Ahistav ja utoopiline autoriõigus

MÄRT VÄLJATAGA

Autoriõigus peaks edendama äri, kultuuri ja loovust. Samas kätkeb see ahistavaid piiranguid. Samas vaadatakse neile tihti läbi sõrmede, sest need on utoopilised. Kord pannakse fotograafid õmblejannale tema „teoste“ pildistamise eest kopsakat kompensatsiooni maksma, siis jälle lubatakse klassiku nime all levitada suvalisi travestiaid. Paraku ei saa meie sinna suurt parata, sest autoriõigus on rahvusvaheline asi. Eesti pole siin kuigi suveräänne.

Termin „intellektuaalomand“ loob seose pärisomandiga. Kuid omandiõiguski kätkeb mitut asja: õigust vallata, käsutada, kasutada, välistada, müüa, hävitada jne. Materiaalset omandit on mõistetud aegumatuna ja ammenduvana. „Intellektuaalomandi“ ese aga kasutamisel ei vähene, vaid kasvab: loetavus teeb romaani suuremaks. Pärisomand ei lähe pärast algomaniku surma ühisomandusse; autoriõigus aga aegub. See on pigem privileeg: vastutasuks ühiskondliku kasu eest antakse loojatele ajutine monopol oma teoste kasutamise eest hüvitist saada.

Termin „intellektuaalomand“ loob mulje, nagu leiduks üks üldine õigus, mis hõlmab mittemateriaalseid häid asju. Kuid õiguslikud ja ärilised probleemid, mis kaasnevad filmide, tekstide, maalide, laulude, aiakujunduse, koodide, andmebaaside, leiutiste ja kaubamärkidega, on väga isesugused.

Kui paljud Eesti ettevõtted kajastavad bilansis intellektuaalomandit? Kuni see pole teada, pole mõtet rääkida „loomemajandusest“. (Õnneks sellest enam ka ei räägita.)

Nüüdiskapitalismi mõtestajad on osutanud kolmele trendile: monopoliseerumine, vaba aja kommertsialiseerimine ja intellektuaalomandi agressiivne laienemine. Vanasti nuhiti läänes agaralt hiinlaste siidi ja portselani saladusi. Nüüd pahandatakse, kui Hiina lääne patentidele vilistab. Kui kultuur oli veel väeti, õilmitses Ameerikas piraattööstus, mis trükkis ümber inglaste bestsellereid. Kui Hollywoodist sai suurtööstus, hakati maailmale autoriõigust õpetama. 1998. aastal, kui lähenes 70 aastat Miki Hiire sünnist, tehti konventsioonidesse muudatus ning nüüd lähevad teosed vabasse kasutusse alles 70 aastat pärast autori surma. Ka Eestis, ilma et keegi seda palunud oleks.

Neid trende suudaks pöörata USA kongress või ehk mõni eurovolinik. Aga midagi annaks ehk siingi teha. Kui tõsta autoriõiguse seadusest eesti­keelne kirjandus välja ja reguleerida selle kasutamist eraldi? Äkki Brüssel ei pahandakski? Õigused võiksid kehtida kuni autori surmani või näiteks 35 aastat pärast teose avaldamist – ükskõik kumb tärmin saabub hiljem. Võib-olla nõuda copyright’i registreerimist spetsiaalses registris.

Miks autorõigus kehtib 70 aastat pärast surma?

Antoloogiate koostajad teavad kui lootusetu on avaldada ülevaatlik XX sajandi luule antoloogia. „Elu tule“ (1905) ümbertrükiks tuleks kaugelt üles otsida autori järeltulijad. Parem juba oodata Suitsu õiguste aegumist. See tähtaeg loob iroonilisi olukordi: „tänu“ sellele, et Parijõgi ja Talvik langesid kommunismi ohvriks, said nende teosed rutem vabaks kui kolleegidel, kel õnnestus sünged ajad üle elada. Orbteoste digiteerimistülinast ei maksa rääkidagi.

Pärijata autori õigused lähevad riigile. Nõnda arvab kultuuriministeerium ennast Viiralti, Elleri, Underi ja Haava autoriõiguse omajaks. Pole kindel, et see arvamus on põhjendatud (nt Underi puhul).* Aegumatuid „isiklikke“ autoriõigusi peaks kaitsma justiitsministeerium. Kas ta on kordagi sekkunud, kui Jane Austeni või Oskar Lutsu nime all ilmub raamatuid, mida need kirjutanud pole?

Pärijad tohivad keelata teose kasutamise suvalisel põhjusel. 1991. aastal surnud populaarse ameerika lastekirjaniku Dr Seussi pärandit omav korporatsioon kõrvaldas hiljuti müügilt kuus raamatut, kus kujutati neegreid, eskimoid ja hiinlasi nüüdses mõistes kohatult. Poliitkorrektsuse vastased tormasid Dr Seussi muid raamatuid kokku ostma ning tegid tsensori nii ainult rikkamaks. Kui tahta avaldada eesti Lenini-luuletuste antoloogia, kui paljud pärijad annaksid loa?

Arstidel, ehitajatel ja poliitikutel oma töö viljale autoriõigust (veel) pole. Võib-olla annaks ka kirjanike töö ja vaeva heastamisel panustada teistele viisidele. Tõsi, autoriõiguse kriitikute alternatiivid on jäänud hämaraks. Aga mõelda tasub.

* 2017. aastal avastaski kultuuriministeerium revisjoni käigus, et luuletajate Marie Underi ja Artur Adsoni teoste autoriõigused ei kuulugi Eesti riigile. Uutel andmetel kuulub 62,5 protsenti Underi ja Adsoni autoriõigustest Saksamaa Baieri liidumaale ja 37,5 protsenti Eesti Kultuuri Koondisele Rootsis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht