Unistus linnast

Kas Põlvasse rajati linnamelust rõkkav keskväljak või hoopis sulnis park-monument? See on olemis-, sündmus- ja kvaliteetruum, hubane ja linnamürast eemal.

TEELE NIGOLA

Põlva keskväljak. Autorid Egon Metusala, Kaie Kuldkepp, Helen Rebane. Arhitektuurivõistluse võistlustöö „Puulinn“ meeskonnas töötasid kaasa ka Liis Uustal ja Vilve Enno. Eriosade projekteerija Keskkonnaprojekt, ehitaja YIT Eesti. Väljak valmis EV100 ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ projektina. Arhitektuurivõistlus toimus 2014–2015. Väljak avati 2018. aasta suvel.

Põlva linn võitis EV100 ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ linnasüdamete elavdamise võidujooksu ja lõikas valminud väljakul lindi läbi esimesena. Ometi hõljub rajatud võidutöö – Metusala arhitektide kujundatud Puulinna kohal omamoodi lõpetamatuse tunne. Miks küll? Küsimusi on veelgi, näiteks, kas Põlvasse on rajatud linnamelust rõkkav keskväljak või hoopis sulnis park-monument.

Uuele väljakule leiti koht otse keset linna tühjalt seisnud tolmusel platsil peatänavast vaid õige pisut eemal, seal, kus kaks korda nädalas turupäevi peetakse. Loodud ruum on Põlva linna suurust arvestades väga ulatuslik, omamoodi piiritu, sest praegu on selle raam – hoonestus – vähem tajutav kui ehk väljaku loojad seda vaimusilmas ette olid näinud. Põlvast läbisõitjal, kel riigi aastapäeva tähistamise programmist ja linna­ruumi arendamisest vähem teadmisi, ei pruugi väljakust teadlikuks saadagi. Linna läbival Kesk tänaval liikudes saab uudset linnamaastikku vaid pisut piiluda, kui teatakse õigel ajal õigele poole vaadata, rutakam liikleja aga ilmselt Puulinna konstruktsioone ei märkagi.

Klassikalises mõttes peaks linna­väljak olema koht, kus kõigi teed ristuvad, kus elu kihab. Põlva keskväljak, kui seda nõnda on üldse korrektne nimetada, on koht, kuhu tullakse – see on olemis-, sündmus- ja kvaliteetruum, pigem hubane ja linnamürast eemal. See on alternatiiv päevitamisele paisjärveäärses supelrannas või jalutamisele Intsikurmu metsapargis.

Kohalik, kes on juba harjunud Puulinna raamide vahel aega veetma, on ilmselt harjunud ka väljakut ümbritseva linnamiljööga – varem oli see tagahoov ja on seda ka praegu. Värske pilguga platsilt ümbrust kiigates tekib aga veider tunne: mis kentsakas oaas see siin tühermaal ilutseb? Väljaku üks dominante on vana päevinäinud katlamaja ja selle korsten. Katlamaja korstna otsas elab väljaku tähelepanuvääriv elanik – valge toonekurg, kes justkui kaitseb meediakäras kuulsust kogunud Põlva sünnitusosakonda. Loodetavasti toob väljakul au­kohal pesitsev kurg palju lapsi Põlvasse või siis vähemalt keskväljakule.

Puulinna ümbritseva hoonestuse sissepääsudega suhestuv koridore markeeriv struktuur on praegu vähem tunnetatav, kui paistis võistlusjärgsetelt illustratiivsetelt visioonidelt. Väljakult ei avane praegu klassikalisi linnavaateid struktureeritud tänavatele ja hoonestusele. Ühel pool on hajusalt paiknevates madalates hoonetes autoteenindused, tehnorajatised, katlamaja – seega mitte ajaveetmisega seotud ettevõtted. Välikohvikud ei jää väljakust kaugele, kuid siiski sedavõrd eemale, et vahetu seos nendega puudub. Seal, kus väljaku loojad oma vaimusilmas Puulinna ümber kõrguvat linnaruumi nägid, laiuvad praegu tausta mitte tundvale vaatajale arusaamatud murulahmakad – justkui ooteseisundis. Praegu tundub, nagu oleks eesmärk eksponeerida Kesk tänava ääres paiknevate hoonete tagafassaade. Linnasüdamete elavdamise programmi „Hea avalik ruum“ üks eesmärke oli anda tõuge ettevõtluse arengule. Põlvalased ootavad huviga, kas ja kunas usaldavad ettevõtjad Põlva head uut avalikku linnaruumi ning söandavad sellega suhted luua. On kuulda, et selle peale mõeldakse, ent investeeringuteni pole teadaolevalt veel jõutud.

Värske pilguga platsilt ümbrust kiigates tekib küsimus: mis kentsakas oaas see siin tühermaal ilutseb? Praegu ei avane väljakult klassikalisi linnavaateid struktureeritud tänavatele ja hoonestusele.

Tõnu Tunnel

Kõige paremini suudab väljakuga kontaktis olla vana pastoraadihoone, mille aknad rõõmsasti väljakule vaatavad. Hea on teada, et selles hoones alustab sügisel tegevust kristlik erakool – Jakobi kool. Sealt on oodata uut sünergiat. Kooli kasvades saab keskväljak omamoodi kooliõueks, kuhu lapsed vahetundidel hullama tormavad ja väljakut elustavad.

Lahtine on, kas Puulinna arhitektuurivisioonis platsi otsa plaanitud valla­maja mõne aja pärast ka valmib. Selle plaani teostamine tõmbaks väljaku füüsiliselt linna keskusele lähemale.

Ühendust linna ja väljaku vahel on tublisti parandatud, ometi on selleski osas arenguvõimalusi. Oja tänav lõpeb enne Kesk tänavale jõudmist turuhoone juures umbteena, liikuvuse paranemisele annaks palju juurde see, kui jalgsi liikujale ehitataks teeotsa trepp, mis looks ühenduse Kesk tänava ja väljakule suunduva Oja tänava vahel.

Põlva elanik näib olevat uue välisruumi siiski tänuga, ehk isegi uhkustundega, vastu võtnud. Purskkaev tõmbab lapsi, lauatenniselaua taga on mõnikord lausa järjekord, poksikott leiab klobijaid ning turgu peetakse platsil nagu varemgi. Ka kontserdid, mis varem toimusid kas linna serval Intsikurmu laululaval või kesklinnas kaubamaja parkimisplatsil, on nüüdseks leidnud endale koha värskel väljakul. Nii saab rahvas koguneda südalinnas ja viibida samal ajal kvaliteetses ja hubases rohelises ruumis. Platsi serval on sirgumas linna jõulukuusk, mis loob eeldused advendiaja tähistamiseks uuel platsil. Juba möödunud talvel rajati väljakule laste rõõmuks ka kuuskedest labürint. Põlva keskväljak kutsub tegutsema – selle eesmärgi on ta täitnud.

Kindlasti ei ole Põlva puhul kellelgi põhjust kurta, et rajatud on kõigest üks suur tühi kiviväljak. „Puulinna“ kontseptsioon harmoneerub tunnuslausega „Põlvamaa – rohelisem elu“. Aasta pärast väljaku rajamist vohavad kõrreliste peenrad jõudsalt ja rohelust on väljakul pea kõikjal. Enamik parkimisalasid on rohelisest mõtteviisist kantuna sillutatud muruvuugiga ja see torkab Põlva linna peale mõeldes silma eriti kontrastselt, sest äsja valmis äärelinnas kõleda kivisillutise ja ainsagi rohelise laiguta Maksimarketi megaparklaga.

Usun, et puit on sooja materjalina võitnud paljude südamed. Viilkatusega puitpaviljonid on küll kogukad, kuid ei midagi ehmatavat, kogu lahendus on mõnusa detailitunnetusega, mugav inimmõõtu ruum. Siin on mitmekülgseid, kohati küll ootamatu paigutusega istumiskohti, mis pakuvad avastamisrõõmu igas vanuses inimestele: pikad pingid, üksikud kõrrelistest ümbritsetud istumispakud, seljatoega kiiged, lamasklemiseks laiad alused, monumentaalsed klotsikuhjad. Murelikuks teeb puit­istmete tulevik: kas vald suudab oma eelarvest neid piisavalt hooldada ja amortiseerumise korral välja vahetada? Eks aeg annab arutust. Peenraribadel valmivad sügisel arooniad. Näis, kas tegemist on toiduurbanismi väljendusvormiga või jäävad söödavad marjad vaid esteetilise naudingu allikaks. Väljaku loojad on nüüdisaja linnaruumi kujunduse põhimõtteid järgides vihmaveed valla lasknud lahtistes lookega kraavides väljaku looduslikul pargilikul alal, kust need väljaku servas voolavasse Orajõkke suubuvad. Vaated Orajõele on praegu avamata, sestap on osa projektist veel unistus ja jõeäärsed jalutusrajad tekitavad küsimuse, kellele ja miks need seal on. Praegu pole sinna isegi ühtki istumiskohta paigaldatud. Tulevikus ootab üle jõe rajamist sild, mis looks veel ühe lisaühenduse.

Uue väljaku ümber hõljub palju mõtteid ja unistusi sellest, mis kõik tulevikus olla võiks ning kuidas ikkagi see arhitektuurivõistluse „Puulinna“ kujunduskontseptsioon lõplikult teostub. Väljak areneb ja kasvab nii sisemiselt kui ümbritseva arvelt. Põlva keskväljaku Puulinn on omamoodi unistus – unistus linnast, mis kunagi saab olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht