Vabaduse väljakul laineid murdes

Edward von Lõnguse tänavakunst tähistab Eesti eesistumist Euroopas, kuid rulatajad ei tohi kasutada võidusamba ümbrust. Miks üks subkultuur kõlbab rahvusvaheliselt riigi kuvandit rikastama, teine mitte?

KRISTI GRIŠAKOV

Juuli lõpus selgus, et Riigi Kinnisvara tellimusel korrastatakse Vabadussõja võidusamba ümbrus nii, et rulatajad enam samba ümbrust sõitmiseks kasutada ei saaks. See ei ole esimene kord, kui Vabaduse väljakul rulatamise jms tänavaspordi osas piike murtakse. Viimati oli probleem üleval 2011. aastal, kui Tallinna linn ja kaitseministeerium arutasid väljaku ja Vabadussamba ümbruse sobivust rulatamiseks ja rattasõiduks. Tollal kedagi väljakult tõrjuda ei tahetud, kuigi Vabadussamba ümbruse n-ö eesmärgipäratu kasutuse ja sellest tuleneva kulumise pärast oldi murelikud juba toona.

Rulatamine linnaruumis

Miks on rulatamise takistamine Vabaduse väljakul taas huviorbiiti tõusnud? Siinkohal ei soovi ma kirjutada ühe või teise sillutisplaadi kulumisest Vabadussamba jalamil, vaid rulatamise tähtsusest linnaruumis. Rulatamisel on nii subkultuuri kui ka igapäevategevusena linnaruumi mõtestamisel ja kujundamisel väga oluline roll. Rulatajate loomingulisus ruumi (taas)kasutamisel ning visadus keelust hoolimata linnas edasi tegutseda teeb neist Vabaduse väljakule vägagi sobivad kasutajad. Kohe selgitan, miks.

Rulatamine sai alguse Californias 1950. aastatel, kui sobiva lainetuse puudumise tõttu hakati surfamist jäljendama kuival maal. Niisiis võib öelda, et rulatamine on omamoodi merekultuuri osa, lainetel sõitmine linnatingimustes. Eestlased pole küll tuntud surfirahvas, kuid rannarahvana peaks mere kutse olema meile mõistetav. 1970. aastatel teisenes rulatamise profiil muutuva kliima tõttu. Pikk põuaperiood Californias tähendas tühje basseine, mis sobisid ideaalselt lainete püüdmise tunde võimendamiseks. Sel ajal kujunes ka rulatamise halb maine.

Enamik basseine oli eravalduses ning nende tühjuse nautimiseks tuli sageli seadust rikkuda. Sellele vaatamata sai rulatamine tol ajal nii populaarseks, et hakati rajama spetsiaalseid rulaparke. Esimesed rulapargid saidki inspiratsiooni tühjadest basseinidest ning sama vormi kasutatakse tänini. Basseinist n-ö välja pääses rulatamine 1980. aastatel tänu avastusele, et rula tagaosale vajutades on võimalik sellega vertikaalselt hüppesse minna. Trikile pandi leiutaja Alan Gelfandi hüüdnime Ollie järgi nimeks ollie ning kohandati see tasasel maastikul kasutamiseks. Rulatamisele tähendas see täiesti uute maastike avanemist, sest nüüd sai rulatada peaaegu kõikjal linnas. Enam ei olnud vaja otsida spetsiaalset parki, selleks muutus kogu linn ja takistuseks polnud ei tänav, pink ega puu. Järsku oli võimalik hüpata äärtele, treppidele, käsipuudele ning ka üle nende. Kahtlemata tegi linnakeskkonna nii atraktiivseks ka modernistlik arhitektuur, kus eelistati läikivaid pindu ja siledaid plaate. Kitsastel ja ebatasastel vanalinnatänavatel ei oleks seesugune ruumi kasutamine kuidagi kõne alla tulnud. Arhitektuurielementide kasutamine tavatul viisil tekitas aga vajaduse rulatajate tegevust linnas piirata.

Üks häda oli materjalide kulumine. Märksa olulisem ja häirivam nii arhitektide, linnavõimu kui ka kodanike meelest oli aga ruumielementide kasutamine teisiti, kui funktsioon seda ette näeb. Eeldati, et iga element on mõeldud täitma ainult üht kindlat funktsiooni. Uute tavatute funktsioonide väljapakkumisega lammutati justkui kehtivat korda ning head tava ja seetõttu häiris see n-ö korralikke kodanikke.

Tänapäevane multifunktsionaalsus

Tänapäeva arhitektuuris on multifunktsionaalsusest saanud norm nii hoonete kui ka avaliku ruumi puhul. Vabaduse väljak ise sümboliseerib sellist lähenemist suurepäraselt: see sobib paraadi ja kontserdi korraldamiseks, aga ka rulatamiseks, jalutamiseks ja sajaks muuks tegevuseks, sõltuvalt fantaasiast ja võimalustest. Kõnekäänd ütleb: me pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Linnaruumi seisukohalt võib seda mõtet parafraseerida nii: me pole nii rikkad, et rajada ja hooldada kohti, mis seisavad suurema osa ajast inimtühjalt.

Seega kasutavad rulatajad nagu linna­sanitarid leidlikult ka selliseid kohti, kus inimestel pole tavaliselt suuremal osal ajast midagi teha või kus nad ennast mugavalt ei tunne. Nii mõnigi arhitektuurilt küündimatu soperdis võib olla rulatajatele tõeline aare, kus rahulikult hüppeid harjutada. Rahvarohkemates kohtades lisavad rulatajad oma kohaloluga linnale nii vajalikku vaatemängulisust ja noorte inimeste energiat. Sageli tõmmatakse paralleele rulatajate ja 1960. aastate Prantsuse situatsionistide liikumise vahel. Ka viimase kõrgeim püüdlus oli vabaneda üleorganiseeritud linnaruumi köidikutest. Kuna rulatajad tunnevad ennast erinevalt paljudest teistest linnakasutajatest linlikus kivises keskkonnas tõepoolest mugavalt ja vabalt, siis näevad nad situatsionistide kombel kiviplaatide all ka liivaranda.

Noori, eriti noori mehi, on aastakümneid seostatud avalikus ruumis vähese distsipliini, kuritegevuse, amoraalsuse ja pahandustega.

Seetõttu paigutatakse n-ö hängivad noored sageli ühte patta selliste probleemsete ühiskonnagruppidega nagu joodikud, narkomaanid või kodutud. Pealtnäha kahtlasena määratletakse tegelikult kõik ruumikasutajad, kes viibivad seal midagi otseselt tarbimata või tootmata. Rulatamisega kaasneva kiiruse, lärmi ja kaootilise liikumise tõttu on rulatajaid väga lihtne ohtlikuks pidada, mistõttu on ruumi sellised kasutajad sunnitud eri meetmetega keskusest linna äärealadele taanduma, nende olemasolu on püütud varjata ja peita. Praeguseks on globaalse popkultuuri kaasabil saanud rulatamisest aga miljoni dollari äri, rahvusvaheline spordiala ja hobi, mis on seotud mitmete edukate brändidega nagu näiteks Van’s. Rulatajaid on üle kogu maailma kümneid ja kümneid miljoneid. Rulatamiseks eriti sobilikest suurlinnadest, nagu Barcelona, Berliin või Los Angeles, on saanud populaarsed turismiatraktsioonid, kuhu sõidetakse just nimelt sobiliku rulainfrastruktuuri pärast. Arhitektid ja maastikuarhitektid kujundavad nüüd uusi avalikke hooneid ja parke spetsiaalselt rulatajate vajadusi silmas pidades. Näiteks Philadelphia Paine’i või Barcelona Auditoria pargis on rulatajasõbralikud ääred, astmed ning hüpeteks sobilikud muud väikevormid. Roskilde Rabalderi pargis Taanis on lausa spetsiaalsed rulatamiseks kohandatud drenaažisüsteemid. Snøhetta arhitektuuribüroo kavandatud märgilise Oslo ooperimaja välialade projekteerimisel konsulteerisid arhitektid spetsiaalselt rulatajatega, et töötada välja sobilikud marmorääred, reelingud ja istmed. Tüüpliste rulaparkide osas on rulatajad sageli kahtleval seisukohal. Need tunduvad mõnevõrra kunstlikud ning seal sõitmine pole võrreldav n-ö autentse linnakogemusega. Mitmetes linnades antakse rulatajate käsutusse mahajäetud ruumikompleksid (näiteks kasutuseta rongijaamad vms vana taristu), mille nad saavad oma vajaduste järgi ümber kujundada. Omaalgatuslike ja rulatajate endi hoole all rulaparkide teket toetatakse nii mõnelgi pool linna eelarvest.

Miks on üks subkultuur sobilikum kui teine?

Nagu pealtnäha samuti kinnisvara rikkuvatest subkultuuri ehk grafiti harrastajatest on ka rulatajatest saanud aastate jooksul tõrjutud subkultuuri esindajate asemel ihaldatud ruumikasutajad. Mõlema tegevust nähakse ruumi rikastavana, see lisab linnaelule väärtust. Näiteks valiti Edward von Lõngus oma tänavakunstiga esindama Eesti eesistumist teistes Euroopa pealinnades. On paradoksaalne, et samalaadset subkultuuri ehk rulatamist ei taheta näha Vabadussõja võidusamba lähistel. Miks üks subkultuur kõlbab rahvusvahelisel tasandil riigi kuvandit rikastama, aga teine mitte?

Rulatajad kasutavad linnas just linnakeskkonna tüüpilisi ruumielemente, nagu väljakud ning trepid. Tallinna kontekst on küll veidi eriline, sest küsimuse all pole rulatamine linnas, vaid riiklikult olulise objekti ja monumendi jalamil. Monumendid ning nende tõlgendamine on omaette valdkond, mida hiljaaegu on Sirbis pikemalt käsitletud.* Kas monumendid on ainult mälestamise ja mäletamise kohad või sobivad need ka argisemateks askeldusteks? Kas mõni monument on rõõmsam või argisem kui teine? Ka Vabadussamba ümbruses rulatamise keelamise teemal kirjutatud artiklite alt leiab kommentaare, mis võrdsustavad Vabadussamba ümbruse surnuaiaga ning nõuavad ka vastavat kurvameelset käitumisviisi samba ümbruses. Tegemist peaks siiski olema võidusambaga – objektiga, mis kutsub tähistama, mitte ainult leinama. Sambast kiviviske kaugusele jääb näiteks ka Harju tänava park, mis on samuti (maastikuarhitektuuriline) mälestusmärk märtsipommitamises hukkunud tallinlastele. Kas ka seal tuleks seada ruumi kasutamisele täpsemad normid ning sätestama, kui kurvalt või rõõmsalt tuleb seda kasutada?

Eesti rulaliidu esindaja Antti Sinitsõni sõnul ei kasuta rulatajad sõitmiseks Vabadussõja võidusamba jalamit, kuna see tundub neile kohatu. Sellega leiab veel kord tõestust fakt, et rulatamine ei ole kaootiline tegevus, vaid lähtub eetilistest ja esteetilistest normidest. Sõna „vabadus“ nii Vabaduse väljaku kui ka selle monumendi nimetuses esindab kõige otsesemal moel demokraatiat avalikus ruumis – kõigi õigust seal viibida, kui ruumi kasutatakse rahumeelselt. Seetõttu tuleks äärmise ettevaatlikkusega suhtuda Vabadussamba ümbruse võimalikult mitmekülgse kasutamise tõkestamisse ja osa noorte ruumikasutajate määratlemisse tülika ühiskonnagrupina.

* Elina Kask, Mälestuspaik linnaruumis. Mälu ja vorm. – Sirp 7. VII 2017; Merle Karro-Kalberg, Nõrk monument. – Sirp 7. VII 2017.