküsimus, võiks tegu olla siiski valijaskonnale meelepärase teemaga, sest avaliku arvamuse silmis on rahvusringhääling kõrge usaldusväärsusega nähtus, mille poolt on lihtne olla. Kuid alustama peab siiski kaugemalt. Nagu sel nädalal on Jaak Allik varasematele ütlejatele lisaks Eesti Päeva­lehes kirjutanud, on parlamentaarsel demokraatial tulevikku vaid juhul, kui riigikogu suudab talle põhiseadusega antud võimu ning riigi strateegilise juhtimise täitevvõimult ja parteidelt enda kätte tagasi võtta. Selleks ei ole vaja muud kui parandada riigikogu enese tööd ja rahastamist reguleerivaid seadusi. Sellega võib aga riigikogu ise pihta hakata, mitte oodata, et ehk kirjutavad asjatundlikud ametnikud kuskil ministeeriumides aastate jooksul valmis eelnõu algatamise kavatsuse ning ehk leiab rahandusminister kunagi tulevikus raha nii parlamendi jaoks kui ka kõigile neile, kes on seni täitnud seadustega pandud ülesandeid alla omahinna.

Mida aga rahvusringhääling ise saaks teha, kuni parlament otsustab end kokku võtta, tööle hakata ning millalgi järjega ka rahvusringhäälingu seaduse muutmiseni jõuab? Ikka radikaliseeruda. Provotseerida, eskaleerida ja mitte kunagi vabandada, nagu õpetab suur juht Martin Helme. ERRi puhul tähendaks see kogu tühjajuturahva ehk poliitilise eliidi eetriaja drastilist vähendamist, sest neil etteastetel puudub reeglina sisu ja uudisväärtus, eetrikeeldu, mida muidugi ei tohi nii nimetada. Seaduses on selline kasvatusvahend kaudselt kirjas rahvusringhäälingu eesmärgina „aidata kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht