Arutelu lõpp on teo algus

Dialoogi nõudmine kui kulunud demagoogiavõte väärib eiramist.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lugedes narre päevauudiseid, mis kajastavad päriselus peaaegu olematut ehk ainult kujuteldavat suurt vastasseisu ideoloogilises võitluses mälu ja ajaloo, Eestis elavate inimeste mõistuse ja südamete pärast, mõtlen tihti, mida selle kõige kohta ütleksid mu vanavanemad, kelle osaks oli õnnetus elada suurem osa oma elust represseerituna okupatsioonivõimu rõhumise all ja kel paraku ei olnud õnne ega jaksu ära oodata Eesti iseseisvuse taastamist. Ja mitte ainult nemad. Tundsin noorena paljusid eesti­aegseid inimesi, nagu neid toona kutsuti, kel ei olnud iial raskusi hea ja kurja vahel vahe tegemisega, poole valimisega, otsuste langetamisega ja neile kindlaks jäämisega oludes, kus need otsused neile vähemasti elu ainelisel poolel otsest kahju tekitasid, vaimsest plaanist rääkimata.

Milline võiks olla eestiaegsete inimeste seisukoht tänavuse suve palavaimaks teemaks kerkinud küsimuses avaliku ruumi puhastamisest okupatsiooni­aastatel sinna vägisi paigutatud häirivatest objektidest? Vaevalt saaksid nad nõustuda väitega, et häirima hakkasid kõik need monumendi- ja mälestusmärgi­laadsed tooted alles nüüd, Venemaa uue ja täiemahulise sõjalise kallaletungi järel Ukrainale. Need häirisid kogu aeg ja algusest peale ning samavõrra häiris lõputu otsustamatus probleemi lahendamisel nii Eesti elavate kui ka surnute enamuse kasuks.

Selle tõestuseks on arvukad meele­avaldused sodimisest süütamise ja õhkimiseni juba vahetult sõjajärgsest ajast, mil okupatsioonivõim esimesi täitorni tüüpi obeliske Eesti maastikule paigutama hakkas. Tabatud „süüdlastele“ määrati ka pikki vanglakaristusi. Jah, ühiskonnas leidus ka inimesi, kes seletasid, et monumentide ja muu elutuga ei ole mõtet võidelda ning et noortel, kes enamasti neid tegusid ette võtsid, ei tasuks oma elu ära rikkuda. Kuid vandalismiks, kuritegelikuks huligaansuseks või lihtsalt nõukogudevastaseks tegevuseks nimetatud meeleavaldused jätkusid läbi kõigi okupatsiooni aastakümnete. Sest nagu Lauri Vahtre 31. juuli Postimehes selgitas, punamonumendid olid „valed algusest peale. Valed selles mõttes, et nende puhul ei ole täidetud ükski ausamba püstitamise loomulik tingimus“. Puuduvaid otsuseid asendas omakohus.

Ma ei mäleta ühtki oma vanavanemate põlvkonna inimest, kes oleks kohvi­lauas unistanud sellest, kui tore oleks, kui kunagi nende väidetavalt suure kunstilise väärtusega ning ajaloos toimunut pelgalt fikseerivate monumentide sõnumi saaks „ümber mõtestada“, nende juurde selgitustahvleid paigaldades need muuta loomulikuks osaks Eesti ja eestlaste ajaloost, mis jutustaksid sõja ja vägivalla koledusest ja mõttetusest, ehitaksid sildu rõhutud põlisrahva ning maale toodud kolonistihordide (vabandust, leplikus keeles öeldakse nüüd – „kogukondade“) vahele. Mitte midagi sellist. Ei olnud midagi arutada, sest kõik oli selge ja otsus, mida nad ise okupatsiooni ajal kahjuks täide ei saanud viia, oli kindel ja lõplik.

Kas ümbermõtestamine teeb punahirvest eesti valge kitse?

Piia Ruber

Nüüd, kolmekümneaastase hilinemisega on lõpuks ka vaba Eesti põhi­seaduslik valitsus otsuse langetanud, sellega ühtlasi ühiskonnale teada andes, et lõputu arutelu on lõpuks ometi lõpetatud. Otsus on langenud ja täidesaatev võim asub tegema seda, milleks nimi kohustab, ehk otsust täide saatma. Ega valitsusel õnneks kuskile taganeda ei ole. Kui on lubatud, et aasta lõpuks on maa puhas, siis pääsu pole, sest küll valija märtsis karmilt karistab, kui töö selleks ajaks tehtud ei ole.

Monumendid on siinkohal vaid näide, selles asjas lõpplahenduseni jõudmine ei ole iial olnud keeruline. Samasugust otsustavust on Eesti kodanikel oma valitsustelt õigus nõuda kõigis küsimustes, mis riigivõimu pädevusse on delegeeritud. Ikka tuleb ette, et langetatud otsus kellelegi ei meeldi, kuid ka halb otsus on parem kui otsustamatus. Otsustamatuse tingimustes kannatavad igal juhul kõik, halva otsuse puhul võib juhtuda sama, kuid selles ei saa ette kindel olla. Kõiki kannatama panevas halvas otsuses on vähemasti õppetund, hoiatus tulevikuks, otsustamatuses ei ole sedagi.

Praeguse valitsuskoalitsiooni teine põhilubadus on üldhariduses venekeelse ebakvaliteetse paralleelmaailma lõpetamine ehk ühtse eestikeelse haridussüsteemi loomine. Sedagi on oodatud kolmkümmend aastat, kuid oht, et langetatud üldsõnaline otsus täitmata jääb, on hoopis suurem kui monumentide puhul. Esiteks jääb lubaduse täitmise tähtaeg kaugemale kui riigikogu valimised, kuid teiseks kõlasid juba koalitsioonikõneluste käiguski hääled, mille järgi soovitu saavutamine leppesse kirjutatud aja jooksul olevat ebarealistlik. Faktiks jääb, et kehtiv kord on Eesti elule kahjulik (otsustamatuse vili), kuid kui uue otsuse ettevalmistajad ja täideviijad ise asjasse ei usu või on koguni ebasiirad ning ainult imiteerivad tegevust, võib püha üritus selgi korral luhta minna. On juba näha, kuidas ühtse eesti kooli vastased on välja kraaminud kogu demagoogia, millega on nurjatud riigivõimu varasemad kooli­reformi katsed.

Neil ei tohi lasta sel korral jälle õnnestuda ja alustuseks piisaks oponentide ohjeldamiseks juba sellestki, kui haridus- ja teadusministeerium (aidata võiks ka kaitsepolitsei) paneks kiiresti kokku asjaliku ja allikaviidetega ülevaate sellest, milliseid katseid venekeelse kooli lõpetamiseks on iseseisvusaja jooksul teinud, kes ja kuidas (sh välisjõud) on sellele nii seaduslike kui ka ebaseaduslike vahenditega vastu töötanud. Lisaks sellele, et igaühel, kellele teema korda läheb, oleks lihtsam argisuhtluses oponentide väiteid põrmustada, mõjuksid vastavad teadmised vaktsiinina ka valitsuse ja parlamendi liikmetele, keda iga päev herilastena ründavad oponentide eestkõnelejad (näiteks Yana Toom), et mähkida otsustajad jälle lõpututesse aruteludesse, komisjonide, ühiskondlike kogude ja foorumite moodustamisesse ning sellega otsuse täideviimist teadmata kaugusesse tulevikus edasi lükata.

Ühesõnaga, kui ma kuulen, et venekeelse kooli lõpetamist peaks pärast otsuse langemist veel arutama, kipub käsi teadagi mida otsima. Eriti rangelt peaks mis tahes arutamise ahvatlusele vastu seisma ja seda sõnagi mitte huulile võtma vastutav minister. Seda keelab vaikimisi ka koalitsioonilepe. Olgugi et koalitsioonilepe ei ole õigusakt, võib seda pidada valijaskonna enamuse poliitiliseks suuniseks avaliku õiguse kujundamisel. Avaliku õiguse kuldreegel on, et kõik, mis pole otsesõnu lubatud, on keelatud. Järelikult, kuna koalitsioonileppes on üleminek eestikeelsele haridusele kirjas kindlas kõneviisis, aga seal ei ole silpigi sellest, et kiire tegutsemise asemel (lubatud on, et seadus võetakse riigikogus vastu 1. novembriks) peaks oponentide või rahvaga veel midagi arutama, ei tohigi mingit formaliseeritud, täidesaatvaid otsuseid mõjutavat arutamist enam toimuda. Ministrile oleks küllap toeks, kui ka ajakirjandus teemat käsitledes võtaks tööga tähtajaks hakkama saamist toetava hoiaku, mitte ei püüaks üleval hoida nn poliitilist arutelu ega tasakaalustatuse ettekäändel nui neljaks otsida langenud otsuse kriitikuid ja oponente. Nii loodaks vaid tegelikkusest moonutatud pilti, justkui käiks haridusreformi alal mingi võrdsete võistlus, kuigi ka vastupanijad ise kirjeldavad end ohvritena.

Muidugi ei saa välistada, et kuigi nõrk ja veelgi nõrgenev, püüab Venemaa oma siinseid mõjualuseid koolireformi vastu üles kihutada ning otsustajaid värisema panna. Peaministrile tasub siinkohal meenutada, et kui viimane häda käes, võib alati rahva appi kutsuda, hüüdes raadioeetris: „Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!“ Küll rahvas siis tuleb. Ta tuleb alati, kui asi on tõsine.

Kuni aga nii tõsine ei ole, jään vastuse saamiseni kordama küsimust, kes ja millisel õiguslikul alusel otsustas, et riigiasutustel peavad olema venekeelsed veebilehed, ning miks seda otsust ei ole tühistatud. Ka siin ei ole arutada kõige vähematki, vaja on vaid nupuvajutust.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht