Väikelinna saetemp

Võru keskväljaku käre masinavärk on täpselt nii jabur ja kohatu, et vaatamiselamus on garanteeritud.

ANNA-LIISA UNT

Võru keskväljak. Autor Villem Tomiste. Meeskonda kuulusid ka Risto Aim, Mirko Arras, Kaija Arroval, Helen Batista, Edgar Kaare, Kristo Klementi, Raiko Palm, Siim Porila. Ehitaja TREV-2 Grupp, masinate ehitaja RMK-Invest. Väljak valmis EV100 ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ projektina. Arhitektuurivõistlus toimus 2014–2015. Väljak avati 2019. aasta juunis.

Võru linn on üks viieteistkümnest aktiivsest ja privilegeeritud kohalikust oma­valitsusest, kes osales EV100 „Hea avaliku ruumi“ programmis. Iga linn sai võimaluse oma kitsaskohad ise ette näidata, peamiselt suunati arhitektid võistlema keskväljakutele uue vormi leidmises, lahendamiseks pakuti ka tänavaid ning linnasüdameid-linnakuid. Võrus uuendati põhjalikult peaväljakut. Uuendused puudutasid linna laiemalt nii programmiliselt kui ruumiliselt. Peamine sündmus- ja kogunemispaik asus siiani kvartali jagu eemal ning praeguse peaväljaku asukohal oli enne uuendamist hoopis park.

Tõsi, koht, mille asemele uus väljak rajati, polnud päris park, sest sel puudusid linnapargi funktsioonid: polnud ruumilist vaheldusrikkust, põhjusi ega võimalusi sotsiaalseks läbikäimiseks, spordiks, mänguks; parki sai lihtsalt läbida nagu hõredat harjast. Haljastus asendas ajaloolist turuplatsi ja kattis kinni vaate linna vanimale, endisele kreiskooli majale. Aja tagasipööramiseks langetas linnavalitsus otsuse sõjajärgselt rajatud park likvideerida ning taastada peaväljak tema algses väärikas asukohas.

Masinad

Arhitektuurivõistluse tähtajaks 4. märtsil 2015 laekus 15 tööd, mis on asjaolusid arvestades ootusi ületav tulemus, kuna paralleelselt töötati uut avalikku ruumi välja ka Põlvale ja Tõrvale. Parimaks tunnistatud kavand märgusõnaga „Urban gadget“ („Linnamasin“) veenis komisjoni oma demokraatlikkusega. Lisaks headele otsustele väljaku avaruse korraldamisel olid siin programmi sõlmitud ka kohalikud olud ja inimesed, kes ajapikku üheskoos väljakule uusi vajalikke n-ö masinaid juurde leiutaksid. Ruum oleks selliselt üha uus, kuna muutuks paindlikult vastavalt sellele, mida sellelt nõutakse.

Võistlustöö nägi ette väljaku ja tänavate vahelise piiri hägustamise: kavand rõhutab peaväljaku olulisust platsi paisutamisega seda raamistavatele tänavatele ja piki neid edasigi. Tänavad ei ole selliselt enam eraldiseisvad liiklustorud, vaid osa platsist, tänu sellele, et jagavad sama pinnakatet ja sarnaseid pisivorme – ära on kaotatud liiklejaid eraldav kõrge äärekivi. Tänavaid seega polegi, sõidukid kulgevad ettevaatlikult platsi servades ning see mõjub kolmikvõiduna: platsile lisandub üks otstarve (liiklus), samas on jalakäijate ruum tänava võrra avaram ning konfliktivabaks ühes ruumis liiklemiseks on osapooled üksteise suhtes tähelepanelikumad ja arvestavamad. See on mujal maailmas läbiproovitud õpikustiil, mida žürii tunnustab mitmes teiseski Võru võistlusele laekunud töös. 

Väljaku osaks integreeritud tänavad suurendavad nüüd väljaku pinda ehk ülemääragi. Võib-olla on asi kontrastis võrreldes varasemaga, aga isegi hooned ise näivad natuke liiga avara platsi ümber ootamatult alasti. Üleminek ajalooliselt miljöölt masinapargiks on vormistatud rõhutatult järsuna, ruumist osa saajal tekib igal juhul reaktsioon (mitte tingimata vastureaktsioon). 

Ka ruumi tüübi muutus pargist väljakuks oli järsk. Võrdluseks saab näitena välja tuua Valga, kus uue peaväljaku olemas­olevasse keskkonda liitmiseks valiti teine taktika: uus väljak on sopiline, hiilib madalate majamahtude vahel ja mõjub maheda üleminekuna endise tühermaa ja väljaku vahel. Viide varasemale pargile on Võru väljakul siiski olemas. Olen Võrus sage külaline ja sain tulemuse realiseerimist jooksvalt jälgida. Raietööd tõid pargi äärel nähtavale ühe sümpaatse mändide grupi; jõudsin korraks mõelda, kuidas see tuust uuel väljakul võiks mõjuda. Platsist nädala pärast uuesti möödudes avastasin peaaegu võidukalt, et männid olidki alles jäetud, nii on ajaloopeatükid justkui kokku seotud. Uus plats on nüüd endise turu asukohal, nõukogudeaegsed tutid peas. 

Parajad ruumimõõtmed ja funktsionaalsus on väljakule loodud lihtsate, aga toimivate võtetega. Sel suvel avatud keskväljaku (võistlustöö lahendusest pisut erineva) rõngastest ja ratastest masinavärgi vahele ja alla tekivad selgesti hoomatavate suurustega õue­ruumid. Suur kogus väljakuõhku jagatakse väiksemateks tükkideks ning platsil viibija saab liikuda nagu toast tuppa, teda ei jäeta lagedale lõpmatu õhuruumi alla. Esimesed ratasmasinad (kontseptsioon näeb ette, et neid tekib järjest juurde) on ühtlasi valgustid, taimeanumad, pingid, turuletid, varjualused. Oleksin nii literatuurse rõngatemaatika (võrud!) osas olnud ettevaatlikum, aga ilmselt saab just see hea ja halva maitse piiril sooritatud akrobaatika üheks väljaku vaatamisväärsuseks. Kohalikele meenutab kooslus ilmselt esialgu veel pikka aega liigagi tuttavalt aida taha kogutud vana kola ja loorehasid. Loodetavasti ei heida arhitekt siin maainimeste üle nalja. Või kui heidabki … 

Võistlustööga võrreldes on täpsustusi ja muudatusi veel. Algselt siledate betoonkividega selgelt eristatavaks tumedaks, ajaloolisi hooneid tähtsustavaks mõjuväljaks ja heledaks, aktiivsemaid tegevusi koondavaks tsooniks jagatud väljaku soovitas žürii sillutada graniidist täringukividega, et tagada ühtsus platsile suubuva, hiljuti põhjalikult uuendatud Katariina allee katendiga. Tegelikkuses on see paraku ebaõnnestunud. Toonide erinevus ei ole selgesti loetav ja väljaku pind on nüüd nii ebaühtlane, et ratastel on siin võimatu liikuda. Rulad ja tõukerattad pole hoobilt teretulnud, ka lapsevankrite ja jalgratastega kasutajad võivad ebamugava katendi tõttu platsist pigem eemale hoida. Apsu kriipsutab lisaks igal sammul alla vilets ladumiskvaliteet – täringu­kivižanris tuleb Eesti meistritel üleüldiselt veel kõvasti kätt harjutada. 

Väljak kui uks

Projekteerimise käigus on uus jõuline lahendus antud ka valgustusele. Lisaks platsil viibijate peade kohale veetud ülimõõdus valgusrõngastele on väljaku ääri täiendatud maamärgina mõjuvate tänavavalgustitega. Võimsad valged painutatud varred kõrguvad peaaegu ümbritsevate hoonete räästasteni ja viitavad eemalt väljakule nagu majakad.

Ajalooliselt olid kirikuesine plats ja selle kõrval asuv turuplats linnaelu keskmes. Kirik paistis kaugele ja oli linna saabujale peamiseks orientiiriks. Ajapikku lisandus turuplatsi äärde linnas levinud madalatele kivikatustega vanabalti elamutele kontrastiks olulisi asutusi, mis tähtsustasid linna keskpunkti nii suuruse kui funktsooniga. Turuplatsi moodustasid kreiskooli hoone (algselt Võrumõisa härrastemaja, täna riigigümnaasium), Katariina kirik, torniga uhke pritsumaja kahekümnendatest ning kolmekümnendate lõpus valminud maavalitsuse hoone ja Soansi-Kuusiku projekteeritud pangamaja.

Sõjajärgsed ümberkorraldused muutsid turuplatsi pargiks ja ümbritsevad tänavad linna peamiseks ühistranspordisõlmeks. Uut, suure linna mõõdus liikluskeerist pandi reguleerima linna esimene ja ainuke valgusfoor. Taasiseseisvumisega täiendati platsi idakülge priske teenindusmajaga, mis jäi aga kiiresti ajale jalgu nagu mitmed muudki sealsed asutused. Bussivõrk tõmbus kõvasti koomale – ilmselt polnud kunagine lahendus mõistlikult kalkuleeritud – ja koos sellega kadus foor. Tuletõrjujad kolisid linna servale parematesse tingimustesse. Pangamajast kolisid minema kanga- ja galanteriikauplus, pankagi pole kellelgi enam väga asja. Kogu kant jäi aja jooksul kuidagi teiste asjade selja taha ja kaotas oma visiitkaardistaatuse.

Linlaste poolt on kesklinnana paremini tajutav Punaste Küttide väljaku (ametliku nimega Vabaduse väljaku) ja keskpargi ümbrus Vabaduse ja Jüri tänavate ristumisel, kuhu justkui uue õitsengu allakriipsutamiseks ja endise tsentri allakäiku osatades paigaldati hiljuti ajaloo teine kesklinnafoor … Keskväljaku staatust poleks see kant aga välja kandnud. Keskpargi ja praegu enamasti parklana kasutatava platsi joonistavad välja hajusalt paiknevad nõukogude ajal ehitatud ja tänaseks norutavana mõjuvad hooned, kagusuunas valgub plats üldse ebamääraselt madalate majade vahele laiali. Linnavalitsuse otsus kese algsesse kohta tagasi nihutada oli igati õige. Kas ka õigustatud ning kas keskväljak hakkab uuesti linnaväravana toimima, näitab ajaproov.

Ujumis- või päästerõngas?

Hea avalik ruum on ühtaegu nii aeglustaja kui kiirendi. Esimese tingimuse täitmiseks peab siin olema võimalusi teekonna katkestamiseks ja ruumis viibimiseks, teine eeldus on täidetud, kui ruumil ja seda täitvatel sündmustel ja elamustel on laiem mõju.

Hästi korraldatud linnaväljakule on inimesel ikka asja: võõra jaoks võiks see olla maamärk, mida on lihtne ära tunda ja huviväärsus, mille pärast siia tagasi pöörduda. Kohaliku jaoks peab see jääma igapäevaste käikude teele (tööle, kooli-lasteaeda, bussile, poodi) ja pakkuma põhjusi niisama peatumiseks (et kokku saada, jalga puhata, mitte midagi teha). Selline aeglustus pikendab kohaga kontaktis olemise aega, kodustab ruumi ja genereerib nii isiklikke kui kollektiivseid mälestusi. Mida mitmekesisem on keskkond, seda suurem on võimalus, et midagi leiab aset, et keegi on kohal, et muljeid on rohkelt.

Sellest, et platsil pole eraldi mängu­väljakut (kohalikud on seda kritiseerinud!), pole midagi katki. Rakverre nullindate alguses rajatud keskväljak (arhitektid Ott Kadarik, Mihkel Tüür ja Villem Tomiste), mis on küll ilmelt mänguline, aga kasutatavuselt pigem vaoshoitud, tegi linna kümme korda kuulsamaks. Võru agregaadid on nii turnimis- kui promovõimekusega. Raud ja kõva kivi ei ole klassikalises mõttes mänguplatsiväärilised, selleks nad polegi mõeldud, aga kui meenutan enda põlvkonna vanuseklasside ülest turnimisklassikat – vaibakloppimispuud –, on keskväljakul rohkesti elemente, millega dialoogi pidada. See ongi välisruumi kui väärilist partnerit tõestav omadus: heal avalikul ruumil on osi ja kihte, millega rahulikult tuttavaks saada ning mida ajapikku lahti harutada. 

Kiirendus on jällegi oluline selleks, et linn oleks elus. Mida rohkem on avalikus ruumis põhjusi seal viibimiseks, seda elujõulisem ja atraktiivsem linn või piirkond on. Võru koos teiste omasugustega on kahanev linn. Eesti statistika andmebaasi¹ rahvastiku­prognoosile tuginedes on Võru linna elanike arv praegu 12700, aastal 2024 elab seal 11200 inimest ning aastaks 2040 võib rahvaarv olla kahanenud 8900 elanikuni. Ükskõik, kas kasvav või kahanev, kvaliteetset elukeskkonda väärivad kõik ning väikelinnades on igasugused õigesti doseeritud laengud ja sööstud omal kohal. Hea, kui linn muutub. Võru keskväljaku käre masinavärk on oma asukohal täpselt nii jabur ja kohatu, et vaatamisväärsus on garanteeritud. Mis sest, et linnaelanikel endil võib ilmselt veel pisut aega minna, et sellest ruumiabsurdist läbi pureda. 

Fotode autor: Maris Tomba

* Eesti statistika andmebaas http://pub.stat.ee/