Aeglase ja kalli elu igatsus

ELS HEINSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Ma ei taha kohe. Ma tahan nüüd ja kohe,“ teatab iseteadlik pesamuna aeg-ajalt irooniliselt, sest teadagi, mida see lastevanemate „kohe“ tähendab. Õnneks tahab ta kõigest, et keegi temaga tegeleks ehk tähelepanu ja armastust. Selle soovi täitmise ökoloogiline jalajälg on minimaalne.

Täiskasvanute soovid on veidi teistsugused (isegi kui nende taga on seesama tähelepanu- ja armastusvajadus ja -puudus) ja nende „nüüd ja kohe“ tulemusel on tekkinud kiirsöök, kiirmood jne. Suured hoonemürakad kerkivad peaaegu üleöö nagu lõunamaa muinasjuttudes ja inimene, kes hommikul oli ühes paigas, on õhtul juba teisel pool maakera. Maailm muutub ja inimesed elavad tohutul kiirusel, iga päev tuleb turule rohkem kui üks uuenduslik toode (kuigi suur osa innovatsioonist ei ole midagi rohkemat kui teine kuju või värv). Elu eesmärgiks on saanud „rohkem“, „kiiremini“, „kulutõhusamalt“ (ehk „odavamalt“). Kasv.

„Rohkem“ on meid viinud juba selleni, et eelmise aasta lõpust on maailmas rohkem inimeste tehtud asju kui elusloodust. Võib-olla ei olekski see nii hirmus, kui suur osa (tõenäoliselt lausa suurem osa) sellest ei oleks prügi ja asjad, mida ei ole üldse vaja. Paljud inimesed imestavad ise ka mingil elu hetkel, kui palju ebavajalikke asju neil on kogunenud.

Mulle, kes ma kannan riideid, kuni need on veel viisakad, ja valin mööblit mõttega, et see oleks kogu eluks, on suhteliselt arusaamatu, et inimesed müüvad asju, eriti mööblit, mis on „peaaegu uus“ või lausa „kasutamata“. Miks nad need asjad endale üldse muretsesid?

Valesid otsuseid tehakse enamasti kiirustades. (Poliitikaski tuleb teha tihti otsuseid kiirustades ja enamasti on need siis tõesti kehvad.) Kiire ei ole üksnes tootjatel. Ka tarbijatel on kiire. Esimene toodab viletsat kraami, mis peagi laguneb, teine ostab asju, mille soetamist üsna varsti kahetseb. Aga pole hullu, sest hind oli ju suhteliselt odav, nii et võib mingi hetk uue vastu vahetada.

Teadlased räägivad valgusreostusest ja selle kahjust nii keskkonnale kui ka meile endile. Hoolimata sellest särab maakera üha enam, sest teiste teadlaste välja mõeldud uuenduslikud lambid kasutavad nii vähe energiat, et rahakulu nende põlemisel on tühine. Kas kulutame summa summarum energiat vähem või rohkem, on iseküsimus.

Asjadega on sama lugu: need on liiga odavad. Liiga odavad, et küsida, kas see asi on just selline, mida ma tahan omada, ja kas mul on seda tõesti vaja. See viimane küsimus on esmatähtis.

Nii et see, et maailmas on liiga palju rämpsu, on seotud sellega, et kõik käib liiga kiiresti ja on liiga odav. Ümbertöötamise udujutt on ilus küll – aga mis on selle tegevuse hind ja mõju? See ei käi ju võluväel.

Slow food ehk aeglane toit sai alguse 1980ndatel ja loomulikult Itaalias. Sealt on riburadapidi välja kasvanud aeglase elustiili liikumine. Ent väga raske on aeglast elustiili omaks võtta, kui oled harjunud maast madalast kõike saama nüüd ja kohe. Ka mina olin üllatunud, kui Taanis öeldi mulle poes, et need toolid, mis ma soovin osta, saan kätte kahe kuu pärast. Mis mõttes? Ma tahan ainult nelja tooli! Kas päriselt ka ei ole laos nelja tooli valmis?! No ja ei olnud: neid toole hakati valmistama alles siis, kui keegi need tellis. Sealjuures olid need üsnagi kallid. See oli esimene kord, kui mul tekkis arusaamine, et hea asja nimel olen nõus ootama ja maksma kõrgemat hinda kui mu rahakott tahaks. Kaks kuud sõime püstijalu, aga kümme aastat hiljem istume ikka veel nendel toolidel – ja ilmselt kahekümnegi aasta pärast.

Aeglane eluviis ei pruugi seega alati olla just kuigi mugav, ent pikas plaanis on see kindlasti palju kestlikum kui kiire elamine. Kiirus tapab. Nii liikluses kui ka mujal. Kiire elu ei hävita üksnes meid endid – meie vaimset ja füüsilist tervist –, vaid kõike meid ümbritsevat. Pärast tänavust ehmatavalt lõunamaist suve võiksime õppida hindama ka lõunamaist aeglast eluviisi. Elada väärtuslikult, mitte kiirelt. Sest elu on kallis. Mitte üksnes meie elu, vaid Elu. Jättes kliimamuutuste arutelu kõrvale … iseenda sita sees surra on ka päris kole.

Kiirus tapab. Nii liikluses kui ka mujal.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht