Aasta hirmu nõiaringis

Sõja ja krahhide ennustajad on kõigest omakasupüüdlikud hirmuõhutajad.

KAAREL TARAND

Rott hüppas siin ja kargas seal,

lõi uperkuuti kännu peal,

ja rõõmustas, et hiireke

nii ruttu jooksis põõsasse –

seal tuli kiisu tasa,

hirm tõmbas roti kaasa.

Ernst Enno, „Loomad“

 

Lapsest saadik on mulle Ernst Enno loomaloos enim meeldinud luulerida „hirm tõmbas roti kaasa“ ja see on mind kogu lõppeva aasta kummitanud. Enno salmis hirmutavad loomad üksteist bioloogia seisukohalt ebakorrektses, ent folklooris tuntud järjekorras hiir-rott-kass-koer-rebane-hunt-karu ja loo inimkeskne moraal on, et „ei võimu ole karul, sest mees on kaitsjaks talul“.

Talude ja meestega näib lõppeval aastal kehvasti olevat. Kuidas ka ei pingutaks, talu ikka puha kaitsmata ja peremeheks on kaasatõmbav hirm. Kui on juhid, saab ühiskonna kollektiivseid hirme juhtida ja sellele kiusatusele ei ole suutnud inimühiskonna juhid vastu panna juba aastatuhandeid, mis sest, et teadmised selle kohta, kuskohas ajus hirm tekib ja miks see on evolutsiooniline paratamatus terves loomariigis, on üsna uued.

Õigel ajal hirmu tunda on olnud ellujäämise seisukohalt vältimatu, loomariigi universaalne põhimõte on ju „võitle või põgene“. Selleks et moodne ühiskond normaalselt toimiks, peavad juhid suutma nii iseenda kui ka kõigi juhitavate hirme alla suruda, maandada. Ei saa ju lõputult pakku joosta ega ka võidelda. See ei ole Eesti juhtidel tänavu hästi välja tulnud. Küllap on selle tagamaal omajagu alateadlikke või teadlikke kiusatusigi, aga uskugem pigem, et midagi vandenõulist siin ei sepitseta. Lihtsalt juhtus nii, et eelmise aasta pandeemiapaanikale otsustati tänavu küll leevendust tuua ja vaktsiinist oli ka abi, aga uued ja ootamatud Eestist sõltumatud välistegurid tõmbasid maa ja rahva uutesse hirmukeeristesse. Kliima­katastroof on endiselt kauge ja abstraktne ning hirmutab vaid noori aktiviste, selle vältimiseks vajalikku tegevust saab edasi lükata. Aga sõda ja majanduslik kokkuvarisemine plahvatanud energiahinna tõttu on nüüd ja kohe ukse taga. Sõja- ja vaesumishirm võib heaoluga keskmiselt harjunul nägemise ära võtta küll. Kuidagi tuleks see tagasi saada.

Vaenuõhutamise levikut, mis tundus paari aasta eest põletavaima päevaprobleemina, saab seadusega reguleerida. Riigijuhtide, arvamusliidrite ja „julgeolekukogukonna“ uue žanri hirmuõhutamisega sama lihtne ei ole. Vaenukõnel, kui see seadusesse panna, on mõõdetavad tagajärjed: on kannatanud, kurjategijad ja karistused. Hirmukõnel võib, aga ei pruugi üldse mingeid elulisi tagajärgi olla, kuid kuulajail võtab südame alt õõnsaks ning seetõttu võivad nad teha ettenägematult mõistusevastaseid otsuseid. Näiteks asuda toetama neid hirmuõhutajaid, kes pakuvad hetkehäda pikaajaliseks lahenduseks „turvalist“ riiklikku plaani­majandust. Või neid, kes peavad pingelistes suhetes riigijuhtide argiseid telefoni­kõnesid võrdväärseks Müncheni või Jalta ajalooliste sobingutega.

Faktid ei toeta üht ega teist, kuid faktid on sensatsioonist ja spekulatsioonist igavamad. Sotsioloog Frank Furedi käsitlusega hirmukultuurist võib nõustuda või mitte, aga raske on mitte näha selle elemente me argielus, eeskätt aina tihedamalt inforuumi täitvates hirmukõnedes, mis enam muust kui moraalsest segadusest tõukuvast fatalismist ei koosnegi. Majandus variseb kokku, pered paiskuvad vaesusse. Sõda tuleb ja kui mitte täna, siis homme kindlasti. Muidugi relvastume, muidugi on me kaitsetahe hiilgav, aga sellest, et üks me noorte põlvkond jälle maha tapetakse, pole pääsu. Nutke, Eesti emad, kuni on pisaraid!

Eesti kohta võib öelda, et oleme New Yorgi kaksiktorni hävingu järel supervõimu (vabandust, süvaliitlase) avantüristlikult käivitatud hirmukultuuris üks andekamaid õpilasi ja kahel põhjusel. Esiteks olime hetkeks, mil tekkis uus sõjaline olukord ehk USA ettekääne Lähis-Ida regioonis jõudu näidata, juba kümme aastat kinnisilmi jooksnud. Teiseks loodi sellele kasvupinnale tänini hästi toimiv ajuloputussüsteem, mille produktid USA-keskse julgeolekukonsensuse jutlustajatena täidavad parteisid, ametkondi, mõttekodasid ja meediat (möönan, eranditega).

Vastavalt Lennart Mere kujundlikule üleskutsele minna tagasi Euroopasse hakkasime kiiresti lääne poole liduma juba enne Venemaa vägede Eestist lahkumist. Kujundina oli see väärt sõnum, mis inimesi pingutama sundis, aga alltekstis kajas sealt vastu hirm, kõik need hüüded: mitte iial enam üksi, NATO-le ei ole alternatiivi, meie julgeoleku võtmed on Washingtonis, sest Euroopa Liit meid ei kaitse jne. Ega jooksma oleks ju pidanudki, nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt olime jooksmatagi täitsa Euroopas. Võinuks paigal seista, naabritega sõbraks saada ja neilt õppida, aga jooksime. Ja sellise hooga, et jõudsime kordagi tee äärde jääjatele kõrvalpilku heitmata (ja ega meil rohusööjate silmi olegi) otsejoones lõplikku turvapessa Washingtonis välja. Sinna, kus olid tõe allikad.

Hirm on meid sinna tänaseni jätnud, see on muutunud osaks me kultuurist – ja julgeolekulisel USA-lembusel on hoopis laiaulatuslikumad mõjud kui kaitsekulud ja iga kord piinlikkust tekitav varjamatu pugemine suurriigi esindajatele, kui õnnestub kas või hetkeks kohtuda. Selle siirdeid näeb inglise keele pealetungis algkoolist ülikoolini, arusaamades maksudest ja majanduse struktuurist, solidaarsuskaos ühiskonnas ja suhetes naabritega, kellega Eesti peaaegu ei suhtlegi. Hirmu majandamise alal töötab kasvav hulk spetsialiste riigikaitse, eriti aga selle kommunikatsiooni alal ja neid võrsub aina juurde ka ettevõtluses ja meedias. Kes siis välis- ja kaitsepoliitika, majanduse või ajakirjanduse alustalade seast ei oleks käinud kõrgematel riigikaitsekursustel, saanud reservohvitseriks või poleks innukas kaitseliitlane? Ja kes neist ei oleks aktiivne subjekt infoväljal ning ikka sõja-, mitte rahusõnumiga?

Nii polegi ime, et hirmuõhutajate kõrvale enam ammu meedias muid peaaegu ei mahu ja puudub poliitiline debatt. Hirmukonsensus võimaldab sõjanduslobil vähimagi kriitikata koostada ja valitsusel kehtestada strateegiadokumente, kus erinevalt muudest elutähtsatest valdkondadest raha ei ole iial probleem. Kes ja millal on otsustanud, et rahvusvaheline kokkulepe anda 2% SKTst riigikaitsele, mille täitmises Eesti oli, nagu ikka, klassi parim, on asendunud kaitseministeeriumi kantsleri Kusti Salmi ajakirjas Diplomaatia väljendatud seisukohaga, et 2% ei ole enam piisav?

Läinud nädalal kinnitas valitsus ajakirjanduse üldise heakskiidu saatel riigikaitse arengukava aastani 2031. Osavamad hirmukõnelejad on juba jõudnud kasutusse võtta igaühe turvatunnet suurendavad uudissõnad ja -väljendid nagu mitmikraketiheitja, heidutuse tööriistakast, lase-ja-liigu tüüpi olukord, meresõjavõime, võimearendus jms. Kaitse­ministeerium kuulutas pressiteates: „Arengukava sõjalise kaitse osa kogumaht on üle 8 miljardi euro. Võimete täiendavaks loomiseks on kaitseministeeriumi valitsemisalas läbi viidud kokkuhoiule ja efektiivsusele suunatud reforme (nt personaliteenuste konsolideerimine). Suur osa riigikaitsele suunatud vahenditest leiab tee Eesti majandusse.“

Üks lause kõlab nagu ähvardus, teine nagu anekdoot. Kaheksa miljardit ja ei ühtki küsimust, kuigi ei ole keeruline ennustada, et sõjaväe soovitud mahus poodlemine läheb lõpuks tunduvalt rohkem maksma, aga tehakse igal juhul ära, kui hirm ei kao. Võrdluseks: kui valitsus kinnitas hiljaaegu kultuuri arengukava, ei olnud selle küljes ühtki julgustavat hinnasilti. Ju vist peame selle kohta arvama, et kuigi põhiseaduse sisse­juhatuses ei ole edukat sõjapidamist, erinevalt keele ja kultuuri hoidmisest riigi tähtsaima ülesandena märgitud, on hirmukultuuri tõlgenduses asjad just vastupidi.

Ei üksikisikult, inimhulgalt ega rahvalt ole loota, et suure hirmu all tegutsetaks humaanselt või mõeldaks kainelt, nentis Bertrand Russell Teise maailmasõja ajal. Hirmuõhkkonda ei saa ega tohi normaliseerida, muuta inimeste argipäeva osaks. Kuigi sõjaõhutamine on kestnud juba aastaid, ei ole see siiski muutnud me kultuuri pöördumatult. Oleme kukkunud sügavasse hirmuauku ja on aeg hakata sealt tasapisi välja ronima. Jõudu selleks uuel aastal!