Varju jäänud varjendid

Kodus ei häbene enam keegi suitsuandurit ega autos turvavööd, samamoodi ei tasuks peljata ka kohta varjendis.

KARIN PAULUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Soomes on laias laastus igal inimesel koht varjendis. Kodanikud teavad, milline signaal sedastab, et tuleb evakueeruda ning kuhu minna. Eestis nii ei ole. 1990. aastatel lakkas meie tsiviilkaitsesüsteem olemast. Jah, meil on kaitseliit, professionaalsed ja vabatahtlikud päästjad, esmaabiteadmisi ning muud vajalikku saab omandada näiteks päästenoorena, riigikaitse on nii mõnegi kooli programmis valikainena. Siiski pole enamikul meist aimugi, kuidas toimida keskkonnakatastroofi või sõja korral. Me ei tea, kus on varjendid, ja isegi kui mõni meenuks, siis me ei tea, kas see on kasutuskõlblik ning kui palju inimesi sinna mahub. Samuti ei ole keegi meile rääkinud, milline on hädaabikutsung. Kas meid informeeritakse raadiost (nagu 1990. aastal: „Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!“), kas politsei ja tuletõrje teavitab ruupori või sireenidega või teeb häält mõne laeva udupasun?

Soome näide

Helsingi kodanikukaitse planeerija Petri Parviainen on hiljutises intervjuus öelnud, et Helsingis on umbes 5500 varjendit, kuhu mahub umbes 900 000 inimest: „Tavaolukorras on varjendid kasutuses ladude, hobiruumide, sotsiaalobjektide või parkimismajadena. Kui olukord nõuab varjendite kasutuselevõttu, antakse ametlik korraldus. Seejärel peab kaitse olema kättesaadav 72 tunni jooksul.“ Helsingi linna veebi­saidil on ka interaktiivne kaart, mis aitab leida lähima varjendi. Elamute varjendite asukoha leiab meeldival viisil kinnistu päästeplaanist. Peale selle on kaitsekohad tähistatud rahvusvahelise embleemiga, mis on oranži taustaga sinine kolmnurk.

Kõigepealt soovitatakse minna oma korteriühistu varjendisse. Kaasa tuleb võtta kahe-kolme päeva söök ja jook, isiklikud ravimid ja hügieenitarbed. Peale selle peaksid kaasas olema taskulamp ja patareid, jooditabletid ja magamistarbed nagu magamiskott ja matkaalus. Kõrva­tropidki võivad aidata magada.

Soome on eeskujuna moodne ja tark. Ajaloost on õpitud, et eelkõige tasub loota iseendale ja nii on tegeletud kõige laiemalt elanikkonna kaitsega. Nagu mainitud, on varjendeid arvukalt, need on korras ja tihti ka kasutuses. Nõnda on näiteks Turu ja Hämeenlinna päästeteenistuste varjendid omamoodi tuletõrjeajaloo kambrid. Lihtne on öelda, et Soome looduslikud olud – graniitkaljud – on selleks ideaalsed. Meil ei tegeleta aga varjendite teemaga kohe üldse.

Garderoobid, lasketiirud, basseinid

Eesti seis on nutune. Avatud andmebaasides on varjendite nimekiri vaid muinsuskaitseameti kultuurimälestiste registris, kus on varjendeid 60 ringis. Põhiliselt on tegu Esimese ja Teise maailmasõja ajal valminud ehitistega, mis on kaitse alla võetud kui militaar­arhitektuuri ilmekad näited. Hiiumaal Tahkunas asub mitmesuguste rajatiste seas ka näiteks Teise maailmasõja patarei majutusvarjend: „Ristkülikukujulise põhiplaaniga, sammaldunud pinnasega kaetud, betoonist ehitis. Kümnest metall­uksest on säilinud seitse. Ehitise ühel küljel on lahtise avaga betoonist reservuaar.“ On päris selge, et taolistest kehvas seisukorras muististest ei ole kasu.

Tartus on praegu eramuuseum 250 inimest mahutavas 1979. aastal valminud tsiviilkaitse varjendis, mis asub aadressil Tehase 23.

Kristjan Teedema / Postimees / Scanpix

Siiski on ka suuremaid objekte, mida võiks proovida praeguste oludega kohandada. Näiteks oli Skåne bastioni all päästeameti juhtimiskeskus. Praegu seisavad need ruumid tühjana. Teisigi bastionide sees kulgevaid käike saaks kasutada tsiviilkaitse eesmärgil. Sama lugu on Narvaga, kus elamusturistlikus plaanis on bastionikäike tegelikult juba korrastatud.

Tartus korraldatakse muuseumiööd 250 inimest mahutavas 1979. aastal valminud tsiviilkaitse varjendis, mis asub aadressil Tehase 23. Objekt pidi pakkuma peavarju tuumarünnaku või mõne muu katastroofi korral. Nii mõnigi mäletab ka rokiklubi Varjend, mis asus, oh-üllatutust!, endises varjendis. Sellised ruumid tasub kindlasti kriitilise pilguga üle vaadata ja võimaluse korral korda teha.

Kindlasti tasub teemasse tõsiselt suhtuda, sest ei ole lohutav lugeda näiteks Tartu valla veebisaidi evakuatsiooniteemalist vahelehte, kus soovitatakse järgida evakuatsiooni korraldavate ametkondade juhiseid ohtlikust piirkonnast lahkumiseks ning evakuatsioonikohtadesse jõudmiseks. Midagi täpsemat, et kuhu ja kellega, seal kirjas ei ole. Ka riik ei näita meile targemalt põgenemisteed.

Oleme tulnud ajast, kus varjendeid ehitati palju ning küllaltki süstemaatiliselt. Kahe ilmasõja vahel valmisid moodsamad majad ikka nii, et keldriruume sai kasutada varjumiseks.

Nõnda oli see Robert Natuse kavandatud Eestimaa Kindlustusseltsi EKA korterite ja bürooruumide majaga (projekt 1929, valmis 1932) Vabaduse platsil. Olulisteks sisseseade uuendusteks peeti sooja vett, kombineeritud gaasi- ja puuküttepliite, raadiojuhtmeid, oma telefonikeskjaama, lifte, mehaanilist pesukööki, kahekorruselist keldrit – alumine keskküttesüsteemile, ülemine korterite majandamiseks ja garaažideks –, peale selle sai spetsiaalse ventilatsiooniga ruume kasutada varjendina gaasirünnaku korral. Kunagises „pilvelõhkujas“ tegutseb praegu Tallinna linnavalitsus. Kel on vaja olnud mõnd vanemat projekti välja nõutada, see teab, kuidas linnavalitsuse arhiivis tuleb töötada täieliku keldrikakandina. Sinna juba kedagi ei majuta!

Tsiviilkaitse mõttes tõi nõukogude paranoiline aeg positiivses plaanis kaasa siiski hoonete ehitamise viisil, et keldritesse saaks varjuda, ning eraldi turvapaikade rajamise. Nii pakuksid tegelikult ka praegu ohutut olemist kunagised koolide keldrikorruse garderoobid, samuti basseinid ning lasketiirud. Suurem probleem on aga järjekindlusetus, prügi ladustamine ja ohutuse puudumine. Varuväljapääsude ees hoitakse meie ühistutes nagunii liiga vana külmakappi ja jalgratast. Samuti pole kasu varjenditest, mille olemasolust ei teata ning kus võib olla liiga palju inimesi.

Haakuvaid muresid on veelgi. Probleem on muidugi ka uute hoonete rajamisega – suurte avadega maa-alused parklad turvalist kaitset ei paku. Linnadesse, eriti Tallinna ja Tartusse, on rajatud teiste hoonete vahele kõrghooneid, mis on rünnaku korral ohuks kogu ümbruskonnale. Pealegi on meil komme linnadesse lasta ohtlikke veoseid, lennujaamgi on pealinna joogiveele liiga lähedal.

Kui 1990. aastatel tundus varjendite rajamine nõukogudeaegse igandina, mis takistab kapitalismi ehitamist ja õnne, siis kahetsusväärselt ei ole praeguses Euroopas elada ülemäära turvaline. Kodus ei häbene enam keegi suitsuandurit ega autos turvavööd, samamoodi ei tasuks peljata ka kohta varjendis. On hea teada, et suure maru korral on koobas, kuhu peituda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht