Töö kontorijärgsel ajastul

Nomaad ei tähista enam inimest, kel pole kodu, vaid seda, kel kontor seljakotis.

DAMIANO CERRONE

Civil on antikohvik Peterburis Fontanka kaldal. On suvine pärastlõuna, päikesekiired tungivad aknast sisse ja langevad tumedale puitpõrandale. Tugevad terasest ja puidust lauad-pingid on lükatud seinte äärde, et ruum oleks avaram. Tätoveeritud barista valab välja hoolikalt valmistatud latte-kohvi ja heidab samal ajal suurte prillide tagant valvsaid pilke oma assistendile, kes peab jahvatama täpselt 21 grammi ube. Mustvalge Hemingway seinal jälgib naeratades toimuvat. Rubla meenutab mulle, et olen Venemaal, kuid selliseid hipsterlikke paiku, mis siinses linnapildis erilised, kuid maailmas proosalised tunduvad, võib leida mujaltki. Mõned pildistavad, üks paar on kohtingul, teised on lihtsalt lahedad. Me töötame.

See lugu algas neli aastat tagasi, mil kohvikus töötamine ei tulnud mulle pähegi. Olin õpingud lõpetanud ja seisin küsimuse ees, mida edasi teha. Teadsin, et ei taha töötada kellegi alluvuses, pigem eelistasin koos töötamist. Tavapärane ettevõtte hierarhiline struktuur, mis mõjub loov- ja teadustööle pärssivalt, ei paku mulle mingit huvi.

Riided kohvris ja kontor seljakotis

Kunstiakadeemias innustasid mind professor Panu Lehtovuori loengud. Ta ei andnud meile kunagi paberil ülesandeid, talle meeldis arutada ning otsida kursuse eesmärkides ja meie huvides ühisosa. Ma õppisin läbi rääkima ja delegeerima. Mäletan üht semestrit, mil pidime kõik esitlema üht osa suuremast projektist. Hoolimata sellest, et kursuse teema oli kõigil sama ja töötasime ühe eesmärgi nimel, olid kõigil oma teemani jõudmiseks ja selle lahendamiseks eri meetodid. Vaimustusin mõttest teha midagi sellesarnast uurimisrühmas – panustada iseseisvalt suuremasse tervikusse. Paljude inimeste hüvanguks millegi uue väljamõtlemine on interdistsiplinaarne tegevus. Töötada tuleb eri valdkonna uurijatega, tulemuski on distsipliinide ülene.

See mõte peas vasardamas, lõimegi Helen Pau ja Kristjan Manningoga ühes Tallinna kohvikus kanatiibade ja Pavlova koogi taga sohval oma mittetulundusühingu Spin Unit. Pärast üheksaliikmelise meeskonna loomist kulus meil kaks aastat, et leida ilma hierarhiata distsipliine ühendav töömudel. Eri linnades elavatele liikmetele koostöövormi leidmine oli ränkraske ülesanne. Pärast väikeste tasuta projektidega katsetamist leidsime sobiva raami ning peagi hakkasid konsultatsioonide ja töötubade korraldamise palved meie postkasti laekuma. Töö on meid viimasel aastal viinud Itaaliasse, Venemaale, Suur­britanniasse, Hollandisse, Hispaaniasse ja Soome.

Igale meeskonnaliikmele tähendas see digitaalsete suhtlusvahendite selgeksõppimist, mulle aga revolutsiooni elustiilis, millega keegi ümbritsevatest sammu ei suutnud pidada. Pidin kõik oma asjad mahutama ühte suurde kohvrisse, lisaks võisin arvestada lennukisalongikõlbliku seljakoti ja portfelliga. Kohvrisse mahtusid riided, kosmeetika, kingad, kolm suletavat plastkarpi habemeajaja, pistikute ja esmaabivahenditega. Seljakotti mahutasin kontori: sülearvuti, tahvelarvuti, mida kasutan lugemiseks, e-lugeri, mis asendab raamatukogu, fotoaparaadi ja objektiivi paremate kaadrite saamiseks. Kõik see pidi mahtuma kaheksa kilogrammi sisse. Väikeses käsipagasis kannan ülikonda ja kõrvaklappe. See on tõepoolest kõik, mida vajan ja see on tõepoolest kõik, mida reisidel kaasas kannan. Nüüd, mil olen kolinud Tamperesse, on muutus täielik: renditud majas haigutab tühjus, kõik minu asjad on Rooma lähistele keldrisse pakitud.

E-kirjadest vaba töö

Tõuke muudatusteks andisid mõned põgusad hilisöised vestlused omal alal edukate inimestega, kes kõik kinnitasid nagu ühest suust, et ei suuda ega taha kellegi teise heaks töötada. See tundus olevat moto ja andis mulle kindlustunde, et oleme Spin Unitiga õigel teel. Mida edukam on inimene oma töös, seda hõivatum ta on. Mida hõivatum ta on, seda vähema tõenäosusega on ta nõus osalema pikas Skype’i vestluses inimestega, keda ta varem kunagi näinud ei ole. Lõpuks oli kõigil, kellega vestlesin, oma ettevõte, nad ei töötanud kellegi alluvuses. Järeldasin: selleks et kokku panna väga hea meeskond, pidi Spin Unit pakkuma midagi sellist, et kõik saaksid tervikusse panustada oma identiteeti kaotamata.

Niisiis ei tööta Spin Uniti heaks mitte keegi, me oleme organisatsioon, millel puudub hierarhiline struktuur. Ainsana on selgelt määratletud minu kui sisujuhi roll. Teen projektitaotluse või kontseptuaalse mudeli mustandi ja palun liikmetel seda kommenteerida või oma osa täiendada. Kui projekt saab rahastuse, koostan meeskonnaliikmetele ülesannete nimekirja. Kõik töötavad oma osa kallal, mina panen lõpuks tükid tervikuks kokku.

Mõnikord võtavad potentsiaalsed kliendid meiega ise ühendust. Sel juhul pöördun ainult nende liikmete poole, kes end pakutud teemaga seostavad. Lühidalt, korraldan meeskonnasisest suhtlust ja viimistlen lõpptulemust. Kõik töötavad oma kastis. Omaette väljakutse on sellise töömudeli puhul andmete jagamine. Selle lahendas Raul Kalvo, kes kavandas meile keskkonna, kus saab suurandmeid pea märkamatult ühest kastist teise tõsta.

Meil ei ole kunagi olnud koosolekut, kus osaleksid kõik Spin Uniti liikmed. Suurem osa meist ei ole saanud ühist e-kirjagi. Mida vähem e-kirju inimene saab, seda õnnelikum ta on. See eeldab muidugi sujuvalt toimivat virtuaalset töökohta.

Käisin kord Telliskivi loomelinnakus vaatamas kontorit, kus ühe laua rent kuus maksis ca 250 eurot. Päris eraldi kontoriruumi üürimine ei tulnud mulle pähegi. Kui arvestasin sellele 250 eurole juurde muud kulud, oleksin pidanud maksma 350 eurot laua eest, mille taha oleks mahtunud kolm inimest. Selle asemel ostsin Dropbox Pro kasutajalitsentsi, arhiveerin projektid ja andmed Amazoni Drive-keskkonnas, kasutan meeskondadele mõeldud sõnumite saatmise programmi Slack, veebi majutamise teenust ja andmebaasi haldamise süsteemi MySQL. See teeb kokku 347,3 eurot aastas, ehk ca 30 eurot kuus. See on kümnendik kulust, mida ma oleksin pidanud Telliskivis maksma. See kokkuhoid tähendab, et saame liikmetele maksta keskmist Euroopa palka, pakkudes samal ajal teenust, mille hind jääb keskmisest allapoole.

Niisiis, kui kontorit saab virtuaalselt pidada, milleks mittetulundusühingut Eestis hoida? Sest see on praegu ainuke koht, kus selline ärimudel toimib. Mul on Itaalia pass, elan Soomes, mul on Venemaa pensionikaart ja olen end registreerinud Eesti e-residendiks. Selle viimase pärast ongi eelnevalt kirjeldatu võimalik. Asi pole ainult ID-kaardi kasutamismugavuses, vaid e-riigi teenustes kokku. Kui ma olin USAs või Venemaal, sain tekkinud probleemid lahendada ilma reisi katkestamata ainult tänu nendele teenustele. E-residentsuse tõelisi hüvesid mõistsin juunis, kui Tallinnast Tamperesse kolisin. Ma pole seniajani siin oma dokumente korda saanud, sest pean paberid ühest kontorist ja osakonnast teise viima.

See kõik tundub imeline, kuid digitaalsel kontoril on ka miinuseid: ettevõtte kasvupiirang, otseste kontaktide ja kohtumiste vähesus. See on kitsaskoht, kus Telliskivi loomelinnaku või teiste sellesarnaste loovklastrite tugevus ilmsiks tuleb. See horisontaalne, mittehierarhiline mudel seab organisatsiooni suuruseks 15 inimest. Kontori puudumine mõjub pärssivalt ka uute liikmete koolitamisele ja värbamisele. See süsteem on kõige tõhusam siis, kui kokku saavad iseseisvad professionaalid, et välja töötada uusi meetodeid ja planeerimisvõtteid. Mõnikord pean tõesti istuma lennukisse, et uute ideede tekitamiseks kellegagi silmast silma kohtuda.

Üks sellise koostöö parimaid näiteid on üks hiljutine projekt Moskvas. Arhitektuuri- ja planeerimisalase konsultatsiooniga tegelev Strelka KB palus meid appi, et välja töötada suurlinnade avalike puhkealade uurimismeetod. Meid oli kokku neli (peale minu Raul Kalvo, Daniel Giovanni ja Panu Lehtovuori). Pidime koos töötama juba ettevalmistamise staadiumis, hoolimata sellest, et asume eri riikides. Mustade kastide mudel töötas laitmatult, kõik laabus ideaalselt. Korra lendasime ka Moskvasse. Daniel ei teadnudki, et me Rauliga Moskvas oleme, Panu nägi projekti kolm päeva enne seda, kui ta pidi lõpparuande üle andma ja seda esitlema. See, et olime algallikale, linnale, nii lähedal, võimaldas infot, näiteks elanike arvu maja täpsusega, piisavalt kiiresti edastada. See on üks meie tõhusamaid projekte, kogutud teabe põhjal valmis lõpuks avalike puhkealade kujundamise standard.

Ja nüüd olen taas Venemaal ning istun siin kohvikus. Kohv on seal, kus on ideed. Pole mõtet imestada, miks selliseid paiku üle ilma aina juurde tuleb. Meie sotsiaalne praktika muutub, avalik ruum on sündmuste koht, kohtumised ja äritegevus koondub üha enam sinna, kus on hea ja mõnus.

Minu lugu on vaid tilk meres. Töötava nomaadina ei tähista ma inimest, kel pole kodu, vaid seda, kel kontor seljakotis ja riided kohvris. Ühiskond muutub, töö muutub, suhted muutuvad. Ma ei soovi sõlmida ühtegi üle kolme kuu kestvat rendilepingut. Alguses muutus hirmutab, kuid virtuaalne ruum on painutatav, ja igal pool. Kodu pole enam koht, kus tolmu pühitakse. Hirm füüsilise ankrukoha kaotamise ees muutub peagi mugavuseks, kui mõistetakse, et stabiilne keskkond on alati kaasas, kodu on igal pool, isegi seal, kus enne oli ebamugav.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg