50aastaste meeste valimine

Fantaasiavaene kampaania võib jätta valitavad volikogud rahva enamuse mandaadita.

KAAREL TARAND

Nelja aasta taguste omavalitsuse volikogude valimise statistika näitab kurba pilti. Kuigi valimisnimekirjadesse kantud kandidaatide suhe oli 61 : 39 meeste kasuks, oli neid valitud volinike hulgas 71,4% ning kõigi valitute keskmine vanus ametisseastumisel 49,5 aastat. Viimased 20 aastat on meeste osakaal volikogudes püsinud peaaegu muutumatuna, aga volinike keskmine vanus on käsikäes rahvastiku üldise vananemisega kerkinud nelja aasta võrra (1999. aastal 45,3 aastat).

Omavalitsusvõimu meestekesksus ei ole kahanenud, kuigi elektoraadi koosseis vahetub iga valimistsükli jooksul ligikaudu 10% ulatuses: eakama otsa valijad kaovad ning noori valimisealisi tuleb juurde. 2017. aastal valijate nimekirja kantud 1,1 miljonist elanikust on teispoolsusse siirdunud umbes 60 000 inimest, peaaegu sama hulk noori aga saanud esmakordse valimisõiguse. Seega ei seleta meeste edu valimistel eaka valijaskonna (vana)meelsus.

Pigem on põhjus selles, keda ja kuidas erakonnad ja valimisliidud kampaania käigus esile tõstavad, keda tegijana reklaamivad, kelle nimekirjas ettepoole paigutavad. Tegijaiks on mõistagi need, kes juba võimul ja ametis, mistõttu meestekeskne maailm omavalitsuses end taastoodab. Tallinna linnavalitsuses on sooline vahekord 5 : 2, Tartus 5 : 1, Pärnus 4 : 1. Vaid Kohtla-Järvel ja Narvas näeme vastupidist ja seis on 2 : 3 naiste kasuks. Olukord ei pruugi seal sellegipoolest tähendada võrdõiguslikkuse võitu, vaid pigem seda, et mängu ja nukke tegelikult juhtivad taadid ei saa parajasti eri põhjustel ise ameteid pidada.

Kohalike valimistega seonduv põhimure on siiski muus ehk elanike valimisaktiivsuses ning linna- ja vallavõimu mandaadi tugevuses. Selle sajandi halvimal valimisaastal (2005) osales voli­kogude valimisel alla poole valimisõiguslikest elanikest (47%). Finantskriisi aeg, mis tõi kaasa ka elanike suurema sõltuvuse riigi ja omavalitsuse pakutavast sotsiaalabist, tõstis valimisaktiivsuse 2009. aastal koguni üle 60%, kuid see­järel on liigutud jälle allamäge ning viimati saavutati tulemuseks aktiivsus 53,3%.

Valimisi korraldav valimiskomisjon on teinud küll omalt poolt kõik, et valimistoiming oleks muutuvate aegadega kooskõlas, valijale aina lihtsam ja mugavam. E- ja eelhääletamine, valimiskoha vaba valimine ja muu, mida juurde pakutakse, ei ole siiski suutnud täiel määral korvata valijaskonna huvi jahtumist. Uute hääletusviiside ja -võimaluste kasutamine on tulnud puhtalt valimispäeval hääletamise arvelt ning küllap seisame oktoobri keskel jälle fakti ees, et omavalitsusel on taga vähem kui poole elektoraadi toetus. Demokraatia tervise kohta see just midagi head ei ütle. Optimist võiks loota, et nagu finantskriis paneb ka kaua kestnud tervisekriis inimesed rohkem omavalitsusele lootma, kohalikku võimu rohkem usaldama vähemasti seal, kus see on end tublina tõestanud. Institutsioonide usaldusväärsuse uuringutest nähtub, et viimastel aastatel ongi elanike usaldus omavalitsuse vastu reipalt kasvanud ning aasta eest oli usalduse-umbusalduse saldo rekordiliselt 53%.

Nagu paljudes eluvaldkondades kahjuks tavaks saanud, lohiseb reegleid kehtestav erakondade moodustatud keskvõim ühiskonna arengu sabas. Omavalitsus saab olla kasulik ja autonoomne, kui talle on selleks seadusega kindlustatud piisavalt otsustusvabadust ning tuluallikaid. Kuigi on ammu teada, et Eestis on mõlemat ebapiisavalt, ei ole parlament ka viimasest valimisest, mil omavalitsusi muudkui liideti, tugevdati ja tõhustati, möödunud aja jooksul midagi märkimisväärset omavalitsusele juurde andnud. Tallinnas kehtib endiselt valijate tahet moonutav mandaatide jaotamise süsteem, puuduvad sunnimehhanismid omavalitsuste piire ületava koostöö parandamiseks ja pealinna erandlikku olukorda reguleeriv seadus, rääkimata selgest vahetegemisest keskuste ja perifeeria vahel nii oma kui ka Euroopa abiraha jaotamisel.

Küsimusele, miks keskvõim, kelle käes on seaduste muutmine, midagi ette ei võta, on lihtne vastata: autonoomsed ja jõukad ning seetõttu võib-olla ka isepäised ehk ideoloogiliselt kõikuvad linna- ja vallavalitsused ei vasta erakondliku võimupüramiidi huvidele. Erakonnad tahavad domineerida ja allutada, omavalitsused on aga head pesakesed, kus avaliku raha eest järgmise põlve parteitöötajaid kasvatada ning mille toel erakondade ülemaalist struktuuri püsti hoida.

Domineerimise ja kõige valitsemise tahe ilmutab end nii erakondade kampaaniasõnumites kui ka kandidaatide valikus ja paigutuses. Suuremad erakonnad on raamistanud oma kohalikud ja piirkondlikud lubadused üleriigiliste plaanidega, mille realiseerimine on ainult keskvõimu pädevuses. Sisuliselt lubatakse volikogude valijatele, et kui valite meie omad, siis saate riigieelarvest ministeeriumide ja ametite kaudu lisaraha, aga mitte ise vabalt kasutamiseks (see juhtuks, kui muudetaks maksu­seadusi), vaid keskvõimu äranägemise järgi kulutamiseks. Kohalik võim on selles raamistuses ainult alandlik riigivõimu helduse vahendaja ja sõnum valijale, et parteide valimisnimekirju peab eelistama valimisliitude omadele ainult sel lihtsal põhjusel, et viimaste käsi ei ulatu iial keskvõimu rahakotti, parteide oma aga kui mitte alati, siis koalitsioonide vahetumisel varem või hiljem ikka midagi omadele krabab.

Omavalitsuse sõltumatuse kahandamise tähtis instrument on ka nn kahe tooli seadus, mis võimaldab kõigil riigikogu liikmetel kuuluda ka mõnda volikogusse – kui valitakse. On väheusutav, et riigikogu liikmed suudavad riigi- ja kohalikud asjad rangelt lahus hoida, nii et parem ajupoolkera vaatab kõike läbi maailmavaatelise, vasak aga läbi ideoloogiavaba korraldusliku prisma. Pigem võib volikogudesse parteilist joont hoidma suunatud riigikogu liikmeid nimetada mõjuagentideks, kes täidavad oma parteilist kohust sama meelekindlusega nagu kahekümne viie tuhandelane Semjon Davõdov Gremjatši Logi kolhoosis.

Ööpäev läbi valitsemistööd tegevate ministrite kandideerimise volikogudesse mõistis Toomas Sildam ERRis ebaausana hukka. Mõistan siinkohal üle. On selge, et ükski minister oma ametit valimiste järel volikokku kuulumise nimel maha ei pane. Milleks siis pretendeerida kohale, mida täita ei kavatseta? Motiiv on taas ilmne. Kui keegi, siis just minister kui valitsuse ehk igast parlamendiliikmest suurema võimutäiuse esindaja saab anda ka kattega lubadusi. Ütleme minister, mõtleme – raha! Igal valijal, kes kampaaniasündmusel mõnd ministrit kohtab, soovitan sellelt nõudlikult küsida, kas tal põhitöö riigivalitsemisel tervenisti tehtud, et jätkub aega end kohalikesse asjadesse segada. Küsida, kuni ministril piinlik ja paha hakkab.

Ministrite ja riigikogu liikmete kandideerimine tugevdab kas planeeritult või soovimatult valija muljet, et kohalik võim ei ole autonoomne, vaid nii sõltumatu, et temast ei sõltu mitte midagi. Sellel on tagajärjed. Esmajoones saavad kannatada need inimesed, kes soovivad siiralt volikogus kohalikku elu edendada ning teha seda võimalikult tugeva mandaadi ehk rohkete häälte toel. Miks peaks keegi kulutama kas või sekundigi oma elust hääle andmisele valimistel, kui kujundatud on üldine arusaam või lausa veendumus, et sellest häälest ei sõltu midagi või kui, siis väga vähe?

Volikogud moodustatakse pärast valimisi, sõltumata valimisaktiivsusest. Kui aga volikogu esindab vähem kui poole valijate tahet, siis keda ta ikkagi esindab? Valimisaktiivsuse õhutamine ei ole valimiskomisjoni, vaid ikka valimistel kandideerivate isikute ja ühenduste esmane ja püha ülesanne. Aktiivsuse taassünniks jääb selgelt väheks, kui lubada ainult riigieelarve kaudu raha hankimist ning kohaliku tasandi lubadusena teha seda ja veel kord seda, mida alati on tehtud, mis kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega niikuinii töökohustuseks pandud ja mida 50aastased mehed kõige paremini oskavad. Järgmistel valimistel on need mehed juba 54aastased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht